Kogu lõpetamisralli parim osa oli see, et pärast kõiki neid aastaid tuli Jane isa ja rehabiliteeris mind, teatades, et see EI olnud mina, kes esimeses klassis Janele pinaliga pähe lõi. (Seos lõpetamisega on ilmselge – issi tuli ju ka vaatama, kuidas laps magistriks saab.) Saite nüüd! Mul polnud sellist pinalitki mitte.
On inimesi, kellele ei meeldi Eesti hümni laulda, sest “su üle Jumal valvaku”. Ma pole sellest kunagi suuremat aru saanud. Ise ma Jumala olemasolu ja olemuse suhtes seisukohta pole võtnud, aga las ta siis valvab pealegi, ega see halba ei saa teha? Mõistmine on saabunud viimase nädala jooksul Gaudeamuse kolmandat salmi lauldes. Suud ma just kinni ei pane, aga torge käib südamest läbi küll selle “vivat et respublica” koha peal:P
Ja kui nüüd kõik viimseni välja öelda, siis EMA aktus oli ikka eriti hale (no pliis! rektoril polnud ametirahagi kaelas! mis tal ei olegi seda või?), aga sellele eelnev kontsertosa täiesti super.
whatever 