Aga mulle “Trooja” meeldis. Ja üldse mitte _ainult_ sellepärast, et seal nii palju poolalasti Brad Pitti näidati:)
Olid jah jumalad välja jäetud. Jumal tänatud:) Sest see oleks ikka tobe sõjafilm olnud, kus iga olulisem võitlus oleks lõppenud sellega, et üks osapooltest “mähitakse uduloori” ja teisaldatakse kuhugi ohutusse kohta, lihtsalt sellepärast, et ta juhtub olema mõne jumala(nna) järeltulija või muidu lemmik. Sinna juurde oleks kindlasti pidanud käima ka selline heliefekt nagu “Nukitsamehes” selle koha peal, kus rohitud peenar jälle umbrohtu täis kasvab. Tirilimps:P Ja eks katsu siis selliseid kangelasi tõsiselt võtta.
Muidugi said filmis surma teised inimesed ja teistmoodi kui Homerosel; ellujäänud pääsesid ka teisel moel. Mul igatahes oli hea meel, et ma ei pidanud nägema Hektori poja surnuksviskamist linnamüüri pealt. Ega Homeroski neid asju nii täpselt teadnud. Selle kohta on üks tore raamat, Alexander Krawczuki “Trooja sõda: müüt ja ajalugu”, kus räägitakse, mida kirjutas Homeros ja mida räägivad muud kirjapandud ja kirjapanemata legendid, kuidas üldse tol ajal suuline pärimus levis ja mida näitavad väljakaevamised. Emme, ma võtsin sinu oma endale. Küsi tagasi, kui sul vaja läheb:)
Üldiselt ma olen lapsest saadik troojalaste poolt olnud selles sõjas. Nad olid nats tobedad küll, aga neile tehti minu meelest kuidagi hullemini liiga. Odysseus ja Achilleus olid samas ka mu lemmikud.
whatever 