maailmast pool on vesi ja sool

ilublogi vol 4: niisutav näokreem

ega mul enda meelest päevakreemile mingeid erilisi nõudmisi ei ole. noh, minu tavalised kriteeriumid:

  • võiks olla pigem odav
  • võiks pigem mitte lõhnata
  • võiks kuidagi saada ilma läbustamata (kreemi puhul see tähendab, et ma eelistan tuube ja pumbaga pudeleid neile totsikutele, kust tuleb sõrme või, jumal hoia, spaatliga kreemi koukida)

ja siis lisaks paar kategoorilist nõuet:

  • ei tohi olla rasvane
  • ei tohi silma minnes kipitada

ja siis mõned veidi spetsiifilisemad:

  • võiks sisaldada hüaluroonhapet
  • võiks olla päiksekaitsefaktoriga
  • võiks olla saadaval kuskil internetipoes või suvalise lennujaama tax-free poes või mõnes riigis, kuhu ma regulaarselt satun (ok, selle viimase peaks vist ka tõstma üldnõuete hulka, millele kõik mu ostetavad tooted peavad vastama)

ongi kõik, pole ju palju tahetud?

noh. näiteks praegu leiduvad mul majapidamises Selle Õige Päevakreemi rollile niisugused kandidaadid:

20180821_212901.jpg
mõni on katseajal ja mõni alltöövõtja; tähtajatu lepinguga on ainult üks

Superdrug Optimum – mul oli neilt tegelikult üks täiesti hea kreem, mis vastas enamusele nõuetele, aga ma jõudsin seda kasutada ühe pudeli ja siis nad võtsid selle tootmisest maha. see, mis ma asenduseks ostsin, on liiga rasvane, ja ma olen Superdrugi peale solvunud ja sealt enam järgmist otsima ei lähe.

Clinique Moisture Surge 72-Hour Auto-replenishing Hydrator – okei, see on tõesti väga mõnus praktiliselt lõhnatu absoluutselt mitterasvane äärmiselt niisutav kreem, mis kahjuks on pakitud vastikusse purki, ei sisalda päikesekaitset… ja on liiga kallis. ma isegi ei tea, kui kallis, sest ostsin ta Hiina-reisi lõpus lennujaamast mingi paki järelejäänud jüäänide eest, mille kurssi ma algusest peale korralikult ei tajunud ja millest ma meeleheitlikutl vabaneda soovisin, et ei peaks nendega valuutavahetusse minema. igatahes Euroopa hinnaga ostaksin ma teda juurde ainult siis, kui ta oleks ideaalne, aga ta ei ole.

Ryor Trio-Active cream SPF 30 – see on tegelikult üks päris tugev kandidaat, sest on pumbaga pudelis, sisaldab kõike, mis vaja, on täpselt napilt mitte veel liiga rasvane ja ei ole ka kuigi kallis… ainus häda on see, et tegu on tšehhi tootega ja isegi Prahas oli seda keeruline leida. mistõttu ma pole teda raatsinud korralikult isegi katsetada, sest kogu aeg on tunne, et kohe saab otsa ja siis ma ei saa teda kunagi enam juurde. aga nüüd just avastasin, et seda saab ühest salakohast ikkagi UKs ka tellida, nii et… jah. võibolla.

The Ordinary Natural Moisturizing Factors + HA – varsti te saate teada, et The Ordinary on täiega mu lemmikbränd, nii et loomulikult ostsin ma nende hüaluroonhappega kreemi.  mis on tuubis ja ei lõhna ja ei maksa peaaegu mitte midagi – check, check, check – aga on päevakreemiks minu maitse jaoks ikkagi rasvane (no ma olen tõesti nõudlik. nad turundavad seda spetsiifiliselt kui mitterasvast kreemi.) ja saab kasutust ainult õhtuti.

