Kuu: märts 2004

Millest see tuleb, et kõrvaklappide juhe nii lihtsalt sõlme läheb? Piisab sellest, kui tõstad mittesõlmes juhtme laua peale ja pöörad hetkeks pilgu kõrvale… juba saadki jälle harutama hakata!

Eilses Laulukarussellis oli Helgi veel parem, kui ma oodata oskasin – ja ma ootasin päris palju tema üle-eelmise aasta võidu põhjal. Ja samas see tüdruk, kes laulis “Tuuled tulid”, meeldis mulle ka metsikult. No ma ei kujuta ette, mida see žürii peale hakkab.

mulle see sigaderevolutsioonifilm täitsa meeldis, muide. Ja eriti sümpaatne oli, et tiitrite lõpus kinnitati, et ühtegi looma võtete käigus ei vigastatud ega tapetud. Sest ma igatahes juba jõudsin mõelda, et äkki tapeti.

Kuigi, olgem ausad, hobune oli täiesti ülearune:P (mitte et teda sellepärast tapma oleks pidanud, aga kas välja poleks andnud lõigata?)

Täna ärkasin vara. Mitte Smilersi-vara, aga päris vara, kaheksa ajal. On väljas külm ja lumi maas. Selline kevadhommik siis.

Tegin endale palju piimaga kohvi, vaatasin Laulukarusselli kordust, lugesin läbi viimase nelja päeva lehed ja nüüd ootan, et röövlitütar Ronja film hakkaks. Ma olen seda miskipärast ainult poolikult näinud. Kell on pühapäevahommiku kohta ikka veel jube vähe.

Peaks üle lugema, mitu CD-d meil muusikariiulis on. Siis saaks öelda, et appi, mul on viissada plaati (näiteks; no see suurusjärk võiks umbes selline olla küll), aga ikka pole midagi kuulata! Lõpuks ma valisin välja “Alguste alguse”. Kogumik 10-aastase Laulukarusselli väikestelt ja suurtelt lauljatelt. See, kus on kõik need laulud, teate – Maarja-Liisi “Operator” ja Liisi Koiksloni “Se voglio” ja Vaiko Epliku “All I Have to Do is Dream” ja nii. Teeme, et mul on selline koolivaheaja algusele pühendatud hommik täna, lastelaulude ja lastefilmidega.

Üks lasteraamat siia juurde oleks ka hea. Ma pean tegelikult tööd tegema, aga ma ei saa ju, kui väike Liisi laulab mulle, et “kui tahan, siis saan, kuhu tahan.” Eks ole.

Ma arvan, ma loen nüüd Harry Potterit nats.

Reedel läksin poolest tööpäevast ära metsa ja kurjad kommentaarispämmirobotid tegid siin igast sigadusi:( Kuna paar blogivat Tellerit on ka just selle teema tõstatanud, siis varsti kindlasti ilmub kuskilt mingi valmislahendus, mis mu mured lahendab. Eksju?

(lahendus lahendab, no tere keelekasutus. ma homme mõtlen, mismoodi tegelikult peaks väljenduma. täna ei jaksa.)

Aga tööajast metsa viisid mind need mehed ja ma tahaks südamelt ära öelda, et hullumoodi lahe oli. Nagu üks meeskonnatreening olema peakski. Ma ei ütle, mis me täpselt tegime, muidu teil pole endal nii huvitav, kui te ka peaks sellisele treeningule sattuma. Aga ei saa jätta ütlemata, et ma polegi vist elus enne käinud nii hästi korraldatud üritusel. Pooleteise päeva jooksul ei tekkinud nagu ühtegi hetke, kui kuttidel oleks midagi ununenud, kadunud, hilinenud, mingi inf puudu või valesti teada. Iga viimane kui asi oli läbi mõeldud, kodutöö tehtud, taust uuritud. Mida tehti, tehti korralikult. Lihtsalt lust vaadata:)

Sõnaga, kliendina olen ma teenusega rahul. Soovitan.

Üks eriti oluline detail asja õnnestumise juures oli muide see, et hästi palju tegevust võeti videosse, et pärast analüüsida – aga seda suudeti teha nii vaikselt ja diskreetselt (samas muidugi mitte varjatud kaameraga), et keegi ei pannud tähelegi. Pärast üle vaadates olid kõik üllatunud, et nad ei näegi videos nii tobedad välja kui tavaliselt. Loogiline, tavaliselt tuleb ju ülesande lahendamise asemel tegelda häbenemise ja edvistamisega ja see ei saagi eriti muud olla kui tobe…

Nii et elagu pisikesed pihkumahkuvad videokaamerad. Ja inimesed, kes neid päriselt kasutada ka oskavad.

