su tasku põhjas tahan olla puru

Orienteerumisneljapäevakud on täiesti mõttetuks muutunud. Eile oli stardis 40 inimest korraga järjekorras (kaardid olid valmis trükitud, joonistada polnud midagi vaja, see saba oli lihtsalt stardiaja saamiseks), igast punktist viisid kõigi teiste punktideni laiad, sirged, asimuudi järgi tallatud rajad ja mets oli metsikut kisa täis (“Kas see seal on kolmekümne kaheksas? Jaa! Kuule, ma ei viitsi … Loe edasi “su tasku põhjas tahan olla puru”

Orienteerumisneljapäevakud on täiesti mõttetuks muutunud. Eile oli stardis 40 inimest korraga järjekorras (kaardid olid valmis trükitud, joonistada polnud midagi vaja, see saba oli lihtsalt stardiaja saamiseks), igast punktist viisid kõigi teiste punktideni laiad, sirged, asimuudi järgi tallatud rajad ja mets oli metsikut kisa täis (“Kas see seal on kolmekümne kaheksas? Jaa! Kuule, ma ei viitsi tulla, märgi minu kaart ka ära! Kristaaa, kus sa oleed?”). Ohappi.

Mitte et orienteerumine mingi odav sport oleks seejuures. Kõige odavamad nogid maksavad mingi 700 krooni ja SI-pulk 430 – need on need investeeringud, mis tuleks nüüd kohe praegu teha. Riided peavad mul veel mõne hooaja vastu ehk. Noh, mitte et tavaliste botaste ja dresside ja komposteeritava kaardiga ei saaks joosta, aga jube ebamugav on küll. Ja soovesi sööb botast nagu leiba.

Pealegi ei sobi kuu aja vanune okastraadiarm säärel mu hõbedaste rihmikutega ja okstest ärakriibitud nägu pole ka väga seksjalinn. Hakkan parem joogat või midagi harrastama:P

i’m not afraid to move on

Aitäh noanõu eest. Minu noa nimi on Ranger ja ma luban, et ma ei jäta teda enam iialgi neljaks aastaks puhastamata. Kui ma üks hommik lehte lugedes leidsin, et ma sellist Eestit ei tahtnud, siis tänase Postimehe põhjal ma arvan, et tahan küll. Karud terroriseerivad külarahvast (aga kui te teaks, mis Horvaatias metssead teevad), Res … Loe edasi “i’m not afraid to move on”

Aitäh noanõu eest. Minu noa nimi on Ranger ja ma luban, et ma ei jäta teda enam iialgi neljaks aastaks puhastamata.

Kui ma üks hommik lehte lugedes leidsin, et ma sellist Eestit ei tahtnud, siis tänase Postimehe põhjal ma arvan, et tahan küll. Karud terroriseerivad külarahvast (aga kui te teaks, mis Horvaatias metssead teevad), Res Publica sai tudengiesindustelt vastu nina (oh, kuidas see partei mulle iga päevaga ebasümpaatsemaks muutub), supermodell tegi ajakirjanikele males pähe (ma taunin selle tütarlapse parteilist kuuluvust, aga ilusad ja targad naised mulle meeldivad), eesti mehed ostsid Läti naistepesu ära (“Minu naine väga soovitas Laumat,” kommenteeris Alta Capitali juht Andres Rätsep) ja “Kadri” esmailmumisest sai nelikümmend viis aastat. Lehe vahel suvelisas räägiti, kus ja kuidas Radiolinja kõige ilusama leviala reklaame filmiti. Nii äge.

Metssigadega on muidu see, et mingi aeg tagasi arvasid horvaadi turismispetsialistid, et hea oleks arendada jahiturismi. Hangiti siis hulk metssigu ja ehitati saartele mingeid spetsiaalseid jahialasid. Aga keegi ei viitsinud eriti jahile tulla ja sigu sai palju ja nad murdsid oma aladelt välja ja terroriseerivad nüüd lambaid. Probleem on jõudnud valitsuse tasandile, sest lambakasvatus on saartel põhiline majandusharu ja keegi ei ole väga rõõmus, et sead lambaid tapavad. Talumehed käivad koos lambatalledega maavalitsuse ees piketeerimas, talledel on kaelas sildid “olen orb” jne. Horvaatia on ikka ka lahe maa. Tänud siinkohal meie horvaadist erikorrespondendile Antonile Rijekast.

Ainult et millal inimkond õpib, et uute metsloomade vedamine mingitele saartele ja seal vabadusse laskmine lõpeb alati nutu ja halaga?