Kui mul oleks raudtee, millest enam raudteena asja ei saa, siis teeks mina ka sellest jalgrattatee. Nii ilus mõte. Rääkimata sellest, et rattaga Riisiperest Haapsallu saamise võimalust on hädasti vaja, sest kuidas muidu minna Vormsile ja Hiiumaale? Maanteed mööda on see vahemaa väga tüütu sõita ja bussi ju jalgrattaid ei mahu eriti. Rong oleks ikkagi … Loe edasi “seal olid väiksed roosad notsud”
Kui mul oleks raudtee, millest enam raudteena asja ei saa, siis teeks mina ka sellest jalgrattatee. Nii ilus mõte.
Rääkimata sellest, et rattaga Riisiperest Haapsallu saamise võimalust on hädasti vaja, sest kuidas muidu minna Vormsile ja Hiiumaale? Maanteed mööda on see vahemaa väga tüütu sõita ja bussi ju jalgrattaid ei mahu eriti.
Rong oleks ikkagi kõige mõnusam.
Viimatise Rootsis-käigu raamatusaagis oli veel üks väga mõnus asi – Selma Lagerlöfi lapsepõlvemälestused (Ett barns memoarer). See oli kuidagi ilus ja helge raamat ja seda lugedes ma sain järsku aru, mis mure mul Lagerlöfiga alati olnud on. Mulle meeldib see, kuidas ta kirjutab, aga pole meeldinud see, mida ta kirjutas. Gösta Berlingi saaga ja Löwenskjöldi-triloogia … Loe edasi “ma olen elu valmis vastu võtma varjukülje kaudu”
Viimatise Rootsis-käigu raamatusaagis oli veel üks väga mõnus asi – Selma Lagerlöfi lapsepõlvemälestused (Ett barns memoarer). See oli kuidagi ilus ja helge raamat ja seda lugedes ma sain järsku aru, mis mure mul Lagerlöfiga alati olnud on. Mulle meeldib see, kuidas ta kirjutab, aga pole meeldinud see, mida ta kirjutas.
Gösta Berlingi saaga ja Löwenskjöldi-triloogia ja isegi Nils Holgersson – need on ju põnevad raamatud ja puha, aga minu jaoks lihtsalt liiga jubedad:) See sõrmuse needus ei lasknud mul lapsena ööde kaupa magada; kui sõrmus meelest läks, tuli Sintram või tänavaid mööda jooksev tigedaksaetud kuningakuju või lapsi tappev Heroodes. (Jah, isegi legendid Kristusest suutis ta jubedaks kirjutada. Või ei, need olid niisamagi jubedad, pärast piiblilugude lugemist ei saanud ma ka magada.)
Ma lugesin suviti vanaema juures palju Lagerlöfi, sest vanaema meelest oli see väga väärt kirjandus ja siis ta ei irisenud mu kallal nii palju. Eriti kiiduväärne oli tema arvates see, kui ma lugesin tema lapsepõlvest pärit väljaandeid, gooti tähtedega. Alguses ta sundis mind, aga siis läksid raamatud nii põnevaks, et ei saanud pooleli ka jätta. Ja ma muide loen sellepärast siiamaani gooti kirja vabalt…
Mälestused on südamlikud. Maa-aadli elu, mõisad ja vabrikud ja kaevandused… Lagerlöfi lapsepõlvekodu Mårbackat paistab tegelikult kõigist tema raamatutest päris palju välja, selgub. Ja ma kartsin, et teda on originaalis raske lugeda, aga üldse ei olnud. Kui ma sellest tigedast kuningast (ja maa alla vajunud linnast ja rottide sõjast ja needuse alla sattunud metsast) kunagi üle saan, siis loen Nils Holgerssoni ka rootsi keeles:)
whatever 