Essex ihupiim – sellega on nüüd küll imelik lugu. seda, et see on ihupiim, sain teada umbes üleeile oma apteegitšekki vaadates. mulle soovitas seda näokreemiks üks väheseid kosmeetikuid, kelle juures oma elus käinud olen, ja viimased vähemalt 15 aastat on mu kodus seda alati leidunud. minu meelest ei müüda seda mitte kuskil mujal maailmas peale Eesti apteekide ja ühe Läti netipoe. tuubis (saadaval ka hiiglaslikus pumbaga pudelis, olen kasutanud, aga too ei ole käsipagasisõbralik), ei lõhna, maksab kolm viiskend, imendub kiirelt… Isegi kui ma leian Selle Õige Näokreemi, ega ma Essexist ikka ei loobu.

ideaalkreemiotsingud niisiis esialgu jätkuvad, seni aga… kasutan Essexi kreemi all hüaluroonhappeseerumit ja peal/hulgas päiksekaitsekreemi. tundub, et need teemad tuleb ka veel eraldi ette võtta ühel päeval. või koguni kahel.

oled sündinud siin kuid mitte siin loodud

Eestluse elujõustEestluse elujõust by Indrek Koff

My rating: 5 of 5 stars

juhuslikult jõudis see “hüsteeriline traktaat” (nagu alapealkiri teda klassifitseerib) minuni Eesti juubeliaastal ja taasiseseisvumispäeva eelõhtul, nii et sain teda kogeda kombinatsioonis keskmisest rohkema lipulehvitamise ja hümni-Koidu-merisiinseismajäilaulmisega. mis oli päris huvitav elamus ja julgeksin soovitada, kui see taastoodetav oleks:)

põmtselt on siin lihtsalt kirjas kõik see, mida me kogu aeg ütleme. või kuuleme teisi ütlemas. või isegi kui ei kuule, siis ikkagi teame, et keegi kusagil ütleb.

pane ära oma raha
kus te jaanipäeval olete
kuhu sa ronid oma sapakaga idioot
no pane mulle veel neli viis kartulit
parem ikka kui talongiajal
mis integratsioonist me räägime
palju see meie meeste keskmine oli kuuskend kolm või nii
see mesipuu laul tõi kohe pisara silma

ja nii lehekülgede kaupa. põhimõtteliselt võiks iga rida selles raamatus töötada terve raamatu kokkuvõttena. või, tõepoolest, kogu eestluse. jah, sellised me, siilid, kord juba oleme.

20180819_091642.jpg

View all my reviews

tühi rand ja nõmmeliivatee

Meie küla eided La Gomeral : üks muhe reisiraamatMeie küla eided La Gomeral : üks muhe reisiraamat by Ave Nahkur

My rating: 5 of 5 stars

eile tahtsin okaapit näha, täna tahan La Gomerale minna.

ega see raamat ülesehituselt keskmisest Minu-sarja raamatust ju palju ei erine. väike sissejuhatus, et miks koliti, siis meeleolukas kolimis- ja sisseelamisprotsessi kirjeldus, siis rohkem või vähem süstemaatiline ülevaade ümbruskonna ajaloost ja geograafiast, portreesid naabritest ja külahulludest, kirjeldused matkaseiklustest ja keeleõppeäpardustest, mõned kohalikud retseptid, kohustuslik “sõbrad Eestist tulid külla”-peatükk, mis annab võimaluse sujuvalt üle minna puhtale turismiinfole. (boonusena EI esine raamatus tegelasena kohalikku päritolu ämma;))

ja ei saa eitada, et see on tõestatult võitev lähenemine (vt ka Minu-sarja populaarsus ja edu). tõesti on nii asjalik kui meelelahutuslik lugemine!

lisanduvad palju suuremad ja paremad fotod, kui Minu-formaat võimaldaks (ja kuna meil on tegu kunstnikuga, siis kunstipildid on kõige toredamad:)) ja kõik see töötab selles mõttes suurepäraselt, et umbes 10 lk enne lõppu tekib endal vastapandamatu tahtmine kohale minna ja siis viimastel lehekülgedel saab juba teada, milliseid lennukipileteid vaatama peaks ja kuhu bussipeatusesse sulle vastu tullakse.

lisaks on “Meie küla eitede…” stiil selline, et ma kujutan ette, et kui ma ise oleks pidanud selle kirjutama, siis oleks enamvähem täpselt nii välja kukkunudki. paistab, et mul võiks Avega hästi klappida, hakkan pileteid vaatama. loorberimetsa pean ma oma elus näha saama.

