Kuu: detsember 2020

idees teha kaubaalustest lilleriiuleid või maitsetaimede kasvatamise kaste ei ole muidugi midagi originaalset, selle peal, tundub vahel, püsib püsti pool sotsiaalmeediat (see piltidega pool). kontseptsioon põhineb ilmselgelt eeldusel, et neid aluseid vedeleb ju kõikjal, nii et korja tasuta materjal üles ja hakka pihta.

koroonakevadel aga olid vähemalt meie hipsterikülas need alused mõnda aega puha defitsiit – iga natukese aja tagant tekkis kohalikku FB-gruppi järjekordne teema, kus paluti teada anda, kui kellelgi mõni üle on või lihtsalt vedelemas näeb. mis seal salata, vajutasin iga kord “follow”, sest olin aru saanud, et pärispeenarde jagu pinnast mul siin võtta ei ole. mingeid lilli ja ürte istutasin plastpottidesse, aga kassid käisid neis kaapimas ja rebased ajasid neid lihtsalt ümber alailma.

rääkisin peikale ka oma plaanist, et kohe, kui mõnest kuskil piisavalt lähedal olevast alusest teatatakse, torman kohale ja toon endale ühe, sest kui raske see olla saab (sõna otseses mõttes). peika arvas, et piisavalt raske, et oleks mõtet ikka kahekesi minna. ma sisimas ei uskunud, aga ei tundunud piisavalt oluline teema, et selle üle vaidlema hakata.

FB-s luuramise kõrval hoidsin muidugi tänaval kõndides ka silmad lahti. (tänaval kõndida oli meil tollal lubatud ainult toidupoes käimiseks, aga toidupoodi saab ju ringiga minna. ja ei pea minema kõige lähemasse poodi, kui ei taha.) nii avastasingi ühe väikepoe ukse kõrvalt täitsa viisaka väljanägemisega aluse (kuna mul midagi värvida ega lihvida ei olnud plaanis, siis tahtsin sellist, mis kohe enamvähem ok välja näeks). küsisin poest igaks juhuks järele, kas see on neil ikka üle, ja nad ütlesid, et neile teeks suurt rõõmu sellest lahti saada. saatsin peikale sõnumi, et tule kohe, ja jäin saaki valvama.

peika jõudis varsti ja oli kaasa võtnud töökindad nii endale kui mulle. ja ohhoo, poole minutiga selgus, et kui asi puutub füüsilisse töösse, olen ma teoorias küll tugev, praktikas aga kulub abi vägagi ära. see alusejurakas oli päris raske, teda oli isegi kahekesi jube ebamugav kanda ja ilma nende kinnasteta poleks ma üldse kuhugi jõudnud. koduni oli otseteed mööda 600 ja väikse ringiga, aga rahulikumaid tänavaid mööda 800, valisime viimase, sest peatänavale ei tundunud mõistlik minna selle alusega manööverdama.

ja siis ühtäkki kargasid ühest täitsa süütu väljanägemisega väravast välja kaks araablast, nägid meie alust ja hakkasid meile… veel aluseid pakkuma. “you like pallets? you take our pallets! we have very nice pallets!”

ma lähen sellise aggressiivse müügitöö peale alati veidi lukku ja mul enda meelest oli juba täpselt paras kogus aluseid (1 tk) olemas, aga juba oligi peika araablaste hoovis ja lahti oli läinud tõeline idamaade turg. see meenutas mulle seda stseeni multifilmist “Lotte reis lõunamaale”, kus kõrbekoer Ibrahim müüb ränduritele liivakooke. ja nii osavad kauplejad olid nad küll, et me viisime nende õuest täiesti tasuta ühe aluse minema. (kuigi ma arvan, et nad oleks vajadusel olnud valmis ka veidike peale maksma. poemüüja jutust sain aru, et prügivedu küsib sellise asja äraviimise eest päris korralikult raha.)

araablastel olid muide valged halatid seljas ja rullikeeratud vaip kahe vahel õlal. ikka tõesti nagu multifilm või vbla mingi tuhande ühe öö muinasjutt.

