more than twist in my sobriety

Orkuti Tartu communitys räägitakse rattasõidust Tartus. Üldine toon on selline, et kuna rattateid ei ole, siis sõidavad kõik kõnniteel ja on rahul, kuigi mõni üksik kangelane on ka sõiduteel julenud proovida ja, oh ime, ellu jäänud, võibolla läheb teinekordki. Sõbrad, kas teil on seal mingi teine liikluseeskiri või?:)

Ma mõtisklesin eile inimeste erinevate rollide üle liikluses. Teada ju on, et jalakäija kardab autojuhti, autojuht ehmatab jalgratturit, jalgrattur omakorda ehmatab jalakäijaid ja ajab autojuhiga kiusu. Rulluisutajaid vihkavad kõik:P Kui oleks rohkem autojuhte, kes vahel jala ka käiks, rohkem jalgrattureid, kes prooviks mõnikord autoga sõita, rohkem inimesi aegajalt rulluiskudel jne – äkki siis oleks kõik inimesed liikluses veidi mõistvamad? Alates sellest, et aimaks paremini ära, milline on kellegi manööverdamisvõime, pidurdusteekond ja nähtavus konkreetse koha peal.

Kui mu andunud lugejate hulgas on inimesi, kellele meeldib Hobujaama tänava lõpp-peatuses bussist maha tulla ja bussi eest üle tee kino poole lipata, siis tulge mõni päev minuga autoga sõitma ja ma näitan, kuidas see kurvi (ja bussi) tagant tulevale autojuhile paistab:P Ma muidu ei noriks, aga minus endas on küll alati enesealalhoiuinstinkt lõkkele löönud, kui keegi üritab mind seal üle tee lohistada. Ja nüüd, kui see koht jääb mu igapäevasele automarsruudile, tuleb see mulle kogu aeg meelde. Noh, et mina küll jalakäijana nii ei tee:)

(aga ma jäin lapsena ükskord auto alla niiviisi, et jooksin bussi tagant üle tee. no mitte päris alla, aga ma sain autoga pihta, ütleme nii:)

Advertisements

14 thoughts on “more than twist in my sobriety

  1. Kaks ja pool aastat ratta seljas Tartu sõtkumist on minust teinud täieliku autofoobiku. Ma arvestan täiesti sellega, et autojuhid vihkavad mind, kui ma endale liikluseeskirja mugavaks painutan.

    Samas on see üksiku hundi tunne kandunud üle ka autojuhtimisse, ehksiis tunne ‘mis sest, et ma peateel olen, laseb see punane auto seal kõrvalteel mind jee läbi’ on ikka väga segav.

    Eesti liikluskultuur on nõme, jah.

  2. Mina jälle paadunud autojuhina tahaks enamuse jalgrattureid mõnuga alla ajada :)

    VÕi noh, mitte päris nii, aga ma lihtsalt ei saa neist aru. Näiteks sõidab selliseid haigeid “ma pean kindlasti autoteel sõitma” rattureid pidevalt ja väga tihti sellistes kohtades, kus kõnniteel saab väga edukalt ning jalakäijaid segamata sõita. Parimaks näiteks on mul iga päev sõidetav Vabaduse pst. Ise sõidan seal suht tihti rullikutega ning minuga paralleelselt mahuvad sinna kenasti ära veel jalgratturid ja jalakäijad. Kellelegi otsa pole sõitnud ning pole ka keegi mulle otsa sõitnud.

    Samas on aga mingi grupp hardcorerattureid, kes korralikust asfaldist ja kõrgusevahedeta kõnniteelt maha ja pealesõitudest hoolimata, ja tundub, et autojuhtidele lihtsalt siga panemiseks, sõidavad autoteel.

    Plaanis endal ka ratas vast järgmine suvi soetada ning (ennegi rattaga palju sõitnud) päris kindlasti ei hakka igal võimalusel autoteel sõitma. Palju rahulikum endal ning ka autojuhtidel.

  3. Nuh… Isiklikult olin kunagi Tartus suhteliselt aktiivne rattasõitja. Arvestades seda, kui laiad on enamasti kõnniteed ning sinna juurde see, kui kiiresti ma tavaliselt sõitsin, siis oleks suht tappev olnud kõnniteel sõita. Kui sõidutee peal sõitsin siis üritasin niipalju kui võimalik järgida ka liikluseeskirju… Ei tekkinud mingeid ekstreemseid situatsioone ega ka napikaid… Lihtsamaks tegi liiklemise vast see, et kuna ma olin kergem ja liikuvam kui autod, siis eeldasin, et autjuhtide poolt ei panda mind 50%-l juhtudest sama hästi tähele, kui teist autot… Ehk siis ei trüginud igast praost läbi ega tükkinud igal v6imalikul momendil tegema kaelamurdvaid manöövreid…

    Mis puutub kõnniteel sõitmisse, siis minul on just sellega seoses halvad mälestused – kõik õnnetused, mis on juhtunud minuga kui ma ratta seljas olen olnud, on juhtunud kõnniteedel sõites… Selle pärast sõidan ma enamusel juhtudest, kui ratta seljas olen, sõiduteel… Õnnetused juhtuvad minu arvates enamasti just jalakäijates tekkiva paanika tõttu, mis tekib siis, kui nad näevad tavalisest mõõdukast tempost (~3km/h) natuke kiiremini lähenevat ratast… Kui kõnnitee on lisaks veel natuke kitsam, kui Rüütli tänav, siis vahel üritab jalakäija olla igas kohas korraga :P…

  4. Mina sõidan Tartus palju rattaga. Suurema osa oma igapäevastest sõitudest rattateel (mul on töö ja kodu vahel peaaegu täies ulatuses üks selline).

