Mul on ka see, mis Liisal, et jaanipäeva ja uusaastaga ei oska ma midagi peale hakata. Peaks nagu kellegagi kusagil olema ja midagi tegema, aga… Sel aastal läks hästi, sest me rattamatkasime Kõrvemaal ja tegime Paukjärve ääres lõket, mis võis olla jaanituli, aga võis ka mitte olla, nagu ise tahtis. Paukjärve on see koht, millele … Loe edasi “some are here and some are missing”
Mul on ka see, mis Liisal, et jaanipäeva ja uusaastaga ei oska ma midagi peale hakata. Peaks nagu kellegagi kusagil olema ja midagi tegema, aga…
Sel aastal läks hästi, sest me rattamatkasime Kõrvemaal ja tegime Paukjärve ääres lõket, mis võis olla jaanituli, aga võis ka mitte olla, nagu ise tahtis. Paukjärve on see koht, millele mõeldes Tammsaare kirjutas “Kõrboja peremehe”. Jaanituli Kõrboja järve ääres, mäletate? Mina väga ei mäletanud, aga ma võtsin raamatu täna uuesti ette – ja see on tõeliselt hea raamat, selgub! Kümme aastat tagasi ta mulle suuremat ei meeldinud. Praegu oleks nõus sel teemal kirjandeidki kirjutama.
Elu on ikka selles mõttes jabur, et neljandas klassis peab käima vanade eestlaste linnusemägedel ja kuuendas klassis kuulsate heliloojate haudadel ja kaheksandas klassis Vargamäel ja kümnendas lugema Tuglase sümbolistlikke novelle. “Vanamees ja meri” oli meil kohustuslik kaheksandas, “Jumalaema kirik Pariisis” vist üheksandas. Did we give a fuck? Nüüd võiks kõik need asjad rõõmu pakkuda, aga kui nad on su jaoks ebameeldivate mälestustega seotud, siis ju ei hakka otsast peale. Mulle näiteks tegelikult meeldib Hemingway, aga no põrgu, see vanameheraamat tegi mind ikka nii tigedaks, et läheb veel vähemalt kümme aastat, enne kui ma selle uuesti kätte võtan ja vaatan, mis värk tegelikult oli. Praegu ma mäletan nii palju, et oli vanamees ja oli kala ja mina olin raamatut lugenud ja Jane ei olnud ja ma jutustasin talle selle lugemiskontrolli ajal ümber ja tema sai viie ja mina nelja. Tempel mällu igaveseks:P
whatever 