vahel kiuslik hingevalu vahel hingemattev lust

kes mäletab detsembris 2020 veel seda koroonakevade meemi, et “nature is healing”? Veneetsiasse naasesid delfiinid, Saaremaale viikingid ja kõigisse plekist õmbluskarpidesse küpsised, eks ole.

Londonisse eksootilisi loomi ega väljasurnud kultuuride esindajaid kahjuks ei ilmunud. ainus vahe tundus olevat, et rebaseid oli veel rohkem kui tavaliselt. samas, võibolla tundus see nii sellepärast, et kõige rangema lockdowni ajal aprillis-mais käisime hoolega igal õhtul jalutamas (lihtsalt sellepärast, et tohtis) ja nii on palju lihtsam rebast näha kui kodus diivanil lesides. igatahes on rebane siin linnatänavatel umbes sama tavaline loom kui kass.

päise päeva ajal näeb teda harva, rohkem ikka hämarikumehega on tegu – aga varahommikud on eriti magus aeg. mina varahommikuti enamasti küll magan ja parimad rebasekohtamised on alati olnud seotud kella kuuese Ryanairi Tallinna-lennuga, mis nõuab kell pool neli uksest väljaminemist.

samas, milleks on meil siis tehnoloogia, kui mitte selleks, et oma kooki süüa ja omada, tähendab, uni täis magada ja siis ikkagi näha, mida rebane koiduvalguses ette võttis? peika seadis üles erinevaid liikumisanduritega rebasekaameraid ja selgus, et meie aeda peab oma territooriumiks üks kena rebaseproua kahe särtsaka pojaga.

rebasepojad sünnivad – kõigi rõõmuks ja kergenduseks, sest paaritumishooaeg on pikk ja lärmakas – märtsi teises pooles, hakkavad urust väljas käima umbes kuuvanusena ja emaga koos pikematel jalutuskäikudel paarikuisena. juunist augustini, kui nad me igaöised külalised olid, olid pojad seega juba parajad teismelised volaskid; emast siiski veidi väiksemad ja selgelt hallikama karvatooniga.

minu lemmik kõigist suve jooksul tekkinud rebasevideotest on see siin. kvaliteet pole ülemäära hea, aga tegevus toimub päevavalges ja on selgelt näha (ja kuulda), milliste vastasjõududega pean aiapidamisel arvestama. (esiplaanil olev mullaplats on küll mu enda paljakskraabitud, külvasin sinna tundmatu umbrohu asemel prooviks veidi muru.)

või siis teise nurga alt, seletab vast ka seda, miks ükskord ürdipeenra tagant peotäie mingi väiksema linnu sulgi leidsin ja miks üldse ei ole alumistesse peenardesse väga jätkusuutlik midagi istutada.

videotõendite põhjal on see konkreetne rebasepere igatahes vabastatud mu peenardes-kastides-pottides kraapimise ja kaevamise süüdistusest. neil ei tundu olevat aega ega süvenemisvõimetki sellise rutiinse tegevuse jaoks. samas jälle, ei ole vist küsimust, kes ajab lillepotte ümber.

varasematest aastatest on meil küll salvestisi ka aknalaual olevas piparmündikastis kaevavast rebasest. rääkimata siis sellest tüübist, kes mu enda nähes ükskord petuuniapotti veerand täiesti korralikku praekana maha mattis. ja siis muidugi ainus korralik rebasefoto, mis mul endal on õnnestunud aastate jooksul teha:

trifiid-piparmündi ja rebase tasavägise matši võitis seekord rebane (kaotaja on seljatatuna akna all maas ja seega puudub pildilt)

ahjaa, aastatega olen teada saanud, et rebased ei ela metroos. nad elavad raudteetammide jalamil ja muudes võsastunud, inimeste eest pigem piiratud kohtades. täiesti võimalik, et ka sellessamas võsas, mis minu aeda tagaküljest piirab. ja rebasejahi keelamisel maapiirkondades ei ole seost rebaste populatsiooni suurusega linnades – kümnete hobuste, inimeste ja koerte abil üheainsa rebase surnukspiinamine ei olnud just efektiivne arvukuse kontrolli meetod nii ehk nii. Londonis elab rebaseid nii palju, kui London neid ära toita suudab ja… praekanaga on meil siin hästi.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s