edasi oli tavaline. päris hea, et neid aluseid ikkagi kaks oli (kuigi tassida oli poole raskem), sest esimesest sai perfektne ürdiriiul enne, kui ma haamri enda kätte jõudsin küsida.

teine alus oli teistsuguse kujuga ja sellest ehitasin (ise! üksi! omaenda väikeste valgete kätega!) sellise riiuli, kuhu oli hea juba olemasolevaid potitaimi laduda, et nad rebastele jalgu ei jääks. kasutatud tööriistad ja materjal kahe riiuli jaoks kokku: haamer (lammutamiseks), kruvikeeraja, 15 kruvi. sest naelu meil polnud ja ehituspoed olid ju ka kinni.

igal juhul õigustasid need aluseriiulid end täiesti, suve jooksul tegin veel paar tükki juurde ja muutusin juba päris osavaks. (ja poode tehti lahti ja ma ostsin naelu.) aga nende aluste hankimise kogemus polnud ilmselgelt kuigi värvikas, sest ma ei suuda üldse meenutada, kust ma nad sain ja kuidas koju toimetasin.

olen seda araablaste tänavat mööda hiljem ka käinud, aga seda väravat ma enam ei suuda tuvastada ja neid vaibaga mehi ka enam pole kohanud. võis ikkagi olla muinasjutt.

enne, kui ma saan hakata pajatama imelugusid oma edusammudest ja läbikukkumistest aianduse alal, oleks vist asjakohane natuke seletada, mis võimalused mul siin üldse olemas on.

me kodumaja on üks klassikalisemaid Londoni elamuid vist üldse – inglased ütlevad selle kohta “terraced house” ja eesti keeles võibolla lähim vaste oleks ridaelamu, aga see rida on selline… tänavapikkune, ja kuigi omal ajal elas tõesti selle rivi igas majas üks pere, siis praeguseks on need läbi kahe-kolme korruse ulatuvad kodud jagatud korteriteks. iga maja ees on väike õuelapike, kuhu mahuvad parasjagu prügikastid ja siis veel… midagi. mõni inimene on sinna peenra teinud, vapramad pargivad jalgrattaid (ma olen suht vapper. aga lukkidesse olen ka kõvasti investeerinud), mootorratas mahub ka hädapärast ära, aga muud midagi.

majatagune on huvitavam, eelkõige sellepärast, et neid majataguseid, erinevalt -esistest, on JUBE raske näha. sellepärast ma osalen alati igasugustel avatud aedade või kodukohvikute üritustel, millele peale satun – no nii põnev – ja rongiga sõites surun nina vastu akent lapikuks ja vahin välja, sest raudtee pealt näeb ka tihti sinna tagaõuedesse. tänavalt ei iial.

aga mis seal taga siis on – iga maja juurde ses majarivis käib tagaõu, mis on täpselt majalaiune ehk siis megakitsas. mingi… kuus meetrit? sügavus see-eest – oh, milliseid koridore olen neil avatud aedade päevadel näinud, mõni läheb minu meelest sada meetrit edasi. mitukümmend igatahes.

tagaõu kuulub traditsiooni kohaselt, aga ka praktilistel põhjustel alumise korruse korteri juurde – kuna majaderivi on katkematu, siis mingit aiaväravat ei ole ja ainus ligipääs aeda lihtsalt ongi tagauksest.

meie elame alumisel korrusel ja meie aed on… jessas, ma ei tea, kui suur ta on, kuigi olen selle aasta jooksul kaks korda teda mõõtnud. ma võin pilti näidata.

see viimane pilt iseloomustab olukorda üsna kenasti – seisan meie aia taganurgas ja näha on nelja majapidamise aknaid (seda tänu sellele, et siitpoolt vaadates vasakul elab suurpere, kellel ongi terve maja, kolm korrust, nagu nende katuseakende põhjal paistab). meie aknad on see, mis on grilli kohal, ja vannitoaaken seal kõrval, mille nurk ka paistab. meie vannitoa ja majapidamisruumi katusel on naabrite terrass – nagu näha, ei vii sinna ust, vaid ainult aken, nii et veidi improvisatsiooniline on see kõik. aga seal nad kuivatavad pesu, päevitavad, suitsetavad kanepit ja grillivad; ja minu mõningaseks üllatuseks pole nad isegi parimate pidude käigus läbi lae meie vannituppa sisse sadanud, nii et kõik töötab. puu tagant kõige paremal paistev aken on juba teiselt poolt naabrite oma.

