Orkuti Tartu communitys räägitakse rattasõidust Tartus. Üldine toon on selline, et kuna rattateid ei ole, siis sõidavad kõik kõnniteel ja on rahul, kuigi mõni üksik kangelane on ka sõiduteel julenud proovida ja, oh ime, ellu jäänud, võibolla läheb teinekordki. Sõbrad, kas teil on seal mingi teine liikluseeskiri või?:) Ma mõtisklesin eile inimeste erinevate rollide üle … Loe edasi “more than twist in my sobriety”
Orkuti Tartu communitys räägitakse rattasõidust Tartus. Üldine toon on selline, et kuna rattateid ei ole, siis sõidavad kõik kõnniteel ja on rahul, kuigi mõni üksik kangelane on ka sõiduteel julenud proovida ja, oh ime, ellu jäänud, võibolla läheb teinekordki. Sõbrad, kas teil on seal mingi teine liikluseeskiri või?:)
Ma mõtisklesin eile inimeste erinevate rollide üle liikluses. Teada ju on, et jalakäija kardab autojuhti, autojuht ehmatab jalgratturit, jalgrattur omakorda ehmatab jalakäijaid ja ajab autojuhiga kiusu. Rulluisutajaid vihkavad kõik:P Kui oleks rohkem autojuhte, kes vahel jala ka käiks, rohkem jalgrattureid, kes prooviks mõnikord autoga sõita, rohkem inimesi aegajalt rulluiskudel jne – äkki siis oleks kõik inimesed liikluses veidi mõistvamad? Alates sellest, et aimaks paremini ära, milline on kellegi manööverdamisvõime, pidurdusteekond ja nähtavus konkreetse koha peal.
Kui mu andunud lugejate hulgas on inimesi, kellele meeldib Hobujaama tänava lõpp-peatuses bussist maha tulla ja bussi eest üle tee kino poole lipata, siis tulge mõni päev minuga autoga sõitma ja ma näitan, kuidas see kurvi (ja bussi) tagant tulevale autojuhile paistab:P Ma muidu ei noriks, aga minus endas on küll alati enesealalhoiuinstinkt lõkkele löönud, kui keegi üritab mind seal üle tee lohistada. Ja nüüd, kui see koht jääb mu igapäevasele automarsruudile, tuleb see mulle kogu aeg meelde. Noh, et mina küll jalakäijana nii ei tee:)
(aga ma jäin lapsena ükskord auto alla niiviisi, et jooksin bussi tagant üle tee. no mitte päris alla, aga ma sain autoga pihta, ütleme nii:)