kitty

anamana coole rawe akala

Mõnikord oleks ju äge, kui meil natuke publikut ka oleks. Sestap järgneb reklaam. Kontsert ADIEMUS, 05.06.04 algusega kell 20:30, Kaarli kirik. TTÜ Naiskoori kontsert ADIEMUS on segu klassika-, roki-ja etnomuusikast. Vokaalsolistile, flöödile, trummidele ja süntesaatoritele lisaks liikumislavastus. Adiemus on ameerika helilooja, endise proge-rocki ansambli Soft Machine liikme Karl Jenkinsi etno-klassikaline muusika. Modernne muusika on loodud … Loe edasi “anamana coole rawe akala”

Mõnikord oleks ju äge, kui meil natuke publikut ka oleks. Sestap järgneb reklaam.

Kontsert ADIEMUS, 05.06.04 algusega kell 20:30, Kaarli kirik.

TTÜ Naiskoori kontsert ADIEMUS on segu klassika-, roki-ja etnomuusikast. Vokaalsolistile, flöödile, trummidele ja süntesaatoritele lisaks liikumislavastus.

Adiemus on ameerika helilooja, endise proge-rocki ansambli Soft Machine liikme Karl Jenkinsi etno-klassikaline muusika. Modernne muusika on loodud klassikalise muusika vormide põhjal, millesse on segatud nii Aafrika hõimude kui keldistiili meloodiaid. Laulude tekstid on loodud arvestades vaid vokaalide ja konsonantide kõla. Keel on siinkohal üheks muusika loomise instrumendiks, mitte vahend sõnumi edasi andmiseks.

Adiemus on muusika, mis aastate eest kogus suurt populaarsust just Põhjamaades, kus hakati kohe aktiivselt nõudma kontserdi live esitlust. Praeguseks on hr Jenkins loonud jätkuks populaarsele esimesele cd-plaadile veel muusikat ja välja on antud veel 2 täiendavat cd-plaati.

Dirigent Raul Talmar. Kontserdi vokaalsolist on Mare Väljataga. Löökpillidel: Madis Metsamart, Vambola Krigul, Anto Õnnis ja Rein Roos ansambel PaukenfEST. Süntesaatoril Õnne-Ann Roosvee. Flöödil Eneli Hiiemaa.
Lavastus/liikumine Karmen Ong.
Kontserdi pikkus 50 minutit.

Karl Jenkinsi teosed Adiemus: http://www.karljenkins.com/sounds.htm

Kontsert on tasuta.

teisel pool enest ja enese aega

Ma vilistasin täna foori all kummi. Ei tea isegi, kuidas see juhtus (mul puudub vähimgi aim, mismoodi seda tehakse, pole kunagi mõelnud ka). Lihtsalt mul oli kole kiire ja siis nii see läks. Väga äge oli, kaalun rullnokakarjääri:) Nüüd ma vist mõtlesin välja ka tegelt. Kõigepealt mootori pöörded üles ja siis käik sisse?

Nüüd ma vist mõtlesin välja ka tegelt. Kõigepealt mootori pöörded üles ja siis käik sisse?

viimse võitluse maale lahing otsustav toob

ESDTP leheküljelt leiab ikka ägedaid asju. Polaarkaru viidatutele lisaks Bushi-vastased plakatid näiteks. Ja link leheküljele, kus saab kuulata Internatsionaali 22 keeles (vene meeskoor on parim, väidab ESDTP).

and we’ll keep on fighting till the end

Mida teha, kui sind tüütavad telefoni teel igasuguste asjade (näiteks ajakirjatellimuste) müüjad? Siit saab abi. Tõlge on veidi kehv, aga idee päris lahe:P Ma igatahes trükkisin “konspekti” välja, ehkki kasutama vaevalt et hakkan… Link Hanna kaudu.

Link Hanna kaudu.

kui tahad olla hea sind palun ma

Sattusin ükspäev raamatukokku aega parajaks tegema ja lugesin Eesti Naist. Viimasel ajal olen ma naisteajakirjadest rõhu pannud igasugustele annedele-annabelladele ja leidnud, et sedasorti ajakirjandus ei kõlba ikka suurt lugeda (see on küll suur uudis, eks), aga EN üllatas nendega võrreldes meeldivalt. Kohe tükk aega oli huvitav olla.

Jüri Pino oli tulnud iseenesest väga lahedale mõttele – kirjutanud loo teismelistest tüdrukutest, pealkirjaks “Meelevaldne uurimus homsete naiste mõttemaailmast “ (veebis ainult algus). Pino on ju muidu selline Peeter Sauteri kanti mees, lihtsalt elab ja kirjutab oma elu üles ja ongi täitsa lahe:) Seekord see lähenemine vist poleks ära toitnud ja mees oli siis vaevagi näinud – jaganud tütre sõbrannadele välja küsimustikud ja pärast siis vastused vabas vormis ümber jutustanud.

