vaadake ülesse hingake taevasse

http://www.metsas.ee kaudu leidsin laheda kalkulaatori, mis aitab sul selgeks teha, millise europarlamendi fraktsiooni vaated sinu omadega enim kokku lähevad. Ma olen veel vasakpoolsem, kui ma kahtlustada julgesin:) Mulle peaks esimese eelistusena sobima GUE/NGL (Euroopa Ühendatud Vasakpoolsed/Põhjamaade Rohelised Vasakpoolsed) ja tihedalt selle järel Euroopa Rohelised. Sotsid on auväärsel kolmandal kohal. Euroopa Liberaal-Demokraatlik Reformipartei on ka plusspoolel. … Loe edasi “vaadake ülesse hingake taevasse”

www.metsas.ee kaudu leidsin laheda kalkulaatori, mis aitab sul selgeks teha, millise europarlamendi fraktsiooni vaated sinu omadega enim kokku lähevad. Ma olen veel vasakpoolsem, kui ma kahtlustada julgesin:) Mulle peaks esimese eelistusena sobima GUE/NGL (Euroopa Ühendatud Vasakpoolsed/Põhjamaade Rohelised Vasakpoolsed) ja tihedalt selle järel Euroopa Rohelised. Sotsid on auväärsel kolmandal kohal. Euroopa Liberaal-Demokraatlik Reformipartei on ka plusspoolel. Kõige vähem, tugevalt miinuses, istub mulle Euroopa Rahvaerakond. Seda viimast ma teadsin enne ka:P

Nii et jääb nii, nagu plaanitud oli – valin Strandbergi:) Sotsid saavad minutagi hakkama. GUE/NGLi poole sihib meilt vist ESDTP, aga need näod ei ole mulle piisavalt sümpaatsed:P (niipalju siis teaduslikust lähenemisest, eks).

Jälle sain enda (ja maailma) kohta nii palju uut teada. Nüüd võiks kasvõi Orkutis selle lahtri ära täita, mis poliitilistest vaadetest räägib. Ainult et ma olen Orkutist täitsa ära tüdinenud.

Ja kui te pole veel aru saanud, siis minu arvates peaks kindlasti seda parlamenti valima minema. Noh, et ei ole nagu ükskõik.

varje gång jag ser dig känner jag at det enda jag vill är att komma dig nära

Kõige lahedam oli Västeråsis see, et tunne oli nagu arvutimängus. Ses mõttes, et kogu linna plaani ma enam ette ei osanud kujutada, aga suvalisse kohta sattudes oli olemas selge arusaam sellest, mis on ümberringi no nii kilomeetri raadiuses. Piisavalt kaugele mõeldes läks pilt servast häguseks – näiteks ei mäletanud enam, kas selle koha peal oli … Loe edasi “varje gång jag ser dig känner jag at det enda jag vill är att komma dig nära”

Kõige lahedam oli Västeråsis see, et tunne oli nagu arvutimängus. Ses mõttes, et kogu linna plaani ma enam ette ei osanud kujutada, aga suvalisse kohta sattudes oli olemas selge arusaam sellest, mis on ümberringi no nii kilomeetri raadiuses. Piisavalt kaugele mõeldes läks pilt servast häguseks – näiteks ei mäletanud enam, kas selle koha peal oli sild või niisama ristmik. Aga vastavale kohale tänavavahe võrra lähemale liikudes tuli järsku täpselt meelde. Täielik müstika, ma lihtsalt mitu tundi sõitsin tõukerattaga ringi ja kaifisin seda, mis mu peas toimus:)

Ja veel üks mõnus asi oli see, et ma avastasin reede õhtul järsku, kui noor ma olen. Ma olen nii noor, et mind ei lasta Rootsi riigis endiselt mõnedesse klubidesse ja pubidesse sisse! Kui lahe. Huvitav, miks ma olen siiamaani umbes korra nädalas jõudnud järeldusele, et ma olen vanaks jäänud?

Verekeskus on saatnud sõnumi, et 0+ verega on häda käes ja et tulgu ma. Eks ma kuskil kolme-nelja paiku sätin end sinnapoole. Keegi kaasa tahab tulla, andke selleks ajaks teada.

jag vill komma nära dig och jag ska göra det en dag

Västerås mais 2004 oli täpselt selline, nagu ta meist juunis 2001 maha jäi… ja ei paistnud meist eriti puudust tundvat. Ülikooli uue peahoone olid nad valmis ehitanud (ILUSA hoone seejuures. Mitte nagu näiteks TTÜ energeetikamaja) ja ühikas oli meie koridor mingiteks kontoriruumideks ümber ehitatud. See viimane tegi küll täitsa kurvaks. Ja ühtegi tuttavat ei olnud … Loe edasi “jag vill komma nära dig och jag ska göra det en dag”

Västerås mais 2004 oli täpselt selline, nagu ta meist juunis 2001 maha jäi… ja ei paistnud meist eriti puudust tundvat. Ülikooli uue peahoone olid nad valmis ehitanud (ILUSA hoone seejuures. Mitte nagu näiteks TTÜ energeetikamaja) ja ühikas oli meie koridor mingiteks kontoriruumideks ümber ehitatud. See viimane tegi küll täitsa kurvaks. Ja ühtegi tuttavat ei olnud linnas näha ja vaevalt, et neid seal enam ongi. Eks kõik lõpetasid ülikooli ja läksid kuhugi tagasi. Või edasi.

Ägedam osa reisist oli see, et me ostsime Rootsi sõites laeva tax-freest endale tõukerattad, kõik kolmekesi, ja kimasime nendega mööda Västeråsi ja hiljem Stockholmi ringi. Väga tõhus viis liikumiseks, eriti selles riigis, kus igale poole viivad jalgrattateed ja ühistranspordi tunnipilet maksab 30 SEK (tõukeratas ise maksis 130). Mis ma selle rattaga nüüd peale hakkan, ei teagi. Võtan järgminegi kord välisreisile kaasa:P Või võibolla sõidan vahel Ülemiste keskusesse sellega.

Victoria on ilus laev ja sellega oli tore sõita. Regina Baltica peale nüüd küll enam miski ei kutsu mind. Ja oi, kuidas mulle meeldis see Ilon Wiklandi kujundatud laste mängutuba. Lihtsalt sõnulseletamatu.

Täna hommikul Tallinnas heitis piirivalvur mu ID-kaardile pilgu, andis selle tagasi ja ütles mulle naeratades “Ole kena.” Me vist oleme tõesti Euroopasse jõudnud:)

Fraas, mida ma igapäevaselt kõige tihemini kasutan (peale “tere” ehk) on “ma seda kilekotti ei võtaks, aitäh”. Rootsis ei olnud ka palju teisiti. Ingen påse, tack. Mul oli nagu meeles, et nad on seal jube keskkonnasõbralikud, aga üks kahest, kas ma ajasin Soomega segi või olin ma oma arvamuse kujundanud Mälardaleni ülikooli põhjal, mis oli maailma esimene ja tollal väidetavalt ka ainus ISO 14001 keskkonnasertifikaadiga ülikool.