see peab une unustama magamise maha jätma

3 juuli 2021 Codale Tarn

päiksetõusudest rääkides, miks ma üldse arvasin, et ma hakkan nii vara hommikuti kohvi jooma?

ma ole imelisi päiksetõuse näinud nüüd… oktoobrist detsembrini, mil enne kella seitset või poolt kaheksat hommikul taevas üldse midagi ei toimu. jaa. aga kui välja arvata mu sellekevadine esimene telkimine aprillikuus (South Downs Wayl mingi linnusemäe otsas, kus oli õudselt tuuline ja öösel kukkus õhutemperatuur nulli ja ma pidin magamiskotis sulejopega olema ja ikka külmetasin ja ei saanud und), magan ma värskes õhus üldiselt väga hästi ja need suvised kella neljased päiksetõusud jäid minust kõik nägemata.

peale selle ühe korra, kui eksperimenteerisin bivvy bagiga ja nina külmetas ja kihulased sõid kõrvu, mistap tõesti juhtusin kella poole viie ajal korraks silmad avama. pärast põõnasin ikka peaaegu kaheksani välja

kõik siin meile on antud mida kord küsisime

31 juuli 2021 Hammerscar Plantation

mul oli selle aasta plaanide hulgas kindlalt “ööbida mõne mäe otsas”. mõtlesin, et kui raske see olla saab – ronin piisavalt kõrgele, panen telgi püsti ja hommikul naudin kohvi kõrvale päiksetõusu ja 360-kraadist vaadet.

praktikas muidugi selgus, et mida kõrgemal mäe otsas oled, seda keerulisem on leida telgi jagu enamvähem horisontaalset maalappi. ja/või on jube tuuline ja ei mingit varju. ja loomulikult ei mingit kohvivett. kõik Lake Districti populaarsed wild campingu kohad on hoopis mägijärvekeste ääres, kus on muidu väga kena ja metsik, aga vaade on ikkagi ainult järvele ja tipud kõrguvad ümberringi.

seega see siin oli mu parim katse – tegelikult liiga madalal, et lugeda õieti mäena või ka üldse lubatud olla (metsikult telkimine ei olegi Inglismaal lubatud, aga Lake Districtis National Trustile kuuluval maal on teatud tingimustel “tolereeritud”; üks tingimustest on, et see peab toimuma vähemalt 400m kõrgusel), ja ma kahtlustan, et olin ikkagi kellegi eramaal ka kõigele lisaks. aga see vaade! Grasmere’i järv, Grasmere’i küla, Helm Crag, Seat Sandal, Fairfield.

öösel muidugi hoopis sadas ja hommikuks oli vaatest järel ainult järv, tipud kõik pilvedes. aga ikkagi oli see väga ilus päev, mis sealt alguse sai.

kõige jaoks ei jagu kõike tegema ei pea

15 mai 2021 Lamarsh, Stour Valley Path

tänane loomapilt pole mitte kategooriast “vaadake, mis numpsik” (ei ole need lõunamaa piimalehmad nii nunnud midagi, oleks siis veel beltied), vaid “vaadake, kui lähedalt ma julgen lehmi pildistada”.

eelmisel suvel läbitud veiseteraapia on andnud püsivaid tulemusi! ja mul on üks beltiepilt ka veel varuks, pulliga.

take me to the lakes where all the poets went to die

15 okt 2021 Seat Sandali nõlval

vahel saan elusa looma ka pildile. see on Herdwicki lammas, pärandtõug, kelle töö on Lake District hoida sellise kena kultuurmaastikuna, nagu mu piltidelt näete, ja mitte lasta tal võssa kasvada. kohakaasluse alusel töötab ka modelli ja piirkonna reklaaminäona, sest vaadake, mis numpsik.

kätel kanda võib elu meid edasi

19 juuni 2021 Broxbourne

sarjast “mingi luksus peab elus olema”: jaa, ma võtsin jalgsimatkale mokakannu kaasa. okei, tegu polnud just Everestile ronimisega – leidsin kämpingu, kuhu sai kodust ühe pärastlõunaga kohale jalutada, ja kui enam ei viitsinud jalutada, oli alati võimalus rongile astuda, mida ma lõpuks ausalt öeldes ka tegin. mitte et kohvikann oleks liiga raske olnud, aga jätsin osa teed järgmiseks päevaks tagasitulekuks ka avastada. õudselt tüütu on sama rada edasi-tagasi kõndida!

maailma kõige sirgem matk

“almost wild” kämpingu nimes viitas sellele, et muud taristut peale külmaveekraani, lõkkepuude ja kuivkäimla ei pakutud. ja hästi palju nälkjaid oli (need tundusid päris metsikud, mitte peaaegu). täitsa tore koht, kus teinegi kord telgis magamas käia, kui palju üle ühe öö aega ei ole.

fill my heart with song and let me sing forevermore

24 aprill 2021 Butser Hill, South Downsi rahvuspark

kuna mitte keegi ei öelnud (ma küsisin!), et omg, ei, mitte ühtegi astelhernepilti enam, siis… siin teile iga-aastane astelhernepilt. taustal olev eimiski on tegelikult South Downs Way. ma ju räägin.

astelhernestega meenub mulle alati, et kuigi “Karupoeg Puhhi” tõlge eesti keelde on muidu päris hea, siis gorse bushi on nad esiteks astelpõõsaks tõlkinud (aga see on üks teine taim, tuntud ka iileksi nime all) ja teiseks on kaduma läinud tore viide põhjapooluse-espitsjooniloost:

“An Ambush,” said Owl, “is a sort of Surprise.”
“So is a gorse-bush sometimes,” said Pooh.
“An Ambush, as I was about to explain to Pooh,” said Piglet, “is a sort of Surprise.”
“If people jump out at you suddenly, that’s an Ambush,” said Owl.
“It’s an Ambush, Pooh, when people jump at you suddenly,” explained Piglet.
Pooh, who now knew what an Ambush was, said that a gorse—bush had sprung at him suddenly one day when he fell off a tree, and he had taken six days to get all the prickles out of himself.
“We are not talking about gorse-bushes,” said Owl a little crossly.
“I am,” said Pooh.