Kevad jõudis ka sündmuste käigus kätte. Metsas oli jube märg, aga sest polnud midagi.

Millegipärast on Palmse mõisapargi ilusamaid ja ägedamaid kohti siiamaani alati minu eest peidetud, ma ei saa aru, miks!

Madli küsimused on vahel väga inspireerivad. Täna oli küsimus, et millal sa viimati lõbustuspargis käisid. Siis ma üritasin sellele vastata ja tuletasin meelde oma erinevaid lõbustuspargiskäike ja jõudsin kohutava tõdemuseni, et ma ei ole juba peaaegu NELI aastat lõbustuspargis käinud! Mina, kes ma armastan lõbustusparke ja eriti ameerika raudteed üle kõige!

Kevadsuvel 2000 käisin ma küll lõbustusparkides. Ühe Göteborgis-käigu ajal sealses Lisebergis, kus olid eriti ägedad ameerika raudteed, aga nende järjekorrad olid ka metsikud, tund aega ja nii. Üldse ainus asi, mille järjekord enamvähem talutav oli, oli see vabalangemisetorn, kus nad veavad su kõrgele üles ja siis lasevad otse alla kukkuda – vaba langemise kiirendusega, nagu nimigi ütleb. Siis me käisime seal mitu korda ja lõpuks ma enam ei kartnud.

Aga kui ma seda vaba langemist esimest korda elus proovisin – Gröna Lundis – siis ma kartsin metsikult! Seal oli poole kõrgem torn ka kui Göteborgis. Nad sõidutasid mu üles ja hoidsid seal tükk aega ja pool Stockholmi paistis ja meri ja laevad. Oli maikuu ja hästi ilus ilm ja see kõik oleks väga kena olnud, aga ma sain seal üleval aru, et ma EI tahtnud sinna ja et ma EI taha alla kukkuda ja et ma oleks nõus andma mida iganes, kui mind nüüd kenasti normaalsel liftikiirusel tagasi viidaks:) Nad muidugi ei hoiatanud ka, millal see kukkumine tuleb. Uhh. Aga väga lõbus oli.

ja siis kunagi 2000. aasta mais või juunis sattusin ma Kopenhaageni Tivolisse ka, aga see ei avaldanud mulle üldse suurt muljet, sest ta oli nii… vanaaegne. Põhirõhk oli tiikidel ja lillepeenardel ja sellistel asjadel, noh, seal oli ju kena, aga ameerika raudteed seal kas polnud või oli see nii jama, et ma ei mäleta. Midagi vist ikka oli. Aaa, aga seal oli ka see vabalangemisevärk vist. Aga siis ma olin juba Lisebergis end sellega ära harjutanud ja siis polnudki enam eriti äge:P

Lisebergis oli veel eriti äge atraktsioon see, mis oli natuke nagu ameerika raudtee, aga tuli istuda mingis palgikujuliseks disainitud paadikeses ja kogu värk käis vees ja lõpuks olin ma läbimärg ja siis tuli järsku õhtu ja selgus, et ei olegi veel väga suvi ja tegelikult hakkas kohutavalt külm. Aga kuidagi see asi ikka lahenes ja ööseks sattusin ma mingisse hostelisse, milles ööbimise eest ma ei olnud maksnud. Seda juhtus mul tol ajal kuidagi tihti. Kopenhaagenis ka näiteks.

Noh, ja nüüd ongi nagu neli aastat mööda läinud nii, et ma ei ole vahepeal lõbustuspargis käinud? Kuigi eelmise aasta oktoobris ma oleks peaaegu länud, sest ma nägin Budapesti tivolit kaugelt. Aga see oli kas päris kinni või siis vaatud ainult laupäeviti kella kahest neljani… igatahes ma ei saanud sinna minna. Whatever, ma lähen sel suvel uuesti Ungarisse ja siis ma seda igatahes vahele ei jäta.

mh, 2000. aastasse jäi see kord ka, kui Västeråsi tuli mingi pisike rändtivoli – umbes nagu meie Tivoli Tuur, aga veel natuke pisem. Me läksime sinna Erki ja Kaiduriga ja ostsime kümnese paki kuponge ja jätsime neist pooled kasutamata, sest meil läks esimesel karussellil süda pahaks. Mis pole ka ime, kui ma nüüd õigesti mäletan, millega me eelmist õhtut olime sisustanud:P

Vahuri lehelt leidsin lingi sellele testile. Väga hea test. Töötab.

ainult et ma mõtlesin teise küsimuse juures sada aastat ja ei osanud sinna midagi kirjutada ja mulle isegi ei tulnud meelde, millal ma viimati kellegi suhtes attracted olin. Nõme test.

