Rullnokakarjäär sai kuulsusetu lõpu töölt koju tulles, kui ma helistasin 110 ja raporteerisin Tartu maanteed mööda sõitvast punasest Fordist, kus õnnelik emme hüpitas esiistmel süles pooleaastast last. Ilma igasuguse turvavarustuseta muidugi. Ma tean, et kaevata pole ilus ja kõik, aga ma oleks ilmselt end vähemalt hommikuni väga sitasti tundnud, kui ma seda teinud poleks…
Jah, olengi igav skandinaavlane, nagu ungarlased mulle ütlesid turvatoolijutu peale. Nagunii lähen varsti Res Publicat ka valima… vali kord ja need teised asjad, eks. No hoidku selle eest. Aga väikelapsed lahtiselt autos ringi möllamas – ma tõesti ei suuda seda õudustundeta vaadata. Mis siis, et ise me väiksena tegime ka nii ja et turvatool leiutati üldse alles hiljuti ja et alati on hakkama saadud. Mind lihtsalt ei huvita, ma kardan ja muretsen:(