View all my reviews

ja laevad su silmades kutsuvad koju

Vali okaapiVali okaapi by Edward van de Vendel

My rating: 5 of 5 stars

(Goodreadsis on selle raamatu pealkirjas trükiviga ja ma ei tea, kuidas saaks korraldada, et see ära parandataks.)

tegu on muidugi häbitu okaapipromoga, aga see töötab. mulle meeldisid okaapid enne ka, aga nüüd meeldivad üle kõige, ja päris tõsiselt plaanin esimesel võimalusel minna loomaaeda nendega taaskohtuma.

okaapide kohta sain teada… no vähemalt 88 asja. ma ei tea, kas ma olen enne lugenudki raamatut, mis oleks nii informatiivne ja samas nii lüüriline. minu lemmikfakt: okaapibeebi hakkab kakama alles kuue- kuni üheksanädalaselt. enne lihtsalt… seedib kõik ära. also, okaapi suudab omaenda kõrvast keelega puru välja urgitseda, kui vaja.

IMG_1337 (1).jpg

ja siis veel need pildid! terve üks peatükk koosneb ainult okaapipiltidest, üks ilusam kui teine.

IMG_1341.jpg

mida edasi, seda rohkem süvenes minus kahtlus, et lisaks avalikule okaapipropagandale tehakse ka varjatud kampaaniat introvertsuse populariseerimiseks… ja viimastel lehekülgedel tunnistasid nad selle üsna otse ka üles.

vali okaapi!

View all my reviews

vaid õpi keeled kanna kübarad

eks ma muidugi kartsin veidi, et jooksen ilublogijana suure hooga lati alt läbi, aga nii avalik kui privaatne tagasiside lugejatelt on kinnitanud, et see latt ei ole siin seltskonnas eriti kõrgel:P soorituspinge maha võetud ja soojendusteemad (st. iluprotseduurid, millest olen ainult kuulnud) läbitud, lähme järgmise taseme juurde: iluprotseduurid, mida ma teen ka.

ilublogi, vol 3: näopesu

peenem rahvas ütleb muidugi hot cloth cleansing, aga tegelt ka – selle asja nimi, kui määrid näkku mingit puhastavat vahendit, natuke hõõrud ja siis soojas vees märjaks tehtud lapiga maha pühid, on ju näo pesemine?

(veel peenem rahvas räägib ka “double cleansing“-ust, aga kuna tolle mõte on kõigepealt ühe vahendiga meik maha võtta ja siis teisega nägu puhastada, siis see, kes meikida ei oska või ei viitsi, saab auhinnaks ühe etapi vahele jätta, tundub ju õiglane?)

näen juba ette, et siit hakkab tulema küsimusi: mis vahend? kui soe vesi? mis lapiga? rahu, ekspert kohe seletab.

näopuhastuseks mõeldud kosmeetikat on kogu maailm täis, alustades tavalisest seebist ja lõpetades uskumatute kõrgtehnoloogiliste ainetega, mis protsessi käigus värvi, temperatuuri ja/või olekut muudavad. minu valikukriteeriumid on lihtsad (ja kehtivad ka kogu muule iluarsenalile): ei tohi ülemäära palju maksta, võiks võimalikult vähe lõhnata ja peaks ka minusugusele kobakäpale olema kasutatav ilma suurema läbustamiseta. viimane kriteerium välistab kohe seebi, sest see nõuab näo märjakstegemist enne kasutamist, ja igasugused vedelad tooted, sest need on… märjad.

mu lemmikuteks on saanud puhastuspalsamid (cleansing balm) – sedasorti möginad, mille saab purgist välja koukida enamvähem tahkel kujul, aga nahale määrides sulavad kehatemperatuuri mõjul vedela(ma)ks, siiski mitte tilkuvaks. kui rahakott kannatab, siis Clinique’i Take the Day Off palsamit ei löö miski üle; Body Shopil on väga mõnus Camomile Sumptuos Cleansing Butter; ja mis ilublogija ma oleks, kui mul poleks soovitust ka korea kosmeetika vallast: innisfree apple seed cleansing oil balm. (Kahjuks sellega piirdub kogu mu kogemus ja teadmine korea kosmeetikast. Ja minu meelest ei ole seda toodet Euroopas võimalik osta; ma sain Shanghaist. #humblebrag)

ma olin ikka päris vanaks juba elanud, kui ma lõpuks teada sain, mille jaoks on mõeldud need väiksemõõdulised froteerätikud, mille peenemate hotellide vannitoast lisaks vanni- ja käterätile leiab. see ongi näopesurätt! selliseid võib endale Ikeast või apteegist osta viiese paki viie naela eest, ei pea hotellist varastama. ja ma ostaks pigem värvilised anyway, sest need hakkavad väga tihti pesus käima.

kasutamine käib nii: kastad räti kuumaveekraani alla (mandrieurooplane keerab segisti sellisesse asendisse, et vesi tuleks nii kuum, kui käed/nägu välja kannatavad), väänad välja, puhastad näo palsamist. loputad ja kordad. tugev hõõrumine on pigem soositud ja mõjub veits näokoorimisena ka. kui juhtusid kasutama seda ripsmetušši, mis sooja veega maha tuleb, siis tasub kummagi silma juures tempo maha tõmmata ja natuke leotada.

kui vesi oli piisavalt kuum, siis pärast nägu kuivatada pole tarvis, kuivab ise ja väga kiiresti. kui sul pole sellised sepakäed nagu mul, siis vbla tahad kuivatada. tohib. näopesuräti paned kas kuivama või pessu, sõltuvalt sellest, mitu korda ta juba käigus on olnud ja kui must või puhas tundub.

ma olen ise ka absoluutses hämmingus, KUI pikalt ma just suutsin kirjutada… näo pesemisest. aga ma pean ühe asja veel siia lõppu ära rääkima, nimelt on mul kena harjumus see protseduur ette võtta õhtuse hambapesu eel või järel. hommikuti miskipärast on olnud tunne, et mis ma siin ikka rätitan, tõmban kiirelt vatipadja ja mitsellaarveega üle. aga nüüd saab mu näovee pudel tühjaks ja ma otsustasin, et enam uut ei osta, sest tegelikult on see ikka päris jube, kui palju neid vatipatju prügikasti koguneb. hakkan lihtsalt hommikuti ka nägu pesema. (puhastusjärgselt neile vatipatjadele peale vaadanuna saan kinnitada, et mustus, mida maha pesta, on kohe päris kindlasti olemas. seda, miks mu nägu magades mustaks saab, ma seletada ei oska.)

vatipatjade teema sellega veel päriselt ikkagi ei ammendu, aga sellest juba ilublogi edasistes osades.

oma puuduseis ja oma iseolemises

kui ma siin ükspäev oma mõlema lugeja üle mõtteid mõlgutasin, küsis anonüümne kommenteerija H: “Kas 20 inimest on vähe? Kui palju peaks neid olema, et mõtete sõnadesse panemine hakkaks ära tasuma?” ja peaaegu samal ajal rääkisin juttu teise, vähemanonüümse H-ga, kes päris ka, et “aga kirjutad ikka endale ju?”

teate, ei kirjuta endale.

ma muidugi olen iseenda kõige tänulikum lugeja, sest mu mälu halveneb iga päevaga ja ma enamvähem ainult neid asju teangi oma elu kohta, mis ma kirja olen pannud. samuti hindan omaenda huumorimeelt kõrgemalt kui keegi teine… kombinatsioonis halva mäluga tähendab see seda, et ma kogu aeg itsitan siin arhiivis sobrades.

siiski, iseenda jaoks võiks kirjutada kuhugi vähemavalikku kohta ja näha kõvasti vähem vaeva nii sõnade kui nende taha peidetavate mõtete valimisega. (ja käekirjaga. noh, selle taha mu privaatsed päevikupidamised üldiselt jäänud ongi – kombinatsioonis halva mäluga tähendab see seda, et praeguseks on kõik vanad märkmikud ja kaustikud dešifreerimatud.)

mu jaoks ikkagi on olulised need like’id ja pageviewd (nagu H-le ka vastasin: 20 on selgelt vähe, 100 oleks juba okei) ja kommentaarid (millele ma küll midagi vastata ei taipa, aga ma hakkan seda ka harjutama, sest äkki siis tekivad lõpuks lausa mingid… vestlused?) ja eriti mõnus on, kui keegi tuleb ja otse ütleb, et nii tore, et sa kirjutad, kirjuta veel. ma muidugi ütlen vastu, et noh, mis nüüd mina. aga tegelt hakkan mõttes kohe uut postitust planeerima, et jälle pai saaks.

nagu ütleb vanasõnagi, kiida lolli, siis loll blogib. (mul ei ole tegelt aimugi, mida see vanasõna päriselt ütleb, sest esimese kahe sõna järel on alati kõik selge ja keegi ei jõua kunagi lõpuni.)

in the greatest city in the world

Neverwhere: the Illustrated EditionNeverwhere: the Illustrated Edition by Neil Gaiman

My rating: 5 of 5 stars

muidugi olen ma Neverwhere’i varem ka lugenud, aga mul (vist? tõesti peaks tegema raamatuinventuuri või vähemalt lõpetama suure osa oma raamatukogu hoidmise kodust 1800 km kaugusel ühe riidekapi alumistel riiulitel) ei olnud seda endal olemas ja seega tundus õigustatud uue, illustreeritud väljaande ostmine. (Kas mul õnnestub kedagi veenda, et see, et uus on Neil Gaimani autogrammiga ja et ma olin õigel ajal õiges kohas, st ühel vihmasel hommikul kl 9 Piccadilly Waterstone’is, et seda osta, on juhus?)

eelmine kord, kui ma Neverwhere’i lugesin, olin ma Londonis küll käinud, aga mitte elanud. nüüd olen 6 aastat elanud ja muidugi on see seda raamatut oluliselt muutnud ja tegelikult ei suudagi ma enam ette meenutada, kuidas oli seda lugeda siis, kui neid metroojaamu ja tänavaid ja maamärke ei tundnud. üsna kindlalt läks minust eelmine kord mööda näiteks see, kuidas Old Bailey Centre Pointi katusel pesu kuivatab ja nendib, et sealt avaneb üks West Endi paremaid vaateid, kuna Centre Pointi pole näha. seekordsel lugemisel pani muigama küll.

aga juba esimesest lugemisest mäletan, et mõtlesin: kõik see on tõenäoliselt päriselt ja metroos tuleb olla väga ettevaatlik. ja tõesti olen olnud ka, sest see raamat muudab pöördumatult seda, kuidas sa Londonit näed.

Riddelli illustratsioonide suhtes olin pikalt skeptiline, aga enam ei suuda meenutada, miks, sest tegelikult ta mulle illustraatorina väga meeldib. Markii de Carabas näeb piltidel välja hoopis teistmoodi kui ma ette kujutasin, aga eks see ole mulle paras, sest tõesti, kui hoolikalt lugeda (mida ma kirjelduste osas tihti ei tee), siis… noh, minu viga. jah, tuleb tunnistada, et piltidega väljaanne on parem kui ilma piltideta.

View all my reviews

i was the first to get nowhere

ilublogi vol 2: kulmud

vaatasin eile peeglisse ja tuli järsku meelde, et unustasin ilublogi esimeses postituses kirjutada kõigest, mida ma oma kulmudega ei tee. niisiis: ma ei kasuta kulmupliiatsit, kulmupuudrit, kulmuvaha ega ühtegi muud kulmutoodet. ma ei ole kunagi oma kulme kitkunud ja pole seda lubanud teha ka kellelgi teisel.

(ok, väikse erandina, vahetult pärast Londonisse kolimist käisin uudishimust proovimas, mida kujutab endast threading. selgus, et tegu on ääretult piinarikka ja ebahügieenilise viisiga kulmude kitkumiseks. olete lapsena kunagi niidist ja nööbist vurri teinud ja siis oma juuksed sinna kogemata vahele jätnud? vot asendage mõttes juuksed kulmudega ja nööp ühe mossis aasia prouaga, selline tunne.)

ei saa öelda, et ma kulmuteema peale elus just palju mõelnud oleks, aga mõned aastad tagasi täheldasin, et maailm on mulle järele jõudnud ja et minu kulmud (nii lähenemine kui tulemus) on all the rage. vt ka: Cara Delevingne:

“They just grow. I’m lucky with the shape. I inherited it from my grandmother. I pluck a few, but I don’t shape them. I usually don’t let other people touch them, just in case.”

ilukaugem lugeja vbla kergitab nüüd hämmeldunult kulmu (haha), aga ilublogijana võin kinnitada, et lähenemine “nad lihtsalt kasvavad” on ilumaailmas üsna unikaalne ja sellisena jäädvustamist väärt.

paraku tundub, et see trendi laineharjal surfamise pidu on nüüd läbi – ma endiselt ei loe ise Vogue’i, aga ma loen inimesi, kes loevad, ja olen seega kursis, et September issue 2018 kuulutab kitsakskitkutud kulmude naasmist. oh well. see oli tore, kuni see kestis!

jätame vaevad ja laulame

üks väljakutsetest (ma tõesti kasutan seda sõna üle, kas pole?), mis mu ees neil päevil seisavad, on: laenata/rentida üheks septembrikuu õhtuks Londonis akordion. 120 bassiga. mida iganes see ka ei tähenda.

helistasin ses asjas täna ühte West Endi muusikapoodi ja vestlesin Pauliga, kes oli alguses tõredavõitu ja nõudis, et ma selgitaksin, miks mul akordioni vaja on. kuna see on veits pikem lugu, siis ma tegelikult saatsin talle juba mõne nädala eest maili ja kirjeldasin olukorda, aga Paul polnud maili kätte saanud, sest “mul ei ole internetti. või noh, ilmselt mul internet on, sest ma saan Youtube’ist videosid vaadata… aga midagi muud ma selle arvutiga teha ei saa!”

rääkisin siis oma loo otsast peale ära – et võõrustan septembris Londonis üht Eesti meeskoori ja neil oleks vaja ühe kontserdi jaoks akordioni ja… “Oo, Eesti! Ma käisin aasta alguses Eestis! See oli imeline koht, ei ühtegi turisti!” Lähemal uurimisel selgus, et talvisel ajal Eestisse oli Pauli viinud parmupillifestival (“parmupill” ütles ta eesti keeles, muidu ma ilmselt siiamaani ei teaks, millest me rääkisime).

120 bassiga (nagu tõesti, wtf?) akordioni osas, arvas Paul, ei saa ta mind aidata, aga tegelikult aitas ikkagi – esiteks juhatades, kellelt tasub küsida, ja teiseks manitsedes, et ma pean kindlasti eelnevalt välja uurima, kas akordion peab olema “piano accordion” või “continental chromatic”. nii et kuigi sellest bassideasjast ei saa ma ikka veel aru, siis tean ma nüüd, mis neil kahel vahet on ja kumb parem on (Pauli arvates viimane. kiiduväärne olevat ka see, et Põhja- ja Baltimaades ongi see levinum).

kuidagi juhtus nii, et vestluse lõpuks olime me Pauliga jõudnud rääkida ka järgmisest parmupillifestivalist, Eesti 100. sünnipäevast, laulupidudest (ta tahaks hirmsasti juubelilaulupeole tulla) ja eesti pagulaste saatusest Inglismaal pärast II maailmasõda; ja ta oli nõudnud oma poodi ülesriputamiseks Haaslava meeskoori Londoni-kontserdi plakatit. noh, ja ma nüüd tean, kuhu selle pagana akordioni osas järgmiseks helistada.

