Tänases Äripäevas (parool vajalik) kirjutab Eda-Liis Kann, kuidas on jube alatu, et klient peab oma raha eest poodi reklaamima – mõeldud siis reklaami kilekotil. Lahendusena pakub autor välja, et olgu kilekott tasuta või siis võimalus osta odavalt valget kilekotti.
Selle üle, et tasuta kilekott on paha mõte, ei hakka me isegi vaidlema, eks:) Aga ma mõtlesin, et valge kilekott peaks ka keelatud olema. Nagu suitsupakkidel peab nüüd olema hiiglasuur kiri peal, kuidas sigaret tapab ja tervis rikub, võiks ju olla ka seadus, et kilekotist 80% peab katma teade sellest, kuidas selline kott loodusele mõjub?:)
Teatavasti on kilekotte erinevaid, mõni on korduvkasutatavam (Stockmanni ja Citymarketi omad näiteks), mõned tehakse eriliselt õrnast krabisevast kilest, mis esimesel kasutamisel katki läheb ja tuleb ära visata… Nii et äkki disainielemendina igale kilekotile võrdlev graafik, kaua seda tüüpi kotti kasutada saab ja palju ta hiljem lagunemiseks aega vajab?
Kui ma päris pisike olin, lasteaias käisin igatahes, siis kuulutati Tähekeses või kuskil välja laste joonistusvõistlus (teemal umbes “Kevad” või nii) ja võitnud pilt pidi trükitama kilekotile. Kilekott oli tol ajal päris kõva sõna ikka veel, erinevaid pilte oli vähe. Ma ikka üritasin joonistada, kujutasin ette, et äkki võidan, ja see oli piisav motivatsioon – mulle, kes ma iial joonistada pole ei osanud ega armastanud. Lõpuks ma muidugi tööd ära ei saatnud, aga võibolla just see lugu selgitab, miks ma kogu seda kilekotiteemat nii jubedalt hinge võtan?:P
