Autor: kitty

#6 Multikultuurne kogukond

(ei, ma ei kasuta igapäevakõnes terminit “multikultuurne kogukond”. ausalt öeldes kutsun ma meie linnaosa hellitlevalt hoopis getoks, aga ma saan aru küll, et see on nii poliitiliselt kui sisuliselt ebakorrektne termin. niisiis, kui ma juhtun edaspidi getole viitama, siis teadke, et ma mõtlen täpselt vastupidi.)

Teate, mul on ükskõik, mis värvi inimesed mu ümber elavad (juhtumisi põhiliselt mustad) või mis keelt nad kodus räägivad (jumal nende mustade puhul teab; valged siinkandis põhiliselt poola), aga mulle on väga oluline, mida nad söövad, sest see mõjutab seda, mis kaupa mina kodulähedasest poest leian.

Poolakate poodidest (või neile pühendatud riiulitelt teistes poodides) saab tatart, pelmeene ja pasteeti. Poepelmeene ma ei ole küll väga häid leidnud, aga see-eest ühes poola restoranis siin pakutakse maailma parimaid. Sulavõi ja hapukoorega!

Türgi poodides on kilostes ämbrites imehea mahe jogurt ja lahtised marineeritud oliivid.

Aafrika poest ei oskagi eriti midagi osta, aga jube põnev on vaadata. Riisi ja maisi saab 25-kilostes kottides, ja köögivilju müüakse selliseid, mille nimegi ma ei tea. Jamss ja suhkruroog tulevad tuttavad ette.

Liha saab osta ehtsate lihunike käest ja ainus mure on see, et siga ei saa kusagilt, sest kõik on nii halal. Aga kui keegi teab häid retsepte kitseliha valmistamiseks, siis ootan huviga.

Takeaway-menüüsid (võluvate kirjavigadega) pistavad ukse vahelt sisse põhiliselt india söögikohad.

Todo-listi on reklaamsiltide põhjal sattunud ka brasiilia pizza, bulgaaria hommikusöök ja La Tienda del Norte.

Muude kogukonnateenuste hulgas peab üks kena korea (vist) proua siin laia profiiliga õmblus-kingsepa-keemilise puhastuse töökoda, lähis-ida härrad müüvad vajalikku kodukraami (ja puuvilju – vt ka: naelamees), ja perearstideks on hindudest abielupaar. Inglise keelt emakeelena rääkijaid kohtan põhiliselt kahes kohas: raamatukogus ja kooriproovis.

#4 Regent’s Canal

Regent’s Canali ja minu lugu algab jälle jooksmisest, sest nii ma ta ükskord kogemata leidsin – tulin tööasjus Londonisse, läksin Regent’s Parki jooksma ja järsku oli seal see kanal.

Kanaliäär on hoopis teistmoodi kui kõik muud kohad – see on liiklusest nii eraldatud ja üldse pole aru saada, et oled suurlinnas. Eriti kui kohtad inimesi, kes sealsamas kanali peal paatides elavad ja oma igapäevaasju ajavad. On näiteks paadist kogu kola kanali äärde mururibale tõstnud ja teevad majas, st paadis, suurpuhastust. Või remonti. Või siis jällegi on kogu kola (sh jalgrattad ja talvepuud) just korralikult paadi katusele kinnitatud ja sa saad aru, et tegelikult on sul endal kodus panipaikadega päris hästi.

IMG_6235
Kanali ääres septembris

Vanal ajal kasutati kanalit kaubaveoks ja kanaliäärne rada oli mõeldud hobuste jaoks (towpath on ta nimi siiamaani). Kaks asja avaldavad mulle kohutavalt muljet: esiteks see, kuidas iga natukese aja tagant viivad vette (või pigem siis toovad veest välja?) suured laiad trepid – need olid selleks, et kui hobune kanalisse kukkus, siis ta jälle kätte saaks – ja teiseks need paar kohta, kus towpath ära kaob ja kanal tunnelisse kaob. Sest seal rakendati hobused lahti ja viidi ringiga teisele poole, aga pargased, mida veeti, saadi tunnelist läbi nii, et vedajad (inimesed siis) heitsid tekile pikali ja lükkasid jalgadega tunneliseintest ja -laest. Legging it, öeldi selle kohta.

Mulle need tunnelikohad ei meeldi, sest ma eksin alati ära ja ei leia kanalit enam üles, kui püüan hobuse kombel ringiga minna.