Kulla Jüri, kui sa 13-aastasele plikale esitad paberile trükituna küsimused “millisena näed oma tulevikku” ja “kas raha on elus tähtis”, siis saad sa teada täpselt ühe asja. Selle, et tegu on 13-aastase tüdrukuga:) Ma tean, ma alles äsja olin ise 13.

Kui keegi Jüri Pinot juhtub kohtama mõni päev, siis soovitage tal hoopis nende blogisid lugeda. See annab (mõtte)maailmast way parema pildi. Ja üldse on jälgimine kavalam viis kellegi tundmaõppimiseks kui küsitlemine. Arvan ma.

Piltidest rääkides, fotod on loo (ja blogide:) juures üliarmsad. Kui mina noor olin, siis noored tüdrukud küll nii ilusad polnud, no ausalt noh. Meil omal ajal olid, ma ei tea, vistrikud näiteks:P

Ahjaa, mõttemaailm ise – no vastuste põhjal tuleb välja, et kõik tsikid tahavad endale kõrgharidust, meest, maja, kaht last ja koera; et raha on väga tähtis; et Eestis ei kõlba elada ja kindlasti tuleks siit kuhugi minema saada kiiremas korras. Rohkem mulle ei tule praegu meelde.

Džiisas, mida te ise vastaks, kui teilt küsitaks, kas raha on tähtis? See on ju puhas provokatsioon:)

kuid kui polekski neid soove musttuhandeid ei siis viitsiksi oodata homset

Philippe Delerm, “Väikesed naudingud”. Selle raamatu ma ostsin jälle arvustuse pärast – lugesin ja tekkis tunne, et see võiks olla midagi naiiv.superi sarnast. Ei ole, üldse ei ole. Meenutab mulle hoopis üht teist raamatut – “Asjad, lilled, loomad ja inimesed lastele”, mingi tehhi kirjutatud. Ma lugesin seda lapsena tihti ja imestasin ise kogu aeg, miks … Loe edasi “kuid kui polekski neid soove musttuhandeid ei siis viitsiksi oodata homset”

Philippe Delerm, “Väikesed naudingud”. Selle raamatu ma ostsin jälle arvustuse pärast – lugesin ja tekkis tunne, et see võiks olla midagi naiiv.superi sarnast. Ei ole, üldse ei ole. Meenutab mulle hoopis üht teist raamatut – “Asjad, lilled, loomad ja inimesed lastele”, mingi tehhi kirjutatud. Ma lugesin seda lapsena tihti ja imestasin ise kogu aeg, miks selline raamat mulle meeldib. Igal leheküljel oli lihtsalt üks lühike jutuke mingist asjast, lillest, loomast, inimesest. Mitte otseselt lugu, aga emotsioonikirjeldus – kuidas asjad lõhnavad, kostavad, meenuvad… Selles raamatus ei juhtunud kunagi midagi.

Delermi raamat on ka just selline. Nagu Marko Mägi ütles, alguses tundub ilutsev. Aga tegelikult on lihtsalt… nagu elu ise.

järgmine kes luigel ratsa sõita tohib võtab kindlasti su koha

Aga verekeskuses mind eile jutule ei võetudki. Millest oli kahju, sest kõigis doonoripakkides olid seekord kaelapaelad. Erkpunased, nagu kogu verekeskuse nänn nüüd on (nende visiitkaardid näiteks on super!), ja kirjaga OLEN HEA INIMENE. Ma tean, et kaelapaelad ei ole enam sugugi moes, aga see oli lihtsalt nii ilus, et ma töötasin välja kiire tegevusplaani: 1. … Loe edasi “järgmine kes luigel ratsa sõita tohib võtab kindlasti su koha”

Aga verekeskuses mind eile jutule ei võetudki. Millest oli kahju, sest kõigis doonoripakkides olid seekord kaelapaelad. Erkpunased, nagu kogu verekeskuse nänn nüüd on (nende visiitkaardid näiteks on super!), ja kirjaga OLEN HEA INIMENE. Ma tean, et kaelapaelad ei ole enam sugugi moes, aga see oli lihtsalt nii ilus, et ma töötasin välja kiire tegevusplaani:
1. osta uus telefon, mida saab kaela ka riputada (mu praegusel pole seda aukugi)
2. ajada hemoglobiin lakke ja katsuda seda edaspidi eluaeg seal hoidagi (raske ülesanne, kuivõrd ta on mul loomupäraselt madal, üle 128 pole vist kunagi välja pigistanud).

