Rubriik: whatever

Esimese jaanuari hommikul kuulsin ma lipuheiskamise hümni koju ära, oli ilmselt tavalisest vaiksem pühapäevahommik ja minul aken praokil. Aga kuigi pool kümme võib olla veidi varajane aeg, et uusaastahommikul ärkvel olla, on see siiski way liiga hiline aeg päikese tõusmiseks, mh?:(

Räägitakse, et hea on asjad ära teha jooksvalt ja mitte jätta kõike viimasele minutile. Omaenda elukogemusest tean ma ainult seda, et viimasele minutile jätta on paha; vastupidist varianti pole ma siiamaani veel vist proovinud;) Aga siit tuleb esimene katse: ei mingeid viiekümne teise nädala pingutusi aasta parimate valimisel, selle asemel otsing arhiivis.

Aasta eufemism
Aasta idee
Aasta parim õhtu (teatavate mööndustega :P)

Noh, okei, rohkem ei leidnud, aga kas on vaja?

Üldiselt on nii, et selle otsasaava aasta jooksul olen ma saanud uue ametinimetuse, uue kallima, uue kassi, uue kodu, uue perekonnaseisu, uue palganumbri, uue professionaalse kvalifikatsiooni… nimekirja annaks tegelikult jätkata, aga taas, kas on vaja? Selle kõige taustal tundub igasuguste kokkuvõtete tegemine üsna lootusetu projektina:)

Eriti kuna ma ei andnud uusaastalubadusi ja seega pole tulemust millegi vastu auditeerida.

Neile teie hulgast, kelle jaoks detsembri teine pool ei ole kõige kiirem tööaeg aastas, järgneb meelelahutuslik matemaatikaülesanne:

Milline on tõenäosus, et kui mu projekt ühes asutuses kestab täpselt viis nädalat ja ma intervjueerin selle jooksul umbes kümmet inimest, siis satun ma kolmega neist rääkima täpselt nende sünnipäevadel?

Ise ma vastust ei tea ja lähema kahe nädala jooksul välja arvutada ei kavatse ka:) aga mul on meeles, et sünnipäevadega sai igasugust üllatavat statistikat teha. Ükskord käisin ma (statistikaalasel) koolitusel, kus oli 30 inimest ja nende kõigi sünnipäevad olid eri päevadel ja sellise asja tõenäosus on mingi… null. Ma ei mäleta. Jube pisike igatahes.

Ma saan aru, et see on veidike lapsik, aga mina olen täna õiguskantsleri peale solvunud ja tige, sest minu meelest räägib ta asjadest, millest ta piisavalt aru ei saa… ehk siis lahmib. Pettunud olen ka, sest enne ma pidasin teda päris mõistlikuks meheks.

Asja enda teemal ei taha ma üldse rääkida; kõik, mis öelda saab, on juba ära ka öeldud.

Pikitriibulise salli kudumise probleem vaevab mind viimasel ajal rohkem kui kunagi varem. Lihtsalt… need on vist moes või midagi, igatahes näen ma pidevalt inimeste kaelas just pikitriibulisi salle. Nii et neid nagu peaks olema võimalik kududa ja ma olen mõnda lähemalt näppinud ka ja saan aru, et seda tehakse nii, nagu ikka kahe värvi kõrvuti kudumist, pahem pool jääb veidi teistsugune, aga üldiselt ikka kena.

No aga oletame, et ma tahan teha viie triibuga salli, siis peaks mul olema viis lõngakera selle jaoks. Ja töö tuleb ju pärast iga rida ümber keerata ja ma kujutan täpselt ette, milline pusa umbes kolmanda rea ajaks tekib, sest ma proovisin seda. Ühesõnaga, teoreetiliselt tehtav, aga praktikas võimatu hallata.

Kuidas nad neid siis teevad?

Ja ärge rääkige mulle heegeldamisest, ma teen kootud ja heegeldatud asjadel päris kaugelt vahet ja need ON kootud sallid neil.

Triibulist salli heegeldama hakkasin ma ka juba nagunii.