Kanali peal on olemas ka lüüsid, ja kui ma hiljuti esimest korda elus nägin, kuidas paat (jälle kellegi kodu) lüüsist läbi sõidab, siis seda vahtisin küll, näpp suus. Elu nagu mingis vanas romaanis (ma arvan, et “Perekonnata” on konkreetselt see romaan, mida ma mõtlen tegelikult:)).

IMG_6254
vot selline näeb välja lüüs

Kanal läheb läbi Londoni loomaaiast, kus ma ikka veel käinud pole, ja Camdeni turu kõrvalt, kus ma olen käinud liigagi palju. Ja eks ta läheb veel päris mitmest kohast läbi, sest ta on tegelikult üle mõistuse pikk – 14 miili selle nime all, ja siis muutub ta läänes Grand Union Canaliks ja läheb muudkui edasi.

Ühel novembrilõpu pühapäeval leidsin kanalist varanduse – selgelt vedeles põhjas, vähem kui meetri sügavusel, suur peotäis kuldehteid. Koukisin välja muidugi. Ja muidugi olid need kassikullast ja pigem ilmselt kellegi poolt Camdeni turult varastatud ja siis minema visatud kui et piraatide poolt peidetud, aga ikkagi!

#3 Uksed

Et ei jääks muljet, nagu oleks elu siin üks lust ja lillepidu, kurdan teile kohe ära ühe kahest kõige ärritavamast asjast. (Teine on briti bürokraatia, mille kohta ma ei tea lubada, kas ma sellest lähemalt üldse tahan rääkida. Sest see on lihtsalt nii ärritav!)

Aga jah, olnuna küll nii keele, linna kui isegi oma siinse töökohaga ennegi enda meelest hästi tuttav, sain ma umbes septembri teisel nädalal aru, et kultuurišokist ma päriselt ikkagi ei pääse. Septembri kolmandaks nädalaks olin valmis kuuldavale tooma kõiki oigeid, mis mul paranoilise androidi Marvini repertuaarist veel meeles olid. Sest mul oli tunne, et ma olen sattunud tööpäevi veetma mingisse douglasadamslikku kosmoselaeva!

Ei, uksed ei räägi siin inimestega. (Erinevalt liftidest, aga see on teine teema.) Uksed ei tee tegelikult midagi erilist peale selle, et nad lähevad ise kinni. Tuleohutuspõhjustel, nagu esimene (ja viimane) britt, kellele ma selle üle kurta julgesin, mulle varmalt ja üksjagu šokeeritult selgeks tegi.

Aga kuna uksed sulguvad ise, siis tähendab see, et kultuuri oluliseks osaks on teistele uste avamine/lahtihoidmine. Jah, just need hetked panid mind end idaeuroopa matsina tundma – mina olen just uksest sisse astunud, uks sulgub mu järel oma vaiksel, aga jõulisel moel, ja viimasel hetkel näen koridoris kedagi sammu kiirendamas, et ka sisse jõuda… Hilja! Leedi aga peatuks uksel ja heidaks pilgu iga suunas, et näha, kas on tulemas kedagi, kellele seda ust lahti hoidma jääda. Džentelmen tihtipeale ka astuks teelt: “after you”. Ja oodatav loomulikult tänaks viisakalt, ja ootaja muidugi nendiks, et pole tänu väärt. Juhul muidugi, kui üks osapool siiski pole idaeuroopa mats, kes kogu olukorda suu avamise vääriliseks ei pea ja alles kolm sekundit hiljem aru saab, et nüüd läks jälle valesti:S

Näete ju ise, et siit puudub veel ainult see, et uks ise vestlusesse sekkuks ja kõigile head päeva sooviks või ohkaks, millist naudingut see pidev lahtihoidmine ja lävelkõõlumine temas tekitab. Ma arvan, et Adams kirjutas reaalsest elust maha palju rohkem, kui me aimata oskame, ja ma hoian vogonite suhtes metroos silmad lahti.

Aga K-l, kes oma aastatepikkuse londonistaaži juures lõbustatult kuulas, kui ma kahe kuu eest selle kõige üle kurtsin, oli jälle õigus – sellega mitte ainult ei harju, vaid seda võib pikapeale isegi nautima hakata. Nii armas ju tegelt, kui need rasked uksed kümneid korda päevas su ees kinni ei lajata. Ja päris huvitav on olnud teada saada, kui mitmel moel saab inglise keeles öelda, et pole tänu väärt.

#2 What I talk about when I talk about running

Septembrikuus jooksin 144 km, mis on umbes kolmandiku võrra rohkem, kui mu kõige parematel kuudel tavaliselt. Sest ma kolisin Londonisse.

Osalt oli asi muidugi selles, et mul oli uues elukohas (kodu, sõbrad ja muud hobid veel päriselt paika loksumata) hirmsasti aega üle. Oktoobris ja novembris on olnud palju muud tegemist, tervis kehv, kärss kärnas, maa külmunud ja veel paar pisiasja, nii et ükski rekord just ei purunenud… Aga siiski, see september oli üks imetore kuu.

Londonis on nii palju nii armsaid parke, kus saab joosta. Armsust lisavad tublisti 1) kõik teised jooksjad seal pargis – alati on keegi, kes on minust veel imelikumalt riides või jookseb veel aeglasemalt või läheb näost veel punasemaks või on oma spordikellale veel jaburamad intervallid programmeerinud; 2) oravad. Need oravad siin on paksud ja ülbed ja ebanormaalselt koheva sabaga, aga ma ei tüdine neist. Väike wildlife igas päevas.

Kuna ma elasin septembris peaaegu Thamesi ääres, siis ma käisin jõekaldal ka palju jooksmas. Seal nägi välja nagu Emajõe ääres ja vihmaga läks osa teest väga poriseks, aga õnneks september polnud kuigi vihmane. Erinevalt ühestki pargist ei suutnud ma Thamesile ringi peale joosta. Ükskord jooksin kodust 10 km kaugusele, et näha, kuidas Kew Gardens jõe poolt vaadates paistab. Paistis kena, aga siis selgus, et koju tagasi on ka 10 km. 20 km on minusuguse jaoks ikka pikk maa joosta! Pärast seda kolisin jõe äärest ära ka. Aga veel meeldis mulle seal see, et jõe peal tehti alati sõudetrenni. See tundus mulle väga inglaslik.

Teine täiesti imeline veekogu, nii jooksutrenni mõttes kui üleüldse, on Regent’s Canal, aga see väärib lausa omaette sissekannet.

Siis tuli veel välja, et neil on parkrun. Seda võiks ehk võrrelda orienteerumisneljapäevakutega, aga see kõik võtab palju vähem aega ja riided jäävad puhtamaks. Lihtsalt paned end veebilehel kirja ja siis võid suvalisel laupäevahommikul minna suvalisse osalevasse parki (Londonis on neid valida mõnikümmend) ja suvaliste inimestega võidu 5 km joosta. Pärast saad mailiga tulemused teada (no et mitu osalejat oli ja mitmes sa ise olid ja mitmes naine ja mitmes oma vanuseklassi naine ja mitu protsenti maailmarekordist su tulemus on, midagi sinnakanti). Maksma ei pea ja mingit muud ülearust asjatamist ka ei ole. Mul on reegel, et kui laupäev millegi muu peale ära plaanitud pole, siis tuleb minna parkrunile. Kahjuks on laupäevad tihti ära planeeritud:) aga eks ma ikka olen käinud jõudumööda.

Parkrunist rääkides, eilsel sain aru, et inglise jooksjat ei heiduta ikka MITTE mingisugune ilm. Ma konkreetselt lugesin enne starti üle, 89 osalejast (okei, selle numbri ma sain finišiprotokollist) 12 olid lühikeste pükste JA lühikeste varrukatega. Õhutemperatuur oli nii umbes -1C (härmatis oli maas)! Lisaks neile 12le oli veel hulk selliseid, kellel olid lühikesed püksid ja pikad varrukad. Keksisin stardi ootel ringi, et end endamvähem soojas hoida, ja püüdsin meenutada, misasja see üks võlur seal lendluudpalli maailmakarikavõistlustel ütles selle kohta, kuidas talle meeldib oma teatud kehaosade ümber tervislikku tuulekest tunda… Mnjah. Sest, noh, mina panin pikad püksid jalga 5. septembril ja pikad varrukad oktoobri alguses, ja praegu on raudselt soe spordipesu ka mängus. Võibolla ma ei pinguta piisavalt muidugi, aga palav küll ei ole:S Ja muide, üks neist lühikese-dressi-preilidest finišeeris igatahes pärast mind, nii et “nad jooksevad väga kiiresti, neil ei jõua külm hakata” ei ole universaalne selgitus.

Muidugi neid lühikesepüksimehi näeb igapäevaselt mööda tänavaid ringi lippamas, mitte ainult võidujooksudel. Pimedal jahedal novembriõhtul kesklinnas tipptunniliiklejate vahel on see muidugi veidi ootamatu vaatepilt, aga noh – inimene teeb trenni.

Ma ise eriti kõnniteedel joosta ei viitsi, sest mulle ei meeldi, et inimesed on jalus… aga üks põhjus, mille pärast ma üldse Londonisse kolisin, oli Home Run – selline projekt, kus saad töölt koju joosta ja keegi teine viib su koti kohale. Lihtsalt nii imeline kontseptsioon! Ma pole selle äraproovimiseni ikka veel jõudnud, aga see on endiselt plaanis.

Aga kuna pargid ja veekogud meeldivad mulle ikka rohkem, siis on plaanis ka Richmond Park (kus on hirved – neid ma olen näinud, sattusin sinna kord jalgrattaga) ja kodulähedase veehoidla serv ja, noh, mõned mõtted on veel. Kui ainult see kärss nii kärnas ja maa nii külmunud poleks:S

#1 Naelamees

Naelamees pole muidugi mingi sõna tegelikult. Niiviisi me kutsume neid mehi, kellelt me kogu oma puu- ja köögivilja ostame. Minu meelest alguses oli kasutusel ka “kausimees”, sest neil on kraam kaussides ja iga kausitäis maksab ühe naela.

Naelamehe puuvili on kõige odavam ja samas kõige värskem – supermarketis on kallim ja väikestes poodides veel eriti palju kallim. Naelamees on praktiliselt eranditult pakistani päritolu. Naelamees viskab tühjakssaanud kausi efektse vindiga kuskile leti taha täpselt eelmise kausi sisse. Naelamees seab oma leti üles kuskile mugavasse kohta inimese käigutee peale (nt suurest supermarketist üle tee) ja vastu õhtut muutub naelamees väga heldeks ja hakkab kauba peale kotti viskama puuvilju, mis homme (mõnel juhul ka täna:P) enam kindlasti müüa ei kõlba.

Eile peatusin koduteel ühe juba tuttava naelamehe juures, et osta kaks kaussi (ca 10 tk) apelsine, üks kauss mangosid (see teeb kolm väiksemat mangot; kui on suuremad, siis neid on kaks), kauss paprikaid (kolm keskmist) ja kauss porgandeid (umbes kilo). Arve oli viis naela, nagu ette nähtud, aga naelamees varustas mind veel kahe väikse paprika, ühe baklažaani, nelja apelsini, kahe ananassi ja nelja suure mangoga. Vot selline mees on naelamees.

life’s too short for you to die

lihtsalt tahtsin teada anda, et londonis on täna kuiv, selge, päikeseline ilm. kerge miinuskraad vist hetkel küll. MITTE MIDAGI EI SAJA. tööle sõitsin jalgrattaga, nagu ikka.

tervitustega

teie kliimapõgenik

P.S. ma tean, et ma lubasin minu londonit ja pole üldse viitsinud. aga ma püüan detsembris teha ühe sissekande päevas selle kohta, kuidas asjad olnud on. võib kasutada jõulukalendrina.

ja jälle sa siit lähed sinna kus tuul ja kus päikene on teine

lubage mul teha veel üks, viimane postitus sarjast “mis maa see on”. (esimene, teine)

ma lähen nüüd mõneks ajaks jälle ära, sest need talved ei ole minu jaoks.

aga see teadmine, et ma nüüd septembrist lähen, on olnud minuga varakevadest peale… ja ma olen sel suvel elanud rohkem hetkes, kui mul paljudel eelmistel, soojematel suvedel õnnestunud on.

olen paadininas istudes läbimärjaks saanud. olen jalgrattaga paduvihmas sõitnud ja läbimärjaks saanud. olen lauspäikeses jooksnud ja läbimärjaks saanud. olen saunast merre jooksnud. olen kohtunud metsas rebaste ja hiirte ja siilide ja konnade ja kährikupere ja jäneste ja oravatega ja meres hüljeste ja vähkide ja lestakaladega. olen roninud kõigisse hiiumaa tuletornidesse. olen lõkke ääres laulnud. olen paadist otse avamerre ujuma hüpanud. olen metsajärve ääres telgis maganud. olen soolaukas ujunud. olen näinud põuavälku. olen söönud küllastumiseni metsmaasikaid ja mustikaid ja põldmarju. olen korjanud kukeseeni. olen sõitnud jahi ja kaatri ja praami ja kanuu ja kajakiga. olen pidanud piknikke tuulisel merekaldal ja vihmases koduõues. olen jooksnud ümber mitme järve. olen õppinud mootorrattaga kruusateel sõitma ja seda siis ohtralt harjutanud. olen küpsetanud lõkkes kartuleid ja keetnud priimusel hommikukohvi. olen näinud topeltvikerkaart.

ausalt, ma ei lähe viha ja solvumisega, ma lähen rõõmu ja rahuloluga. me jõudsime ära leppida. ja küll ma ükskord jälle tagasi tulen.

seniks jääb teid lõbustama uus postitustekategooria “minu london”.

‘cos even when i dream of you the sweetest dream will never do

‘Jessica Alba, the film actress, has the ultimate sexy strut, according to a team of Cambridge mathematicians.’ This important study was the work of a team—apparently—headed by Professor Richard Weber of Cambridge University. I was particularly delighted to see it finally appear in print since, in the name of research, I had discussed prostituting my own reputation for it with Clarion, the PR company responsible, six months earlier, and there’s nothing like watching flowers bloom.

Here is their opening email:

We are conducting a survey into the celebrity top ten sexiest walks for my client Veet (hair removal cream) and we would like to back up our survey with an equation from an expert to work out which celebrity has the sexiest walk, with theory behind it. We would like help from a doctor of psychology or someone similar who can come up with equations to back up our findings, as we feel that having an expert comment and an equation will give the story more weight.

It got them, as we have seen, onto the news pages of the Daily Telegraph.

I replied immediately. ‘Are there any factors you would particularly like to have in the equation?’ I asked. ‘Something sexual, perhaps?’ ‘Hi Dr Ben,’ replied Kiren. ‘We would really like the factors of the equation to include the thigh to calf ratio, the shape of the leg, the look of the skin and the wiggle (swing) of the hips…There is a fee of £500 which we would pay for your services.’

There was survey data too. ‘We haven’t conducted the survey yet,’ Kiren told me, ‘but we know what results we want to achieve.’ That’s the spirit! ‘We want Beyonce to come out on top followed by other celebrities with curvy legs such as J-Lo and Kylie and celebrities like Kate Moss and Amy Winehouse to be at the bottom e.g.—skinny and pale unshapely legs are not as sexy.’ The survey, it turned out, was an internal email sent around the company. I rejected their kind offer, and waited. Professor Richard Weber did not. He regrets it. When the story came out, I emailed him, and it turned out that things were even more absurd than was necessary. Even after rigging their survey, they had to re-rig it:

The Clarion press release was not approved by me and is factually incorrect and misleading in suggesting there has been any serious attempt to do serious mathematics here. No ‘team of Cambridge mathematicians’ has been involved. Clarion asked me to help by analysing survey data from eight hundred men in which they were asked to rank ten celebrities for ‘sexiness of walk’. And Jessica Alba did not come top. She came seventh.

 Ben Goldacre, Bad Science

мама анархия папа стакан портвейна

ärge enam kunagi tulge mulle väitma, et mehed ei mõista vihjeid, mitteverbaalseid signaale ja muid varjatud sõnumeid.

olete näinud, kuidas kaks autot foori alt võidu kiirendavad? kuidas need juhid, palun, aru saavad:

1) et neil on võistlus;

2) kus finiš on;

3) kes võitis?

ükspäev küsisin ja sain esimese küsimuse vastuseks “ta nägi väljakutsuv välja” (hmm, olevat inimesi, kes sama argumendiga vägistamist õigustavad). hell, me räägime siin AUTODEST (neli ratast, esi- ja tagatuled, 2-4 ust, mitte ühtegi miniseelikut). kui see ei ole subtle, siis mis on?

(finiš olevat olnud “linnakiirusel” (wtf?) ja võitjaks olnud “mina” (see vähemalt ei tekita lisaküsimusi) – aga ma ei saanud ikkagi teada, KUST NAD TEAVAD. ja kas teine võistleja ikka samamoodi teadis.)

igatahes ei taha ma enam kuulda seda juttu, et asjad tuleb selgelt ja otse välja öelda.

btw, olen siin ammu mõelnud, et peaks endale iPadi ostma… (wasntme)