varje gång jag ser dig känner jag at det enda jag vill är att komma dig nära

Kõige lahedam oli Västeråsis see, et tunne oli nagu arvutimängus. Ses mõttes, et kogu linna plaani ma enam ette ei osanud kujutada, aga suvalisse kohta sattudes oli olemas selge arusaam sellest, mis on ümberringi no nii kilomeetri raadiuses. Piisavalt kaugele mõeldes läks pilt servast häguseks – näiteks ei mäletanud enam, kas selle koha peal oli sild või niisama ristmik. Aga vastavale kohale tänavavahe võrra lähemale liikudes tuli järsku täpselt meelde. Täielik müstika, ma lihtsalt mitu tundi sõitsin tõukerattaga ringi ja kaifisin seda, mis mu peas toimus:)

Ja veel üks mõnus asi oli see, et ma avastasin reede õhtul järsku, kui noor ma olen. Ma olen nii noor, et mind ei lasta Rootsi riigis endiselt mõnedesse klubidesse ja pubidesse sisse! Kui lahe. Huvitav, miks ma olen siiamaani umbes korra nädalas jõudnud järeldusele, et ma olen vanaks jäänud?

Verekeskus on saatnud sõnumi, et 0+ verega on häda käes ja et tulgu ma. Eks ma kuskil kolme-nelja paiku sätin end sinnapoole. Keegi kaasa tahab tulla, andke selleks ajaks teada.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s