see ei paista pildilt võibolla ära, aga mullakiht on kogu ses aias umbes 5 cm paks. ma mõned lillesibulad olin sinna aastate jooksul ikka surunud ja paar katset tegin isegi muru külvata, aga selgus, et muru tuleb kasta ka, ja ain’t nobody got time for that, eks.

unless you’re in lockdown.

ühesõnaga, mis mul siis inventuuri käigus selgus. on:

• natuke ruumi
• ootamatult palju päiksevalgust – aed on majast lääne- või võibolla pigem edelasuunas
• tohutus koguses luuderohtu ja mingid muud kiirestikasvavad hekitaimed
• üks roostes labidas
• murureha
• hekikäärid
• paar plastmassist lillepotti
• hästi palju aega.

ei ole:

• privaatsust – üla- ja kõrvalnaabrite peale kokku oli korraga 5 last koduõppel. mul on hea meel, et nad suure osa ajast õuel või aknal olid ja mängisid või juttu ajasid, selle asemel et nt internetis kedagi kiusata või kiusatud saada, aga… küll mul oli hea meel, kui nad juunis kooli tagasi said. ja küll on tore, et briti kooliaasta kestab poole juulikuuni
• mulda
• muru
• kultuurtaimi
• eriti mingeid aiatööriistu
• võimalust minna aiapoodi – need olid ju kinni, nagu ka ehituspoed jne
• aiaväravat – st kõik, mis aeda sisse või välja liigub, tuleb tassida läbi maja eeskoja, esiku, koridori, köögi, tagaruumi
• raha – selle piirangu seadsin endale küll ise, tundus, et töötu inimene võiks tegelda pigem säästuaiandusega kui probleemide pihta raha loopimisega
• aimugi, mida ma teen.

võtsin väljakutse vastu, sest ega mul muid plaane ka ei olnud selleks kevadeks.

plastiliinist tigude voolimine kõlab muidugi klassikalise koroonaprojektina, umbes nagu juuretisega leiva küpsetamine või kätekõverduste tegemine. tegelikult alustasin ma sellega märtsi keskpaigas hoopis muudel asjaoludel ja selleks ajaks, kui 23ndal märtsil UK lockdown välja kuululati, olid mul plastiliinivarud juba olemas ja Youtube’ist parimad õpetusvideod välja otsitud.

olen käelist osavust alati oma üheks nõrgemaks küljeks pidanud. sellega seotud kompleksidest sain õnneks juba ammu üle (tegin põhikooli käsitööprogrammi millalgi 20ndate eluaastate keskpaiku Saara kirjastuse nummiõpikute toel täitsa iseseisvalt läbi – kudusin sokid ja kindad ja kampsuni, õmblesin karu ja mingi seelikuliraka, heegeldasin vennale rastabareti, tikkida vist küll midagi ei viitsinud) ja kui millalgi polümeersavi moes oli, siis nõkerdasin sellest mingeid ehteid teha, aga päris lasteaia materjalide juurde polnud taibanud tagasi minna. sel kevadel aga sain ühelt koolituselt sellise koduülesande ja nii ta läks. (ülesanne oli mingi hulk nädalaid järjest iga päev midagi voolida. proovisin igasugu muid asju ka, aga toredaks läks siis, kui juhtusin ühe teo tegema, ja nii ma tükiks ajaks tigude peale jäingi.)

kilpkonnast sai mu voolimiskarjääri tipp. see oli ainus asi, mille ma tegin täitsa oma peast, ilma ühtegi videot vaatamata, lihtsalt mõtlesin, kuidas üks kilpkonn võiks välja näha.

noh, ja nüüd nii elangi. kaminasimss tigusid (pluss kilpkonn) täis, ära ei raatsi ju ka visata.