Millest see tuleb, et keeran-kõik-kokku-mis-külmkapis-leidub-(kuigi-seal-ei-ole-ju-midagi)-meetodil tehtud toit saab alati võrratult parem otsin-veebist-fancy-retsepti-shoppan-tund-aega-stockmannis-meetodil tehtust?

Kohustuslik laulukarussellireportaaž läheb täna selle pihta, et tänavune korraldus on ikka läbi aegade viletsaim. See, et finaalist on tehtud mingi “villasesokieurovisioon” (ma ei mäleta, kust ma seda sõna lugesin, aga no on ju!) – no hea küll. See, et finaalipääsejad valib kolmeliikmeline žürii ja et esimese vooru laulu finaalsaates ei näidata ega arvestata – las ta praegu jääda. Aga no selle aja võiks küll leida, et iga saate lõpus korra kõigist lauludest üks katkend lasta ja sinna juurde seda hääletamise telefoninumbrit ka näidata. (Sest eks katsuge ise nii mälutreeningu mõttes neid numbreid meelde jätta. Nad EI ole seotud laulja järjekorranumbriga, enam ammu juba.) Ja kui seda aega mujal ei leidu, siis võib selle vabalt võtta algusvideo arvelt, tänan, me oleme juba kolm korda näinud, kuidas 13-15-aastaste vanuserühm telekast Eurolaulu vaatab ja “Tiid” kaasa möirgab…

Tänases saates meeldis mulle taas kord laste repertuaarivalik… ja lauljatest kolm viimast, aga ma nüüd ei teagi, milline kõige rohkem. See Hiiumaa poiss oli jube äge. Aga siis tuli üks tsikk ja laulis minu (ja kohaliku blogosfääri) selle kuu lemmiklaulu “Märtsis algas mai”… mis oli ka nagu päris. Näeb, mis saab sellega.

Nii see läheb… tegelikult ma pidin Visioga tööd tegema, aga siis avastasin stencilite alajaotuse Map ja siis ma ju lihtsalt PIDIN proovima endale ise Euroopa kaarti kokku panna. Peaaegu ilma sohita sain hakkama, ainult selleks piilusin üle õla (mul on seina peal mõnus suur kaart), et Küpros paika saada. Ja Skandinaavia poolsaar, sest ilma Venemaata polnud seda üldse lihtne õigesse kohta rihtida. Venemaa oli teises skaalas neil seal miskipärast. Noh, ja mu Suurbritannia sai mandrist ikka veidi liiga kaugele.

Lõuna-Ameerikat mängime homme.

Ja seda kujundit, mida ma tegelikult otsima hakkasin, ma ei leidnudki.

Päris äge kogemus: istusin kell pool viis õhtul kümmekond minutit lasteaia ees autos. Oi, see oli põnev. Kõigepealt oli see, et kõik inimesed jooksid – lastele järele tulevad isad-emad jooksid lasteaeda ja lapsed jooksid lasteaiast välja ja siis vanemad jooksid neile jälle järele:) Ei teagi nüüd, kas see oli suurest jooksulustist või tahtsid nad kõik kiiresti selle asjaga ühele poole saada või mis.

Lasteaia värava ees oli suur lomp ja keegi oli sinna pannud paar puust resti keskele, et saaks kuiva jalaga üle. Aga see oli nii pandud, et lapsed ei ulatunud sinna peale ikkagi hästi astuma. Kõigepealt tuli pisike tüdruk koos emaga ja jäi lombi ette seisma. Ema siis tõstis ta resti peale ja pärast teiselt poolt maha ka. Edasi tulid kaks poissi täitsa omaette, üks oli suurem ja teine väiksem. Suurem võttis hoolega hoogu ja hüppas. Ma ei teagi, kas ta tahtis resti peale hüpata või üle kogu lombi… läks igatahes nii, et ta maandus resti peal, aga see oli libe ja siis ta kukkus selili lompi. Ta oli ikka no väga märg, kui ta üles tõusis. Me sõitsime neist kahest poisist veel mööda, kui nad kodu poole lonkisid, ja oli näha, et tal oli kohe ebamugav nii märg olla. Ju ta sai pahandada ka kodus… Viimased lapsed, keda ma nägin, tulid ka kahekesi välja. Nemad hüppasid ilusti väikese hüppega resti peale, aga siis hakkasid nad seal üles-alla hüppama kahekesi. Vesi lirtsus ja jube lõbus oli. Siis tuli ühe lapse ema ja kamandas nad sealt minema ja siis tuli teise lapse isa ja siis me juba läksimegi minema.

Hambaarst kiitis mind täna selle eest, et mul kõik ülejäänud hambad terved ja ilusad on. Ja ARK eksamineerija kiitis selle eest, et ma õppisin uut autot “haruldaselt kiiresti” tunnetama. Pole halba ilma heata, eks:)