No tegelt ma ei käi verd andmas selle paki pärast. Aga kas pole alatu, et just see ainus kord, kui nad mind sinna ise kutsuvad ja kui pakis tõesti on midagi lahedat (hei, mett ja rosinaid saab poest ka ju), on minul Hg 115?

i can stay awake just to hear you breathing

Big Readiga ei lähe viimasel ajal kuigi jõudsasti, sest kõik järelejäänud raamatud on kas jube igavad (ma ikka veel ei suuda Thomas Hardyt lugeda:) või pole neid lihtsalt võimalik saada. Aga täna jälle skoorisin, sest Stockholmis müüakse peaaegu kõiki raamatuid… iseasi, kas ma neid osta raatsin.

Seekordne ost läks igatahes asja ette ja tänase päevaga olen ma selle raamatu läbi saanud, kusjuures ma EI lugenud töö juures (tavaliselt heade raamatutega läheb nii, et ma salaja ikka piilun nats).

Raamat ise oli Michelle Magoriani “Goodnight Mister Tom” ja ma tahaks väga, et ma oskaks sellest kirjutada nii, nagu vahel raamatuarvustusi kirjutatakse – nii, et lugeja saaks aru, millest see raamat on ja kas/miks teda lugeda tasuks, aga samas ei jutustata lugu ära… Aga ma ei oska.

See on jälle lasteraamat, lastekirjanduse klassikaks nimetatud isegi. Et ma ka kunagi nii suureks ei saa, et mulle täiskasvanute raamatud rohkem meeldima hakkaksid kui lasteraamatud… Või tegelikult ma vist olin nii suur juba ära. Vanuses 8-18 :P Ma ei tea, kas ma lugesin siis juba kõik lugemistväärivad “suurte raamatud” läbi või milles asi, aga tol ajal ei tundunud lasteraamatud põnevad ja nüüd ei tundu muud.

Ja noh, see mister Tomi lugu (tegelikult oli Williami lugu) oli selline kõige õigemat sorti lasteraamat – kus räägitakse olulistest asjadest haaravalt ja arusaadavalt. Ma nutsin ka üsna mitme lehekülje jagu. Teada ju on, et mul on silmad märja koha peal, aga raamatud mind üldiselt nutma ei pane. Ainult Philip Pullman ja, mis seal salata, Rosamunde Pilcher on sellega viimaste aastate jooksul hakkama saanud:P

Raamatulugemise vahepeale mõtlesin ma sellest, miks mu suhe kaasaegsete rootsi lasteraamatutega on selline, nagu ta on. Kui ma olen Eestis ja mul pole neid kusagilt võtta, tekib mul nende järele igatsus. Ma tavatsesin neid Västeråsi raamatukogus lugemas käia – lasteosakonna lugemissaalis akna all kott-toolis, vaatega Vasagatanile ja tempoga raamat päevas. Need raamatud olid lihtsas keeles, põnevad ja elulised (or so I thought). Neis räägiti põhiliselt koolikiusamise probleemidest, 12-aastaste sõprusest ja armumisest, vanemate lahutustest ja lastest, kes surid tasapisi rasketesse haigustesse, olles eelnevalt õpetanud oma sõpru, kuidas sellest üle saada. Sekka mõned narko- ja prostitutsiooniteemalised põnevuslood.

Enamasti oli tegu mingite sarjadega. Kui ma Rootsist ära tulin, oli Tzatziki-raamatuid ilmunud ainult kolm, Julia-raamatutest oli neljas kohe ilmumas, Eva&Adam oli vist seitsmenda juures. Ma mõtlen tihti, kuidas neil lastel edasi läks ja mis neist sai. Siis ma kurvastan, et mul neid raamatuid kusagilt võtta pole, ja mõtlen, et nad on kindlasti mõned uued sama lahedad sarjad leiutanud.

Aga kui ma jälle Helsingis või Stockholmis raamatupoodi satun ja niisuguseid raamatuid lappan, tunnen ma, et nad ängistavad mind ja ei ole oma elulisusest hoolimata kuigi olulised. Et ma ei taha nende peale raha kulutada ega neid endale koju riiulisse viia (ehkki ma loeksin nad läbi, kui mul oleks veel see raamatukogu). Ja nii ongi, et II maailmasõja aegsest Inglismaast jutustav raamat on kümme korda rohkem päris kui 21. sajandi rootsi oma… Ilmselt ei ole asi niivõrd kohas kui just ajas? Astrid Lindgreni ja Maria Gripe vastu pole mul midagi.

(Ühe rootsi lasteraamatu ostsin seekord ikkagi, aga sellest räägib mõni teine päev – kui üldse.)