meenutab veidike seda paari aasta tagust lugu, kui ma ühe Londoni transpordipolitseinikuga Freddie Mercury vuntsidest vestlesin… sest mu jalgratas oli ära varastatud.

peeglist paistab miljonivaade

mis ma teile lubasingi, ilublogi? oo, mul on tunne, et sellest saab teha mitmeosalise sarja!

ilublogi vol 1: meik

alustan meigiteemast, sest sellega on kõige lihtsam: ma pole hoolimata oma juba üsna soliidsest east ikka veel end meikima õppinud ja enam väga ei looda ka.

ainus dekoratiivkosmeetikatoode, mida ma iga päev kasutan, on ripsmetušš. valin alati mõne sellise, mis sooja veega pestes maha tuleb, sest pole üldse harv juhus, et ma kohe hommikul selle tuši põhjalikult oma nägu mööda laiali mäkerdan, ja kellel on siis aega hakata mingi silmameigieemaldajaga jamama? tehniline termin nende pisara-aga-mitte-näopesukindlate tuššide kohta on muide tubing mascara. mul on praegu Eyeko Black Magic ja see on päris mõnus, ei lähe tükki ega hakka pudisema.

silmalainerit ma ei kasuta, sest kui ma ei suuda värvipliiatsiga paberilegi ühtlast, soovitud suunas minevat joont vedada, siis kuidas peaks ma seda suutma peegli ees ja ainult ühe silmaga vaadates?

jumestuskreemidest ei saa ma lihtsalt aru. esiteks tundub, et neist saab alguse mingi lõputu tsükkel, mille käigus tuleb kõigepealt kõik oma näojooned kustutada ja siis uuesti joonistada (aluskreem-jumestuskreem-puuder-päiksepuuder-põsepuna, midagi sellist?) ja ma juba ütlesin, et ma ei oska joonistada. teiseks… kas ma olen ainus inimene, kellel on vaja aeg-ajalt nina nuusata, kelle silmad jooksevad külmast või tuulest vett või kellel on lihtsalt kombeks käsipõsakil aeleda? minu elustiili juures oleks kogu maaling näost kadunud kella 10.30ks hommikul, enamus salfakatele määrituna prügikastis ja osa kätel ja riietel laiali.

punnide ja muude hädajuhtumite tarbeks on mul olemas täiesti korralik peitekreem.

huulepulgaga näen ma välja nagu prostituut (noh, iseenda jaoks). ma tean, et see tahab lihtsalt harjumist, aga puudub igasugune motivatsioon harjutada. huuleläige võiks ju olla tore, aga mu juuksed kleepuvad selle külge kinni kogu aeg. ja kõik need huuleasjad söön ma kohe ära ka nagunii ja neid kogu aeg värskendada… ain’t nobody got time for that.

lauvärvid… vot selle väljakutse võtan küll elus vastu, et lauvärve õpin enne 40. sünnipäeva kasutama. vaikselt juba harjutan. mul on üks 6 värviga palett (spekter helebeežist tumebeežini. ega siin metsikuks ka minna ei saa) ja üks pintsel (ma olen aru saanud, et see on umbes 3 pintsli jagu liiga vähe) ja… mul on lauvärvi aluskreem ja vot see on üks asi, millest ma vähemalt saan aru! see hoiab päriselt ka selle pudi paigal seal, kuhu ta pandud on.

20180812_212951
urban decay naked 2 basics

ja ma leidsin youtube’ist paar videot, kus abivalmis preilid-prouad on ostnud endale täpselt sama lauvärvikomplekti ja näitavad täpselt ette, mis värvi kuhu panna tuleb. joonistada ma ikka veel ei oska, aga värviraamatute alal olen suht kõva käpp, nii et kui raske see olla saab? varsti hakkan ostma neid metalliktoonides palette, kus on 36 värvi – nagu popimate klassiõdede vildikatel omal ajal. can’t wait!

sellest, kuidas ma kõigest ülalkirjeldatust hoolimata täiesti okei suudan välja näha, juba ilublogi järgmistes osades.