A. A. Milne, “Winnie-the-Pooh”

eesti keeles räägitakse siin peidikust (Öökull) ja tuletikust (Puhh), aga mingit tuletikkudega mängimise lugu selles raamatus ju ei ole – astelhernepõõsasse aga kukkus Puhh mäletatavasti kohe esimeses peatükis :)

turn the lights off carry me home

10 sept 2021 Catbells

vasakul see tipp, kus eilne pilt tehtud on.

kui ma peaks soovitama algajale mäeotsaronijale ühe tipu Lake Districtis, millest alustada, siis ma soovitaks… vähemalt kahte, aga Catbells oleks edetabelis kindlasti sees. mõnus mõnetunnine jalutuskäik Keswickist (mis on omakorda hea suur sõlmpunkt, kuhu ja kust ära on lihtne saada), parajalt kõrge (451m), aga mitte liiga raske tõus, ja vaated väga head, kui ilm kaasa töötab. ainus häda võibki vist olla, et suvel ilusa ilmaga kipub rahvarohkeks – see on väga peresõbralik tipp ja matkaajakirjas alailma näidatakse pilte viieaastastest lastest või labradorikutsikatest, kes on sinna omal jalal kohale jõudnud ja oma esimese Wainwrighti kirja saanud.

pilvesid kõrgel taevas püüavad püüda kohmakad käed

10 sept 2021 Catbells

seekord on foto tegemise foto fotost endast parem saanud, peika tegi. mäletan, et sealt Catbellsi otsast oli väga kena vaade ja väga kena ilm oli ka, aga mul vist läks seal kogu aur selfitamise peale ära, igatahes mu enda pildialbumis pole eriti häid kaadreid sellest, mis sealt paistis. eks ma natuke veel otsin (või lasen latti alla), kolmandik advendiaega alles ees :)

aga vaadake mu matkaseelikut! soetasin ta kevadel täieliku impulssostuna – nägin poes, proovisin selga, nii kena oli ja kaasa ta tuli, ehkki mul polnud iial olnud plaani seelikuga matkata, sest miks? aga seal on püksid all, kena diskreetne hilp, ja välja näeb miljon korda parem kui selle pikkusega lühikesed püksid mu jalas eal näeksid. veetsin suure osa oma suvest selles seelikus, ainult rattasõiduks ta ei olnud hea, sest materjal ei veni. (tootja on Jack Wolfskin, mudel on Sonora ja tundub, et praegu on partii lõpp veel soodukaga saadaval. äkki peaks igaks juhuks ühe veel varuks ostma.)

uus aga alati käänaku taga on ees

23 apr 2021 South Downs rahvuspark, Winchesteri lähedal

seadsin endale eesmärgi, et pean kevadisest kahepäevasest South Downs Way matkast leidma vähemalt ühe pildi, mis on päriselt vaade ja mitte lähivõte astelherneõitest (klge, kas te tahate lähivõtet astelherneõitest või on neid siin blogis juba piisavalt olnud?) ja mida ma olen valmis jagama, et vaadake ometi, kui ilus.

päris raske ülesanne. minu meelest seal väga ei olnud ilusaid vaateid. avaraid, jah, aga kõik nad olid nii… igavad kuidagi?

ma tean küll, et olen nii sündinud kui kasvanud tasasel maal ja seal peaks olema mu rahu ja tasakaal ja üldsegi Munamägi on pilvepiir, aga… see ei tööta mu jaoks nii. mägedest paremad on ainult mäed! ja andke andeks, aga taeva õige koht on kõvasti kõrgemal kui 318 meetrit üle merepinna.

vaatasin järele, et “downs” on eesti keeles “paljandik”, aga see ei tundu jälle kuigi hea ega asjakohane sõna nende Lõuna-Inglimaa madalate laugete kriidiküngaste kohta. nad on kena pehme rohelise rohuga kaetud ja väga vähestes kohtades paljaks kulunud. üldse täitsa kenad, lihtsalt liiga madalad. ja lauged. ja lõunas. ei, okei, vähemalt on taevas õige koha peal :)

sellise asja kohta ei saa ju paljandik öelda. South Downs Way Extoni lähedal

tule muga kaasa meil on aega nagu õhku

15 oktoober 2021, vaade Helvellynilt

mul hakkab Lake Districti kaart juba päris hästi peas kuju võtma ja tunnen maastikul tippe ja kurusid ja veekogusid nimepidi ära üsna tihti… aga praegu ikka päris kindlalt ei oska öelda, kas vasakul ees paistab Derwentwater või Bassenthwaite Lake.

mida ma oskan öelda, on see, et kui oled oktoobri keskpaigas kell pool kuus õhtul Inglismaa kõrguselt teise mäe otsas, siis loojangut vaadata on järgmine pool tundi küll kena, aga suur osa laskumist jääb puha pimeda peale. kirjutasin juba jõuluvanale korraliku pealambi asjus!

veetsin pool tundi kaarti uurides ja otsustasin, et see peab ikka jah Bassenthwaite olema. nii ootamatult lähedal tundub. see on muide ainuke järv (lake) Lake Districtis, teised on kõik -mere’id v6i waterid. tähendus muidugi on sama, lihtsalt selline sõnadega mängimine ja hea asi viktoriinidel küsida.