ja mu õnn võiks olla suur kui te ükskord nähes kuud

Ohh. Ja reedeõhtune Tartu. Me käisime Maailmas söömas, puhtalt sellepärast, et kogu va blogosfäär seda haipinud on:) Oli tõesti mõnus koht, kuigi söögiga läks veits kaua. Kell kümme läksime välja ja sooja oli kakskümmend viis kraadi ja Rüütli tänav ja Raeplats olid rahvast täis ja tunne oli nagu kusagil Vahemere ääres. Soe pime öö, purskkaevu … Loe edasi “ja mu õnn võiks olla suur kui te ükskord nähes kuud”

Ohh. Ja reedeõhtune Tartu. Me käisime Maailmas söömas, puhtalt sellepärast, et kogu va blogosfäär seda haipinud on:) Oli tõesti mõnus koht, kuigi söögiga läks veits kaua. Kell kümme läksime välja ja sooja oli kakskümmend viis kraadi ja Rüütli tänav ja Raeplats olid rahvast täis ja tunne oli nagu kusagil Vahemere ääres. Soe pime öö, purskkaevu vulin, inimesed. Ilus oli olla. Jälle üks neid hetki, kus ma kurvastasin, et ma pole (enam) osa sellest kõigest. Aga ma olin lihtsalt üks natuke vanaks saanud tallinlane ja läksin edasi Võrumaale viina jooma. Selline see elu on.

Aga mu oma koduaed näeb välja nagu vendade Lõvisüdamete Kirsiorg. Hingematvalt ilus. Ainult et ilma vendadeta, sest kõik mu vennad on Tartus, kus on soojad ööd ja noored õnnelikud inimesed…

Iga valik suleb mõne ukse.

meid tervitades lilled langetasid päid

Eile oli nii äge päev. Ma istutasin paarsada kuuske, nägin rästikut, juhtisin auomaatkastiga autot, nägin Lätimaad, ostsin endale Varstu poest kummikud. Metsaistutamine oli superhästi organiseeritud ja inimesed olid lahedad – nii meie oma seltskond kui ka teised kohaletulnud. Kui ma mõne pildi saan, siis ma näitan. Töö konti ei murdnud, päike paistis, pärast anti suppi … Loe edasi “meid tervitades lilled langetasid päid”

Eile oli nii äge päev. Ma istutasin paarsada kuuske, nägin rästikut, juhtisin auomaatkastiga autot, nägin Lätimaad, ostsin endale Varstu poest kummikud.

Metsaistutamine oli superhästi organiseeritud ja inimesed olid lahedad – nii meie oma seltskond kui ka teised kohaletulnud. Kui ma mõne pildi saan, siis ma näitan. Töö konti ei murdnud, päike paistis, pärast anti suppi ja peaministri allkirjaga tänukiri. Tunne oli ülev. Mul on nüüd oma mets, mida ma saan Valgamaal vaatamas käia igal aastal. Ja ma usun küll, et järgmisel kevadel võiks helistada RMK-sse ja paluda, et me saaks seda jälle teha. Kakssada puud kahe inimese kohta (istutamine käib kahekesi, üks kaevab ja teine paigutab puid) on ju lahe küll, aga ma arvan, et tegelikult oleks rohkem vaja, kui ei taha maakerale võlgu jääda.

Rästik oli jube ehmunud, kui kakskümmend viis vabatahtlikku metsaistutajat teda digifotokatega taga ajasid.

Roveri sain kruusatee peal ikka korralikult vibama, aga ei juhtunud muud hullu, kui et tagaistme peal vinguti päris pikalt. See-eest panid nad turvavööd kinni:P Muidu tuli mul hästi välja. Ja ega neil vingujatel valikut ka polnud – teist kainet autojuhti polnud kusagilt võtta:)

Aga mõelda. Mina olin kaine autojuht. Mina.

Lätit vaatasime Tellingumäe vaatetornist. Suvi on neil seal lõunamaal… Koiva jõgi ei olnud nii ilus kui Mustjõgi. Torn oli äge, kapitaalne. Me poleks sinna muidu taibanud minna, aga metskonna mehed soovitasid. Kuulake alati metsamehi, need on mõnusad mehed ja teavad asju.

Varstu laata korjati just kokku, kui me istutamast ja Lätit vaatamast tagasi jõudsime. Aga poes leidus lõpuks ometi paar kummikuid, mis mulle jalga istus. Ma olen juba aasta aega üritanud endale kummikuid leida ja kõik on mingid läikivad ja voodriga, väga ilusad, aga no neid ei saa kanda. Nad lihtsalt tulevad kõndimise käigus jalast ära kuidagi. Varstu kutid vaatasid mnd imelikult, kui ma kummikutega poest tulin. Tallinna kutid, kes minuga koos olid, vaatasid ka samas:) Kes minuga sügisel rappa murakale tuleb?

Emmele korjasin emadepäevaks Võrumaalt nurmenukke.