Päev: 24. mai 2004

Mulle hakkas Tallinna ühistranspordi ID-pileti idee meeldima laupäeva südaööl Võhandu jõe ääres. Sest siis ja seal sain ma SMSi, mis meenutas mulle, et esmaspäeva õhtul lõpeb kuukaart ära ja et uue võib kasvõi kohe osta. Paberkuupiletiga juhtus mul 19 juhul 20st, et ma avastasin mingil õhtul kodus, et juba mitu päeva olen piletita sõitnud. Ja siis pidin hommikul linnasõitmiseks talongi ostma ja pooltel juhtudel unustasin veel mitu päeva linnast kuukaardi osta. Meil siin lihtsalt pole ajaleheputkasid. Või kustkohast neid kuukaarte nüüd saigi.

Nüüd võiks tulla see lubatud e-politsei ka, et ei peaks juhiluba ja auto dokumente kaasas tassima nagu kass poegi. Aga ma panen välja ühe omanimelise pisikese teaduspreemia inimesele, kes suudaks ka mu automaki paneeli ID-kaardi sisse integreerida… Tanel Linnas, kas sa loed seda?:)

Vahvas lasteraamatus “Kuningas Macius Esimene” tegeles lasteparlament aktiivselt probleemiga, et tüdrukutel on vähem taskuid kui poistel. Ma tahaks ka sel teemal sõna võtta. Mul ei ole peaaegu üldse taskuid! Teksataskud on, aga minu rahakott küll teksataskusse ära ei mahu näiteks. Telefon mahub, aga siis on väga ebamugav istuda. Tööriietel pole üldse mingeid taskuid. Käin mööda kontoreid (enda ja klientide omi) ringi, näpus telefon, pastakas, visiitkaardid ja muu vajalik pahn, lisaks veel arvuti kaenlas. Nõme ju. Samas kui meestel on püksi-, pintsaku-, jopetaskud, kuhu mahub pool elamist. Makipaneelid jms stuff kaasa arvatud:P

Tegelikult tahan ma juba tükk aega kirjutada armunud sõpradest, aga ma kuidagi ei oska sellele teemale läheneda nii, et ei tuleks mõttetu virin ja et oleks aru saada, et ma saan tegelikult aru. Nii et ma vist ei ütle selle kohta midagi.

Leidsin üles selle tee, mida mööda saab Nõmmelt Mõiku rattaga otse ilma Järvevana teed kaugeltki nägemata. See oli nii äge. Tallinn on ikka vapustav linn. Ärge olge kurvad, teie, kes te tahaksite tegelikult Tartus või New Yorgis elada, aga keda elu või töö või kool või miski muu on Tallinna sundinud. Kui te ei leia üles, kui mõnusaid kohti siin tegelikult on, siis kurtke mulle ja ma näitan teile.

Kaks kägu kukkusid vastastikku ja ööbik hakkas ka juba häält tegema. See on uskumatu, kui palju ööbikuid on Ülemiste järve ümber… otse lennujaama vastas võib kella üheteist ajal õhtul kuulda nii tosinat. Meie aias on nad ka nii lärmakad, et soojal ööl, kui aken lahti on, ei lase magada. Ega sooje kevadöid ei tasugi maha magada:)

Ja ma otsisin õnne kõigist sirelitest, mis tee peale jäid, leidsin ka päris palju. Sireliõnnesse ma usun kõigist asjadest kõige rohkem vist.