ahvid pistsid vahvleid krokodillid kahvleid

Huvitav, kas Telleri ratas varastati siis ära või jäi alles. Ilmselt jäi alles, muidu oleks kuulda olnud:) Mina lukustasin oma ratta täna Ülemiste keskuse ette, sadula jätsin külge. Elu sees pole vist nii kiiresti poes käinud, kogu aeg oli närv sees. Või no seesama veider tunne, nagu oleks kellelegi kingi kuuse alla pannud. Maikuus:P Sealsamas … Loe edasi “ahvid pistsid vahvleid krokodillid kahvleid”

Huvitav, kas Telleri ratas varastati siis ära või jäi alles. Ilmselt jäi alles, muidu oleks kuulda olnud:) Mina lukustasin oma ratta täna Ülemiste keskuse ette, sadula jätsin külge. Elu sees pole vist nii kiiresti poes käinud, kogu aeg oli närv sees. Või no seesama veider tunne, nagu oleks kellelegi kingi kuuse alla pannud. Maikuus:P

Sealsamas kõrval Sikupilli keskuses käin kogu aeg rattaga ja ei põe üldse. Keskus on kordades väiksem ja kuidagi kodune ja ma kogu aeg usun, et keegi ikka hoiab mu rattal silma peal. Rattaparkla on seal otse ukse kõrval ka ja paistab läbi akna infoletti ära. Ülemiste oma on ukse lähedal küll, aga samas ikka nagu nurga taga. Ei tekita turvatunnet.

Liikluseeskirjast kah, sellega alustas Kaimar. Mulle on üks asi kogu aeg segane olnud, äkki keegi nüüd seletab kuidagi ära nii, et ma uskuma ka jään.

§ 234. Jalgratta ja mopeediga peab sõitma jalgrattateel, selle puudumisel sõidutee äärmisel parempoolsel rajal, välja arvatud käesoleva määruse § 97 kohase manöövri ajal. Jalgrattaga võib sõita ka teepeenral, kui see on selleks kõlblik, ohustamata jalakäijat.

§ 97. Enne pööret peab juht aegsasti suunduma sõidutee pärisuunavööndi vastava ääre lähedale. Nõue ei kehti sõitmisel ringliiklusega ristmikule ja pöörde korral, mida vastav liikluskorraldusvahend lubab teha ka mujalt.

Nii et siis äärmisel parempoolsel rajal; enne parempööret parema ääre lähedal (see on lihtne ja loogiline); enne vasakpööret vasaku ääre lähedal (??? et siis vasakpoolse raja vasakus servas ???); aga kui ma otse tahan sõita ja äärmine parempoolne rada läheb paremale, mis ma siis teen?

Noh, reaalselt ma muidugi võimalusel vahetan rada ja sõidan kõige parempoolsemat rada mööda, mis mind õiges suunas viib. Enamasti ei saa seda teha, sest autojuhid ei lase. Mis seal ikka, ratas käekõrvale ja jalakäijana üle selle õnnetu parempöörderaja… Aga ma LEst küll välja ei loe, kuidas ma tegelikult toimima peaksin.

Ja veel – mis on “enne pööret aegsasti”? Kui me jälle räägime vasakpöördest, mida ma pean tegema vasakpoolsest reast ja ilmneb, et suisa selle vasakust servast (appi) – kas ma siis võin sõita kogu aeg telgjoone lähedal?

Kui ma elaks näiteks Tartus, siis mind vist eriti ei huvitaks:) Aga minu põhimarsruudid rattaga hõlmavad Tartu maanteed Mõigust kesklinnani, Pärnu maanteed, Järvevana teed, Tammsaare teed, Sõpruse puiesteed… ma olen isegi Taksopargi ristis rattaga sõitnud. Tipptunni ajal.

Aga Västeråsis sõitsin ma pool aastat ainult rattaga ja rulluiskudega ja ei sattunud selle aja jooksul kordagi sõiduteele. No okei, linna peal mõned kohad ikka olid, kus tuli üle tee minna ja kus selleks polnud tunnelit ega silda. Mul oli roosa jalgratas, kolmekäiguline, 25-kroonise lukuga:) Oh, noor olla oli ikka nii lahe.

torm tõuseb hinges koos soojade tuultega

Kuna autosõidus pole enam palju uut ja põnevat (ma mõtlesin pesulasse minna mõni päev, aga pärast eileöist vihma pole enam vaja:), aga õmblusmasin on veel remondis (remember, ma lubasin õmblema hakata järgmisena), siis mängin neil päevil Orkutiga. Selle sõbramajanduse poindist pole ma veel aru saanud, aga mõned communityd on põnevad.

Käisin lõuna ajal Kadriorus kõndimas… õitsevad! Kõik asjad õitsevad. Kodus kirsid ja õunapuud hakkavad ka kohe-kohe. Ja ma pakun, et esimene tulp on praeguseks juba lahti, hommikul polnud. Miks naabrite nartsissiväli juba mitmendat päeva õites on, aga minu omadel pole veel õigeid pungigi?

Naaber tegelikult kavatseb nartsissivälja asemele maja ehitada. Kui saaks, siis torpedeeriks seda üritust kuidagi. Kinnisvaraarendus on kõige vastikum äri üleüldse, tundub mulle aegajalt. Noh, mul on hea rääkida, mul on maja olemas.

Eilne Orioni teisipäevak oli jube. Või no mõnus oli, aga frustreeriv, sest ma valisin R1 raja ja ei tulnud sellega toime. Kuskil viienda punkti juures ma otsustasin, et ma ei lähe enam iial orienteeruma. Kaheksanda juures otsustasin, et ma ei vali enam iial raskemat rada kui kõige kergem, mis minu vanuseklassile ette nähtud. No seda ma otsustan peaaegu iga kord:) Ja linna tagasi jõudes otsustasin, et tuleb uuesti asimuudi järgi jooksma õppida. Näeb, mis saab sellega.

Ja ma avastasin, et ma olen lõpuks ometi üle saanud oma teismeea kompleksist, et ma ei tee asju, millega ma hästi hakkama ei saa. Kümme aastat tagasi poleks te mind näinud orienteerumas, suusatamas, rulluisutamas. Ma olen sportlasena hale. Aga püüdlik:) (lõpuks ma ikkagi leidsin üles nii viienda kui kaheksanda punkti)