Täna on siis poistebändide päev, tundub.
Aaron Carterit mäletate? Kuulus kategooriasse “mõne poistebändi liikme noorem vend” (Nick Carter oli, ee, Backstreet Boysis vist?) ja nägi välja nagu Dennis the Menace – imearmas seitsmeaastane blond pruunide silmadega poisike, teksatunked jalas. Ma olin juba päris vana naine, ülikoolis esimesel kursusel, kui ma andunult fännasin tema hitti “I’m gonna miss you forever” (sisu poolest oli see põhimõtteliselt “Living Next Door to Alice”, koos toetava videoga – kahele poole pori pritsides lahkuv kaubik, pisike tüdruk kaubiku aknal ja pisike poiss maja aknal teineteisele läbi vihmakardina lehvitamas. ja poisi aknaklaasi mööda niriseb alla vihmapiisk, mis võiks sama hästi olla… ah, junõu:).
Ja mis on temast nüüd saanud? Vastuse annab www.aaron-carter.com: At the matured age of fourteen, Aaron Carter still has all the innocence and excitement of a boy following a dream.
Matured age of fourteen… kas me tahame selliseid asju oma nooruspõlve iidolite kohta teada, küsin ma?
whatever 