Big Readi Top100st veel lugeda jäänud 27 raamatut. Top21 hulgast on puudu ainult üks:) ja nad on lisanud Top200, seda ma pean uurima hakkama. Ei, asi ei ole skooris või selles, et olks vaja 100% täis saada, aga ma olen tänu Top100le avastanud kümmekond suurepärast raamatut, mis mulle muidu vist iial poleks kätte sattunud. Tundub, et edasikaevamine on ka seda väärt.

vaadake ülesse hingake taevasse

http://www.metsas.ee kaudu leidsin laheda kalkulaatori, mis aitab sul selgeks teha, millise europarlamendi fraktsiooni vaated sinu omadega enim kokku lähevad. Ma olen veel vasakpoolsem, kui ma kahtlustada julgesin:) Mulle peaks esimese eelistusena sobima GUE/NGL (Euroopa Ühendatud Vasakpoolsed/Põhjamaade Rohelised Vasakpoolsed) ja tihedalt selle järel Euroopa Rohelised. Sotsid on auväärsel kolmandal kohal. Euroopa Liberaal-Demokraatlik Reformipartei on ka plusspoolel. … Loe edasi “vaadake ülesse hingake taevasse”

www.metsas.ee kaudu leidsin laheda kalkulaatori, mis aitab sul selgeks teha, millise europarlamendi fraktsiooni vaated sinu omadega enim kokku lähevad. Ma olen veel vasakpoolsem, kui ma kahtlustada julgesin:) Mulle peaks esimese eelistusena sobima GUE/NGL (Euroopa Ühendatud Vasakpoolsed/Põhjamaade Rohelised Vasakpoolsed) ja tihedalt selle järel Euroopa Rohelised. Sotsid on auväärsel kolmandal kohal. Euroopa Liberaal-Demokraatlik Reformipartei on ka plusspoolel. Kõige vähem, tugevalt miinuses, istub mulle Euroopa Rahvaerakond. Seda viimast ma teadsin enne ka:P

Nii et jääb nii, nagu plaanitud oli – valin Strandbergi:) Sotsid saavad minutagi hakkama. GUE/NGLi poole sihib meilt vist ESDTP, aga need näod ei ole mulle piisavalt sümpaatsed:P (niipalju siis teaduslikust lähenemisest, eks).

Jälle sain enda (ja maailma) kohta nii palju uut teada. Nüüd võiks kasvõi Orkutis selle lahtri ära täita, mis poliitilistest vaadetest räägib. Ainult et ma olen Orkutist täitsa ära tüdinenud.

Ja kui te pole veel aru saanud, siis minu arvates peaks kindlasti seda parlamenti valima minema. Noh, et ei ole nagu ükskõik.

varje gång jag ser dig känner jag at det enda jag vill är att komma dig nära

Kõige lahedam oli Västeråsis see, et tunne oli nagu arvutimängus. Ses mõttes, et kogu linna plaani ma enam ette ei osanud kujutada, aga suvalisse kohta sattudes oli olemas selge arusaam sellest, mis on ümberringi no nii kilomeetri raadiuses. Piisavalt kaugele mõeldes läks pilt servast häguseks – näiteks ei mäletanud enam, kas selle koha peal oli … Loe edasi “varje gång jag ser dig känner jag at det enda jag vill är att komma dig nära”

Kõige lahedam oli Västeråsis see, et tunne oli nagu arvutimängus. Ses mõttes, et kogu linna plaani ma enam ette ei osanud kujutada, aga suvalisse kohta sattudes oli olemas selge arusaam sellest, mis on ümberringi no nii kilomeetri raadiuses. Piisavalt kaugele mõeldes läks pilt servast häguseks – näiteks ei mäletanud enam, kas selle koha peal oli sild või niisama ristmik. Aga vastavale kohale tänavavahe võrra lähemale liikudes tuli järsku täpselt meelde. Täielik müstika, ma lihtsalt mitu tundi sõitsin tõukerattaga ringi ja kaifisin seda, mis mu peas toimus:)

Ja veel üks mõnus asi oli see, et ma avastasin reede õhtul järsku, kui noor ma olen. Ma olen nii noor, et mind ei lasta Rootsi riigis endiselt mõnedesse klubidesse ja pubidesse sisse! Kui lahe. Huvitav, miks ma olen siiamaani umbes korra nädalas jõudnud järeldusele, et ma olen vanaks jäänud?

Verekeskus on saatnud sõnumi, et 0+ verega on häda käes ja et tulgu ma. Eks ma kuskil kolme-nelja paiku sätin end sinnapoole. Keegi kaasa tahab tulla, andke selleks ajaks teada.