kuu teatrisoovitus: vanemuise “tappa laulurästast”.
kui te olete seda raamatut lugenud, siis: etendus on hoopis teistsugune. kui te ei ole seda raamatut lugenud (mitte keegi, kellelt ma küsinud olen, ei ole), siis: mismõttes? kuidas te niiviisi saite inimesteks kasvada?
päeva sõna asemel seekord aga nädala väljend: “soovijatel avaneb võimalus” (pro “võiks peaks tuleks”). allikas: kukulind.
(pigem iseendale väljakutse esitamiseks kui mingi reaalse vajaduse tõttu) olen nüüd mõned kuud paralleelselt õppinud hispaania keelt ja JavaScripti.
arvake, kumb neist kahest paneb mind tihemini röögatama: “SEE KEEL EI OLE LOOGILINE!!!”?
Nagu ma rõõmuga märkan, jääb mul alati õigust üle. Ma ei tea ainult,mis sellega teha. Tahad, korjan selle kokku ja saadan sulle?
Juhan Smuuli kirju Ellen Noodale 1967-1968. Looming 2/2012
Lord Garmadon and Wyplash have stolen the Nunchucks of Lightning and are escaping in the Skull Truck. Jay and Zane have been sent to stop them. Help them to dodge the Skull Truck’s mighty bone fist and powerful jaws!
/…/
Skull Truck features moving jaws, firing bone fist and 2 cages Also includes Nunchucks of lightning, thunder bolt, bone axe and spear Aim and fire the bone fist! Battle on any terrain with huge rubber tires and realistic suspension! Snap the jaws of the skull face closed with the Skull Truck’s suspension system! Trap your enemies in the bone cages!
käes on jälle märtsi algus ja koos sellega uued avastused mänguasjamaailmas:)
publiku tungival nõudmisel: kultuurisoovitusi, vol2 (vol1 oli ammu) ehk “ilusad asjad, mis on aidanud mul selle talve üle elada”.
* David Hockney näitus (Royal Academy of Arts) – ma ei tea, miks nad kõik selle kujutava kunsti, mis minuga räägib, just Londonisse kuhjavad. Aga kellel enne aprilli sinnakanti asja, soovitan. Võrreldes sealkandi enamasti-tasuta-muuseumidega muidugi veidi kallis:(
* ja kui juba Londonisse sõita, siis seal on praegu juba piisavalt kevadine aeg üheks pikemaks jalutuskäiguks, nii et Highgate Cemetery. (Lugemissoovitus selle taustaks, või kõhedamaks muutmiseks, kuidas võtta: Audrey Niffenegger, Her Fearful Symmetry.)
* Jürgen Rooste, “Kuidas tappa laulurästikut” – pole vaja kuhugi sõita. Ma olen viimasel ajal jälle palju eesti luulet lugenud (käivad mul kord juba sellised hood peal, viimasest on mitu aastat möödas). Näiteks võin kinnitada, et Liisi Ojamaa pole muutunud halvemaks ega Paul-Eerik Rummo paremaks, kui nad 5 või 15 aastat tagasi olid… aga selle raundi võitis ilma kahtluseta Rooste.
* Eesti Ajaloomuuseumi püsinäitus Suurgildi hoones – nagu välismaal (pole kah vaja kuhugi sõita:)
* “Hugo Cabret’ imeline leiutis” – lihtsalt ilus. Meie kinodes enam ei näidata, ilmselt tuleb kuhugi sõita. Või lugeda raamatut, aga see on must-valge ja ei ole nii ilus.
* Ewert and The Two Dragons, Good Man Down video – aga seda te juba kindlasti teadsite. Kui olete kuhugi sõitnud, hakkate tahtma tagasi tulla.
* Tallinna loomaaia hülged, eriti külma ilmaga.
rohkem ei tule praegu meelde.
You’re going to turn into somebody like Miss Tick, said her Second Thoughts. Do you really want that?
“Yes,” said a voice, and Tiffany realized that it was hers again. The anger rose up, joyfully. “Yes! I’m me! I am careful and logical and I look up things I don’t understand! When I hear people use the wrong words, I get edgy! I am good with cheese. I read books fast! I think! And I always have a piece of string! That’s the kind of person I am!”
Terry Pratchett, The Wee Free Men
ükspäev küsis üks proua mult trollipeatuses teed “tuda, gde ranše vetšni ogon bõl”. imekombel isegi 1) teadsin, 2) suutsin vene keeles seletada. kõnealune trollipeatus, olgu öeldud, oli Koskla peatus suunaga Mustamäe poole, nii et liiga lihtsaks ta ülesannet mulle just ei teinud.
üks teine päev nägin otse peatumise keelu märgi all seisvat luksusautot ja piilusin muidugi uudishimulikult aknast sisse. juhikohal istus linnapea. mulle tundus, et meie pilgud kohtusid, aga ma kindel ei ole, sest järgmisel hetkel kihutas ta (suunda näitamata) minema ja sõitis järgmise foori alt punase tulega läbi.
huvitav, kas see võiks päeva wildlife’ina kirja minna?
seoses sellega, et ma ei oska ega viitsi ise enam suurt midagi teha, on minust saanud outsource’imise kuninganna (vt ka: “nad ei käi ise koolis ka, nad saadavad sinna oma vendi”).
koliseva mootorratta viisin Motodepoosse parandada, katkised püksid viisin õmblejale nõeluda ja kui mul sügisjooksul tuli mõte, milline luuletus võiks olemas olla, siis lasin selle Jüril kirjutada.
tõused korraga ja lähed
alla või vastutuult
vihmase ilmaga või päikselõõsas
paned ajamaöösel, õhtul või hommikul
tõused ja lähed
talvel, kevadel või suvel
väsinuna, rahulolevana või ootusärevana
jätad pooleli
tõused
ja
lähed
sügiselhakkad minema metsast
orust, mäe otsast
mere äärest
linnast või lagendikulttõused ja lähed
samm venib pikemaks
jooksed
varsti on kõik kohad minejaid täispikad, peenikesed, paksud, lühikesed, jõulised ja puhtatõulised
noored ja vanad
kõik on tõusnud ja lähevadennekõike kõige tavalisemad
peaaegu keskealised
keskmist kasvu
tegelikult ikkagi kõik
jooksevad
kuidas keegi
kõik jooksevad
jaksavad
nagu lumi oskab
ja jõuab
sadadasammhaaval üle oma eilse silmapiiri
millegipärast ühtäkki peabtõusma ja minema
jooksmaei millegi eest ära
ei millelegi järele
jooksuga
kergelt
kaugele
ta väidab nüüd, et see on minu luuletus, aga ma ise nii kindel ei oleks. samas, tsikkel ja püksid on küll endiselt minu!
seekord sõitsin triatlonilt tagasi taltsalt kuld- ja pronksmedalimeeste sabas, kiirust ületamata ja möödasõitudeks vajadust tundmata. kui mitte sportlase*, siis inimese ja liiklejana olen eelmise aastaga võrreldes igatahes arenenud!
* – kuidas võtta. teise koha asemel sain seekord neljanda – nii võib juhtuda, kui osalejaid on medalitest rohkem – aga ikkagi väidan, et minu võit, sest eravestlustes tunnistasid pjedestaalipreilid, et tegu oli olnud kohutava kannatuste rajaga, samas, kui minul polnud kogu võistluse jooksul kordagi tunnet, et tahaks pikali kukkuda ja ära surra. eelmisel aastal oli see tunne vahetpidamata, ja ega ma nüüd eelmisest aastast aeglasem küll ei olnud. ju siis on trennitegemisest kasu olnud.
korraldajad lubasid, et laulupeol leitakse vastus küsimusele “mis maa see on?”, aga minu meelest ei leitud. “tuulte ja tuisuööde maa” ei ole vastus, see on osa probleemist! ja mis virmaliste maa? pole ma siin mingeid virmalisi näinud.
mõned vastused sain selt peolt siiski kätte:
* kuidas saada kogu linnarahva tähelepanu ja ovatsioonid? – sõida laulupeo avamisele ja pärast koju tagasi jalgrattaga. rahvariietes. kui kodutee viib sadama kaudu, siis saad boonusena ka turistide ovatsioonid.
* kas tasub sedasama proovida mootorrattaga? – koorivenna kogemus näitab, et ei tasu. turvavarustus FTW, ka palava ilmaga! (märkus iseendale kui koori varahoidjale: kirjutada rahvariiete kasutamise ja hooldamise juhendisse punkt, mis keelab kõrge riskiga spordialadega tegelemise koorile kuuluvates riietes.)
* kas laulupeole tasub minna kõrge kontsaga (ehkki muidu mugavates) kingades? – duh!
* kas noortepidu ikka on kogu seda sebimist (talvised eelproovid ja ettelaulmised keset tööpäeva jne) väärt? – napilt, seekord rokikooride arvelt. ma siiski arvan, et viie kuue aasta pärast ma sinna lavale enam ei lähe.
* kas aasta 2004 tuleb veel kunagi tagasi? – ei tule.
noh, võrreldes eelmise korraga, kus kõik mu küsimused vastusteta jäid, on toimunud märkimisväärne edasiminek. aa, ja lauluväljakul polnud enam Käsna-Kallesid, sponsorreklaami ja rahvusvahelise suurfirma karastusjooke! vat SEDA ma kutsun progressiks.
aga selle üle, mis maa see siis ikkagi on, jään jätkuvalt mõtisklema.
whatever 