Päev: 7. juuni 2004

everything changes but you

Kui ma ükspäev Stockholmis raamatupoes käisin, siis jäi mulle lasteraamaturiiulis silma raamat pealkirjaga “Katitzi”. Mitte et see oleks paljuütlev pealkiri olnud, lihtsalt mingi nimi ju, aga ma võtsin ta pihku, sest see meenutas mulle Tsatsikit. Tsatsiki-raamatud on päris popid rootsi lasteraamatud, ma omal ajal lugesin neid mõnuga ja nüüd on kolm esimest eesti keeles ka … Loe edasi “everything changes but you”

Kui ma ükspäev Stockholmis raamatupoes käisin, siis jäi mulle lasteraamaturiiulis silma raamat pealkirjaga “Katitzi”. Mitte et see oleks paljuütlev pealkiri olnud, lihtsalt mingi nimi ju, aga ma võtsin ta pihku, sest see meenutas mulle Tsatsikit. Tsatsiki-raamatud on päris popid rootsi lasteraamatud, ma omal ajal lugesin neid mõnuga ja nüüd on kolm esimest eesti keeles ka olemas. Noh, Katitzi on peaaegu nagu Tsatsiki tagurpidi ja raamat oli odav suht õhuke paperback, nii et ma ostsin ta laevas lugemiseks ilma pikalt mõtlemata.

Ja mis tuli välja – oligi. Katitzi oligi tagurpidi Tsatsiki, nii tagurpidi kui üldse veel sai. Tsatsiki on poiss, Katitzi on tüdruk. Tsatsiki elab isata, Katitzi emata. Tsatsiki on isa poolt kreeklane ja ema poolt rootslane, Katitzi on mustlane. Tsatsiki ei taha iga kord väga koolis käia, aga käib ikka, Katitzi tahaks väga koolis käia, aga ei saa. Tsatsiki kasuisa on lahe politseinik, kes küpsetab kaneelisaiu ja viib poissi mootorrattaga kooli, Katitzi kasuema on kuri “hele” naine (mittemustlane), kes on kasulaste vastu õel. Tsatsiki elab 1990ndate lõpus, Katitzi elab 1940ndate alguses. Tsatsiki-raamat on välja mõeldud, Katitzi-raamat on autobiograafiline.

Lihtsalt et nii võib ka juhtuda, kui pealkirja järgi raamatut ostad:)

Ja mustlaste elu 40ndate Rootsis küll lihtne ei olnud.

tahaks nendega kaasa ükskõik kuhu kaasa

Teeme nüüd näo, et see oligi minu blogis oleva reklaami pärast, et me laupäeval rekordsuure publiku saime? Aplaus oli vist ka pikem kui iial varem. Meil oli tore. Mulle meeldib mu koor, aga aegajalt ma mõtlen selle üle, mis tunne oleks laulda kooris, mida inimesed tegelikult kuulda ka tahavad. Mille kogu publik ei koosneks lauljate … Loe edasi “tahaks nendega kaasa ükskõik kuhu kaasa”

Teeme nüüd näo, et see oligi minu blogis oleva reklaami pärast, et me laupäeval rekordsuure publiku saime? Aplaus oli vist ka pikem kui iial varem. Meil oli tore.

Mulle meeldib mu koor, aga aegajalt ma mõtlen selle üle, mis tunne oleks laulda kooris, mida inimesed tegelikult kuulda ka tahavad. Mille kogu publik ei koosneks lauljate esimese ringi sugulastest. Millega saaks sõita kontserti andma nii, et ei peakski ise kõiki kulusid maksma, sest oleks mingeid sponsoreid või saaks publikult piletiraha küsida. Muide, meie koor läheb sügisel Hispaaniasse. Mina ei lähe, sest mul ei ole nii palju raha:(

Radissoni 24. korruselt näeb täiesti uusi asju. Ootamatult ilusat vaadet vanalinnale sealhulgas… ma lähen mõni päev ja vaatan veel korra. Merd ja asju ka. Mulle meeldib näha, kuidas laevad ära sõidavad. See on peaaegu nagu rekka tagatulesid vaadata.