Kuu: oktoober 2003

Mul on mure. Just praegu tekkis.

Ma mäletan üht 24. veebruari varahommikut oma elus. See võis olla aastal 1995 või 1996 või 1997. Pigem mitte 97 siiski. Koht: Surra Elva-kodu köök (see on ainus asi, milles ma 100% kindel olen selle mälestuse juures). Jook: pudel Belõi Aisti (aga äkki siiski hoopis mingi muu brändi? Igatahes oli brändi. Ja äkki see siiski polnud terve pudel, vaid mingi osa. Lõpuosa siis.) Jututeema: elust ja asjadest (pidi olema – millest siis muust?). Kellaaeg: varahommik, nii viie paiku (aga ma ei tea, kas me polnud veel magama läinud või olime juba üles tõusnud).

Ja minu mure: kes oli see inimene teisel pool lauda selles situatsioonis? Kui keegi end ära tunneb, palun vastake, eks:) Ma nii tahaks seda mäletada. sest ma mäletan palju muid vahvaid asju tollelt ürituselt – hilisemat suusatamist ja mingit telekavaatamist ja kassi jne. Aga vat inimesi ei mäleta sugugi. Ometi olen ma seda mälestust hoolega hoidnud ja aegajalt ta välja koristanud ja tema pealt tolmu pühkinud, et ta ikka alles oleks.

Ja muide. Ma mäletan ka üht teist 24. veebruari. Mis pidi ka olema kas ’95 või ’96, aga kindlasti mitte ’97. Mul oli pimekohting jutukast leitud poisiga ja ta viis mu metsa ja näitas mulle kopra pesa ja pärast me tegime ahjus juustusaiu ja meil oli ütlemata vahva. See oli pigem siiski ’95, mistap eelmine lugu pidi olema ’96. Klapib.

Peaks hakkama 24. veebruare koguma. 2003. aasta 24. veebruaril ma käisin paraadi vaatamas. 2002. aasta omal värvisin elutoa seina siniseks. 2001. aastal tegime Rootsis ühikas seapraadi ja ahjukartuleid ja Oleg kükitas ahju kõrval ja veenis kartuleid: “Bra potatis. Kokt potatis.” Kartulid saidki küpseks. Hiljem toimus pildistamine lipu taustal.

Ma hakkasin oma lemmikbloge välja valima. Et nende lingid enda oma kõrvale panna (vt paremal) ja neid maailmaga jagada. Guess what? Ühegi meesterahva oma ei ole hulgas.

Need lemmikud on tõega lemmikud. Sellised, mis mulle kõige rohkem meeldivad. Ma loen regulaarselt kordades rohkem blogisid, näiteks iga päev algab Telleri omaga – see on lihtsalt nii hea koht alustamiseks – ja teisena tulevad alati Krahv&Tari. Aga need ei ole lemmikud ja ma ei teagi nüüd täpselt, miks.

Ma saan endale uue arvuti, aga see ei rõõmusta mind eriti, sest see tähendab NII palju konfigureerimist. Installeerimist. Kopeerimist. Arhiveerimist. Igasuguseid asju, mida mulle sugugi teha ei meeldi. Sellepärast ma ei lähe uuele masinale järele, vaid elan vanaga. Ma just harjusin temaga ära. Hakka või nutma, eks.

Täiesti sügis. Kindad peaks ostma.

“Kes annab ja võtab, saab mustad lapsed”. See oli Bibi-raamatus. Selles taani raamatus, mida ükski taanlane ei tea. Ja see ütlemine käis selle kohta, et kui oled kellelegi midagi andnud, siis seda enam tagasi võtta ei tohi. Lapsed ütlesid nii. See käis ausõnade kohta ka.

Mustad lapsed oleks paras jah. Lubaduste mittepidamine on kõige vastikum asi, mida ma tean. Järele mõeldes – mustad lapsed ei ole ju kellegi karistus. Lapsed on armsad. Mustad lapsed on eriti armsad, kuigi siinkandis neid üles kasvatada oleks parajalt tülikas. Ei, ei mingeid musti lapsi. Üldse mitte mingeid lapsi ei peaks saama sellised inimesed, kes annavad ja võtavad nagu endal tuju tuleb…

Oh, milline mõte mulle praegu tuli (ärge küsige, mis kontektsis) – üks väga oluline teemablog on vähemalt Eesti oludes täitsa puudu. Emablog. Ma tean vähemalt kolme naist, kes Perekoolis tuuleveskitega võitlemise asemel peaksid lihtsalt blogi kirjutama ja siis teistel oleks hea ja lõbus ja õpetlik lugeda.

Ma peaaegu leian, et ma tahaks selle asja ise ära teha. Aga ma kardan, et keegi jõuab ette:)

Ahjaa, teemablogi kui niisuguse idee muidugi Tellerilt.

See on väga mõnus, et sel ajal, kui ma ära olin (tõepoolest kaks nädalat ilma internetita), on nn. Telleri blogikoolkond ka kilekotiteemani jõudnud.

Muide, kõik kurdavad, et müüjad suruvad kilekotti ikkagi peale – et tasuta ja mis kõik veel. Huvitaval kombel pole minul ühtegi sarnast kogemust. Kõik on väga mõistvalt suhtunud ja koti andmata jätnud ja pole vastu mölisenud. Ehkki eile Praha lennujaama duty-free poes üks müüja võttis küll mu palve peale kreemi kilekotist uuesti välja, aga sel ajal, kui me kaardimaksekviitungit ootasime, pani selle sinna jälle sisse tagasi. Hajameelsusest ilmselt. Siis tuli talle jälle meelde ja ma pääsesin ikkagi kotita. Armas.

Täna hommikul ärgates oli mu esimeseks mõtteks, et ma pean oma kodulehe ümber tegema ja blogi esilehele panema. See juhtub mingi aja jooksul. Varsti.