Tädike Rahvusraamatukogu raamatulaadalt Eesti Raamatu letist:

“… teie seda ei mäleta, aga kuus-seitse aastat tagasi näidati Soome TV pealt selle raamatu järgi tehtud sarja…”

Tähendab, KUI noor ma siis välja näen? Või on lihtsalt ilmselge, et ma olen Tartust ja teismelisena Soome telekat ei vaadanud? Või paistab koguni välja, et mul üldse televiisorit pole? Appi.

Eile sain ma raeplatsi jõuluvanalt kommi ja piparkooki.

Kommi sain sellepärast, et ta kartis, et ma loen talle muidu ropu luuletuse. Aga ma lugesin hoopis Ott Arderi (oli vist) küünla-luuletuse, millega ma juba neljandast eluaastast peale iga viimse kui jõuluvana juures skoorin, ja selle eest sain piparkoogi ka.

Roppe luuletusi ma üldse ei oskagi tegelt.

Neljas Potteri-film on vist küll kõige kehvem film, mida ma elus näinud olen. Film nagu iseenda treiler, visualiseeritud on üksikuid momente raamatust. Õnneks (või just kahjuks?) on “Tulepeeker” üks mu lemmikosi raamatust, nii et süžee oli mul peas… muidu oleks vist poole pealt minema jalutanud, sest poleks aru saanud, mis juhtus ja miks.

Ja poole pealt ära oleks kindlasti võinud minna kõik need lapsevanemad, kelle nelja-aastased kogu selle aja igavusest (või õudusest) kiunusid ja koju nõudsid. Kurat, tsiviliseeritud riikides on see film alla 11-aastastele keelatud ja isegi meie superliberaalne superkino ei soovita alla 6-aastastele…

Ilusaid noori inimesi on muidugi alati ilus vaadata filmis. Emma Watson on veel kenamaks läinud… ja üldse, jõuluball oli päris okei. Eriti bänd:)

Mul on üks räpane saladus. Ma igatsen jõule, tükk aega juba.

See Stockmanni “kingituste kaubamaja” reklaam on nii armas, et ajab mulle judinad peale. See, kus on lumine trepp ja küünlad ja uksel jõulupärg või midagi. Tuleb selline Bullerby-jõulude tunne, kui seda näen.

Tahaks päriselt ka Bullerby-jõule, aga eks ma olen aru saanud, et nii saavadki asjad olla ainult lapsepõlves, kui täiskasvanud näevad vaeva, et lapsed saaksid hea jõulutunde. Aastaid juba ei ole meie peres piisavalt väikseid lapsi paraku. Noh, kui minu kümneaastane sisemine laps välja arvata, aga sellest nad kahjuks keegi ei tea midagi ja ei saa aru, kui nõme minu meelest on see, kui kõik keelduvad kokku tulemast ja virisevad, et neil on kingitused ostmata. Halloo, te jõuluvanast ei ole kuulnud või?!

Ja veel, ostuvaba päev on OK, aga ostuvabad jõulud küll juba kerge overkill. Mis mõttes, “me ei tee juba mitu aastat kingitusi ja kõik on rõõmsad, ainult lastel on natuke kehv olla, eriti kui neilt hiljem küsitakse, mis nad jõuluks said”?

Mm. 4. detsembril kell 16 on Raekojas meie koori jõulukontsert. Ja see on HEA kontsert sel aastal, ma luban.

Täna sain ma teada, kus müüakse neid asju, mille kohta ma olen ise alati mõelnud või kuulnud küsitavat, et “kus küll SIHUKESI asju müüakse?” Vot Sadamarketis müüakse! CCCP-kirjaga T-särgid, Hitleri “Euroopa-turnee” T-särgid, roosad printsessikleidid, mulgi kuubede imitatsioonid, kõigi olemasolevate bändide ja jalgpalliklubide sümboolikaga särgid, pruutkleidid, kõigi olemasolevate disainerite logodega riided, sädelevad riided, litritega riided, narmastega sädelevad litritega riided, kõikvõimalike tähekombinatsioonidega “kolledžipusad”… ja ma pole veel riietest kaugemale jõudnudki, eks ole.

Peaaegu oleks ostnud endale särgi kirjaga “Charmming Kitty”. No just nimelt.

Ainus, mida ma ei leidnud, oli see lõngapood, mida ma tegelikult otsima läksin.