oi poisid-plikad tore on see elu

Kui ma nüüd ainult mäletaks, kuidas ja millal tuli meie klassi aktiivil üldse see idee, et me peaksime tuttavaks saama oma nimekaimudega – uue c4-ga…

(See on mingi HTG-spetsiifiline viis klasse tähistada – paralleeli täht ja gümnaasiumi alustamise aasta viimane number. Ehk siis iga kümne aasta tagant hakkab ring otsast peale ja see kümme aastat sai c4 puhul sel sügisel täis. Iga klass vist end väga selle tähistuse kaudu ei defineeri ka, see on põhiliselt kasutusel mailiaadresside jagamisel. Aga meie oleme neist kahest tähest endale peaaegu et kaubamärgi välja kujundanud ja see vist oli üheks põhjuseks, miks me pidasime vajalikuks üle vaadata, kellega me seda jagama hakkame.)

Igatahes vist juba eelmisel talvel hakkas see mõte vaikselt idanema ja resulteeruski selles, et me tegime tänavu oma tavapärase sügisese ühepäevase rabamatka asemel veidi pikema metsaürituse koos värskete kümnendikega. Ise vist ka aimamata, mis sellest üldse välja tuleb – kas noored meid üldse jutule võtavad, paljud neist tulla viitsivad, kas neist on matkajaid, kas me meeldime üksteisele, kas meil on koos tore, kas me üldse räägime sama keelt…

Me vist siiamaani ei usu hästi, KUI hästi see kõik välja kukkus:)

Noori (see on tobe sõna, aga ma ei oska neile kuidagi teisiti viidata. nemad, muide, ütlesid meie kohta “suured”:P) oli kohal üle kahe korra rohkem kui meid endid – umbes kolmveerand kogu klassist. Pluss klassijuhataja, mis oli meile suureks rõõmuks, sest kooli juhtkonna poolt autoriseerimata ürituste korraldamisest tekkiv jama on c4 kaubamärgiga seni ebameeldivalt tihti kaasas käinud:P Metsa nad ei kartnud (tänu teatavatele hariduskorralduslikele muudatustele meie koolis on nemad loodusklass, mitte matt-füss, nagu meie olime, see ehk aitas kaasa).

Meil on oma klassiga kümme aastat omavahel jube tore olnud, sellepärast me vist ei olekski kunagi arvanud, et uus seltskond võib üritusele nii palju juurde anda ja et kõvasti üllatusi tuleb nii vana kui uue c4 poolt. Aga

* alusetu oli mu hirm, et kümnendikud kas ei taha meiega laulda või ei oska meie laule. Minu koostatud minilaulik lauldi mitu korda otsast lõpuni läbi ja ükski Lasteekraani, Sojuzmultfilmi või Entel-Tenteli laul ei valmistanud probleeme, kuigi ma tõesti ei saanud aru, KUIDAS meist kümme aastat nooremad neid nõukaaegseid laule teada saavad:P Täna Postimehest sain teada:) Sama alusetu oli hirm, et nad multikalaule vene keeles ei oska – oskasid kohati rohkemgi kui me ise. Lisaks oli vahelduseks väga tore naishääli ka kuulda meie muidu üsna maskuliinses ja viisipidamatus kambas. Loodusklass on ju traditsiooniliselt tüdrukuteklass – poisse ainult kolmandik;)

* ilmselt tänu samale tüdrukuteklassi asjale sai öösel korralikult tantsitud ka – neiud panid ühel hetkel õige plaadi mängima ja läks sambaks. Selliseid puusanõkse ja saltosid polnud ma kõigi nende aastate jooksul oma klassivendade esituses veel näinud, aga loodetavasti ei jäänud see nüüd viimaseks korraks…

* korralikule klassiõhtule kohaselt mängiti hulgaliselt seltskonnamänge, mis olid üle ootuste ägedad. Me oleks PEAAEGU silmapilgutamiseni ka jõudnud, ausalt:)

* no on meie matkadel juhtunud üht ja teist, aga sellist asja, et tõuseme hommikul üles ja võileivad on valmis tehtud, pole küll kunagi enne olnud! (Esimese päeva lõunasöögist pole muidugi hommiku jaoks võileivamaterjali üle ka jäänud tavaliselt, aga samas pole esimese päeva lõunat ka kunagi enne söödud paduvihmas ja metsikus tuules vaatetorni platvormil.) Köögitoimkonda võiks kiita ka sõmera tatrapudru eest, mis on samuti ennenägematu, aga katsugu nad enne samasugune lõkkel valmis teha, mitte pliidil, siis vaatame…

* ma olen ju vana orienteeruja küll, aga ma polnud kunagi varem ühtegi võistlust võitnud. Aga seekord ei jäänud muud üle – ma ei saanud ju oma kuueteistaastastele tiimikaaslastele öelda, et ma ei jaksa terve tee joosta, ja kaarti

valesti lugeda oleks ka piinlik olnud:P Ülekaalukas esikoht ja auhinnaks neljasilmavestlus žürii liikmetega, sest me võitsime järgmist võistkonda umbes 20 minutiga… ma olen täiesti kindel, et see jääb mu sportlasekarjääri tippsaavutuseks!

Ja nii edasi. Ma arvan, me kohtume nendega veel. Näiteks kui kevadel Võhandu jõgi peaks hakkama üle kallaste ajama nii nagu ei kunagi varem, siis on ilmselt ühendatud c4 paadimatkal:)

Advertisements

Üks vastus to “oi poisid-plikad tore on see elu”

  1. Kristi Says:

    Ma oleks vist ikka pidanud Treffnerisse minema… :P

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s


%d bloggers like this: