Autor: kitty

Veel intrigeerivaid detaile roheliste rattaretkelt:

* mõlema hommikusöögi koosseisu kuulus kilepakendis saiake; esimesel päeval sooviti pakile kleebitud sildil “hommseks” jõudu, teisel päeval ei olnud isegi ühtegi põnevat kirjaviga. Pudru söömiseks anti see-eest puulusikad, nii et keskkonnasõbralikkuse skoor 1:1, mis?

* esimest korda elus jäin ühele müüjatädile alla vaidluses “ma seda kilekotti ei võtakski, aitäh”. Tädi töötas mingi saiafirma kirjadega müügibussis ja saab kindlasti selle aasta kõige jäärapäisema teenindaja auhinna. Kõnealune kilekott seisab ilmselt siiamaani selle bussi letil fantapudelite vahel, kuhu ta minust jäi.

* õhtuse lõkke ääres kohtasime unustamatuid noori loodusesõpru – ca 14-aastased, vesipiibuga ja, noh, ma ei tahaks küll klišeedesse laskuda, aga neil OLID pikad blondid juuksed. Ühe seltskonnaliikme käele ronis ämblik. “Appi! Tapa ta ära! Viska tulle! Las põleb!” Nii tehtudki.

Tore ja maailmapilti avardav on rohelistega koos matkamas käia.

Üks lahke noormees pakkus mulle roheliste rattaretkel võimalust anda allkiri tuumaenergia vastu. Ma igaks juhuks keeldusin, kuigi on ju meelitav uskuda, et füüsika põhialuseid võiks minu soovi kohaselt muuta.

Üks teine lahke noormees kutsus mind samal üritusel endaga metsa sõnajalaõit otsima. Ma jälle ei läinud. Tagantjärele mõeldes ei saagi aru, miks ma kõik võimalused niiviisi käest lasin:)

ja ärge tulge mulle ütlema, et täna on hoopis nigulapäev. Nigulapäev on detsembri alguses, siis tuleb püha Nikolaus ja toob arenenud riikide lastele kingitusi.

Esimest korda maailma ajaloos juhtus, et leidsin Päevalehe “Melu”-rubriigist midagi kasulikku – ma just tahtsin küsida, et kust neid ratastega tosse saab, mis järsku kõigil lastel (või noh. minust noorematel inimestel) jalas on.

Moskvast rohkem meeldis mulle tegelikult ilus pisike tuumalinn Dubna, kus sai näha Volga jõge ja maailma suurimat Lenini kuju. Linnaekskursiooni käigus rääkis giid põhiliselt tuumafüüsika kaasnüüdisaegsetest rakendustest ja mul hakkas natuke kahju, et ma ikkagi füüsikuks ei hakanud, kuigi seda üksvahe isegi plaanisin. Pärast kontserti võtsime kohaliku segakooriga viina ja laulsime koos “Katjuššat” ja laule multifilmidest. Jube armas õhtu oli.

Sügavamat teaduslikku uurimist vajaks see fenomen, kuidas ma suvalisest mees- või segakoorist suudan ka ilma koori kuulmata või laval nägemata hetkega kõik bassid välja noppida. Mingi värk oli vist tegelt sellega, et alfaisased on madala häälega?;) Dubnas tutvusin näiteks toreda poisi Griššaga, alumine bass ja teaduste kandidaat (tuumafüüsika alal muidugi).

ma olin vahepeal tükk aega Moskvas ja nüüd on mul tunne, et pildid äkki ikkagi ütlevad rohkem kui sõnad. Või siis ei leia ma õigeid sõnu üles, eestikeelseid igatahes mitte. Otsin veel ja mõtlen.

Kurikuulsa armastajapaari veebipäevikut lugedes sain jälle põhjalikult mõelda selle fakti peale, mis mind viimane pool aastat kummitanud on – et kõik abielluvad maailma kõige parema, ilusama, toredama ja kallima inimesega, aga lahutama peab millegipärast… noh, halvemal juhul ilgest värdjast, aga ka kõige paremal juhul täiesti võõrast inimesest, kellega nagu kunagi mingit lähedust ega usaldust poleks olnudki.

Ei, ma ei arva, et abielu muudab inimesed teineteise vastu vastikuks. Aga lahutus teeb seda küll.

Kirjutan viimasel ajal vähe jah, aga mis teha, kui pole inspireerivaid olukordi. Või intrigeerivaid.

Siiski, praegu võib olla mu elu ainus võimalus blogida ajaviiteks, sellal kui klassitäis magistrande mulle arvestust kirjutab. Kuna plaanid akadeemilise karjääriga on nii, nagu nad on, eks ole:)

Tähe ja tolmuga eelmise sissekande pealkirjas oli lihtsalt see värk, et mu viimase aja lemmikplaat on Taaga “Koerapööriöö”. Selline uskumatu lapsepõlvehevi kostab sealt – natuke nagu igivana Singer-Vinger ja natuke nagu… Midagi enamvähem sellesarnast kuulas kahekümne aasta eest mu kaheksa aastat vanem vanaonupoeg, keda ma väiksena üle kõige imetlesin ja kellesarnaseks saada tahtsin.

No ja kui ma juba kaheksakümnendate muusika teemaks võtsin, siis… ükspäev tõi õnneliku juhuse ja sihikindla töö kombineerimine minuni Tõnis Mägi laulu “Olimpiada-80” ja seda olen ma nüüd isegi rohkem kuulanud kui Taaka. Sobib ilusti, järgmisel nädalal sõidan Moskvasse.

Eile mõtlesin ma välja, mis teemal peaks magistritöö kirjutama.

Nojah, see tuli muidugi veidi valel ajal – ülikoolist sain ma juba rohkem kui aasta eest eksmati ja üldse ei kuulu akadeemiline karjäär (enam) mu lähema aja eluplaanidesse. Aga ikkagi. Ma TEADSIN, et ükskord ma mõtlen selle välja:)