ja ma ei tea, kas tänu sellele voolimisprojektile või olen muidu härdameelsem kui arvasin, aga… kui suvel hakkasid päristeod ja -nälkjad aias mu salatit ja maasikaid krõmpsutama, siis neid ma ka tappa ei tahtnud eriti. tähendab, ma ei ole ülemäära õnnetu, kui teole kogemata peale astun. aga mingit soovi ei olnud hakata neid mürgitama või kuidagi hukkama (nt kui ma väike olin, siis mu vanaemal oli aias lubjaämber, kuhu kõik peenardest kokkukorjatud teod tuli visata ja nuiaga puruks trampida). isegi seda õllekausiga meelitamist pole tahtnud teha, mida soovitatakse, et siis upuvad sinna ära.

kuna ma oma salatit ja asju tahtsin siiski ise süüa, siis lõppeski lugu sellega, et igal õhtul käisin pealambiga mööda aeda ringi, korjasin lillepottidest ja ürdikastidest teod ja nälkjad kokku ja viskasin umbrohu hulka aiaprügi kotti. ja ma tõesti, tõesti ei tea, kas nad roomasid sealt uuesti välja ja läksid jälle sööma ja ma korjasin neidsamu tigusid järgmisel õhtul uuesti. (kaalusin, aga ei jõudnud nende märgistamiseni, et seda kontrollida. aga tundus, nagu oleks sealt ainult samm igale teole nime panemiseni ja ma ei tea, selleks ajaks sai lockdown juba läbi ja selline jaburus ei tundunud õigustatud.)

vt ka: imeteod, teotahe, teovõime, teoorjus, teooria, nädala teo auhind, eeskujulik teostus.

kondasin siin blogi telgitagustes ringi ja avastasin poolelijäänud sissekannete hulgast ühe aastatetaguse, mis ilmselt plaanis kirjeldada seda, kuidas ma eelmine kord töötu olles baristakoolitusel käisin. lõpuni ma teda ei kirjuta, sest ma ausalt öeldes ei mäleta sellest koolitusest enam suurt midagi peale selle, et seal selgus, et ma ikkagi ei tahaks barista olla eriti.

aga hakkasin mõtlema, et ma olen nüüd jälle 8 kuud jõudeelu elanud ja mul on nii tore olnud. (vist isegi toredam kui eelmine kord, sest see koroonavärk on kõik ootused nii kenasti maha tõmmanud – täiesti puudub igasugune ilmajäämishirm, ei ole tunnet, et ma raiskan oma elu, kui ma nüüd kohe kuhugi ei LÄHE ja midagi ei TEE. ja koondatud-olemine on täiega normaliseeritud, nii et isegi piinlik ei ole.) kirjutanud ma sellest eriti pole, sest esiteks ei viitsinud ja teiseks oli pikalt tunne, et misasja ma siin praalin, teistel on niigi raske.

aga nüüd ma mõtlen, et kui raske teil ikka olla saab; ja kui ongi raske, siis kulub ometi natuke kerget meelelahutust ära. ja ma pean mõned asjad kirja panema enne, kui ma jälle kõik ära unustan.

niisiis proovin nüüd jälle end kokku võtta ja jõulukalendri kombel detsembris iga päev natuke rääkida kõigist neist asjadest, millega end siin märtsist saadik ohjeldamatult lõbustanud olen. põhiline matkajutt oli juba ära, aga vist peaks rääkima ka neist kordadest, kui me käisime Exmoori rahvuspargis telkimas ja Šotimaa kõige kuulsamas raamatupoes ja Walesis tsiklikoolitusel ja siis mingites suvalistes kohtades niisama jalutamas. ja ma peaks rääkima, kuidas ma tomateid kasvatasin ja muidu aeda harisin. vihmaussidest ja plastiliinist tigudest peaks rääkima, võibolla ka päristigudest. rotist ja rebastest. sellest, mis sööke ma olen tegema õppinud ja millised Masterclassi loengud ära vaadanud. raamatutest ma võibolla pikalt ei viitsi rääkida, sest neist ma räägin Goodreadsis – aga äkki peaks rääkima Goodreadsist. noh, ja vast tuleb pikapeale veel midagi meelde.