    Muul ajal sõidan sõiduteel. alguses ma hirmsasti kartsin ja arvasin, et me peaks ikka kõnniteel sõitma, aga nüüd on nii, et kuigi Riia mäel on rattatee jupike, siis on sealt alla tulles mugavam autoteel sõita ja sealt siis autodega koos rohelises laines otse sillale (noh, et yle riia ristmiku on kõige jubedam koht Tartu?) ja siis ongi kodu peaaegu käes.

    Ja siis ma tavaliselt ei tee napikaid ja ootan näiteks sebra juures kuni kõik on lahkunud. Aga pühapäeval sain küll käkiga hakkama. Ei osanud arvestada, et kuidas foorituled käivad ja sõitsin ühel tädil autonina eest läbi. Jube piinlik oli ja kahjuka tädist, sest ta kindlasti kaotas mõned närvirakud selle peale.

    Aga aitab kägublogimisest. Tolerantsi ilmselt ei õpeta, isegi kui sunnid inimesi teiste kingades astuma. Ma kahtlustan. Kuigi, kust mina selle õppind olen, sellest ka aru ei saa.

    Ja ei ole nõus mitte ühegi inimesega, kes liikluskultuuri jamaks peab. Tartus meil on küll vingelt hea olukord.

  5. üks teistmoodi liik on sul liiklusest unustatud: mootorratturid.

    ei, kõik nad ei sõida tagarattal ridade vahel 150-ga. ka sõiduõpetaja juhtnööride järgi keset sõidurida 50-ga ( või selle kiirusega, mis parasjagu aktsepteeritud on, tallinnas enamasti 50 asemel 65+) sõites on oht teelt välja pressitud saada sama suur kui jalgratturil. vahe on ainult selles, et mõnikord saab tsiklist lihtsalt eest ära kiirendada. aga mitte alati.

    ning reavahetusel näidatakse tänapäeval suunda sujuvalt koos roolikeeramisega. siis on hilja muide, ja tsikli äkkpidurdus võib veidi teisiti lõppeda kui auto oma – pole meil turvavööd ega nelja ratast, mis ratast püsti hoiaks.

    sellised lood.

  6. tarikaga nõus! seetõttu liiklengi Tartus enamasti jalgsi :) kuigi ka selle meetodiga on juhtunud (mõni väga üksiks kord!), et kindlusest jääb pisut vajaka. aga ka sel juhul pääseb enamasti ainult ehmatuse ja pisut kriimustatud peopesadega. ei midagi nii hirmsat, mis autode ja rataste puhul!

  7. a propos, mis puudutab Tartu “kõnniteid”, siis lähemal uurimisel võib neist üsna suure hulga otstest leida liiklusmärke 433, 434 või 435. (peale muu on see kindlasti ka linnaisade jaoks kaval nipp vähese kuluga rattateede kilometraazhi paberil suurendada). ja jalgratturid, kes arvavad, et rattatee kasutamine on vabatahtlik ja nad võivad selle kõrval sõiduteel sõita, kui on “mugavam”, loevad LE-d ja arvavad siis uuesti.

  8. Vabaduse puiesteel ei saa jalgrattur jalakäijaid segamata kõnniteel sõita, sest tehniliselt polegi seal kõnniteed, on hoopis jagrattatee. Täpsemini, 25 jalgrattateed. Iga paarikümne meetri tagant, täpselt igal ristmikul, lõpeb rattatee ära (jälgige liiklusmärke). Liikluseeskirja loogikast lähtuvalt peaks rattur ilmselt kõik 24 ristmikku ületama jalakäijana, st. ta peaks ratta seljast maha tulema ja minema mööda sebrat üle tee, lükates ratast käekõrval?

    Harjutage inimene rikkuma üht reeglit, ja varsti rikub ta mängleva kergusega kõiki teisi reegleid kah.

  9. Kui sa lähed üle Vabaduse pst, siis peaksid LE järgi tõesti ratta seljast maha tulema, aga Vabaka ristumisel teiste tänavatega ei ole sebrasid.

  10. Tallinnas on Vabakal see tore asi, et kõrvalteelt tulevad autod sõidavad üldjuhul kohe esimesse ritta. Ratturite ning uisutajatega nad eriti ei arvesta.

  11. Devil: Vabaka ristumisel teiste tänavatega on sebrasid nii et tapab.

    Liikluseeskirjast ma seda punkti enam ei leidnud, mis käseb ratturil sbra ületamiseks ratta seljast maha tulla, vanasti oli see raudselt sees.

    Selle eest leidsin punkti, mis kinnitab minu kahtlust, et kõnniteel parkimisel peab auto jätma jalakäijatele 1,5 m vaba ruumi.

    Vabakal näiteks pargivad autod täiesti süüdimatuslt keset jagratta-kõnniteed ja pole mingist 1,5 meetrist midagi kuulnudki.

    Või noh, kes teab. Võibolla on tegemist häiretega mastaabi tajumises. Võibolla on nad näiteks veendunud, et nende peenis on erekteerununa 1,5 m pikk ja järelikult piisab jalakäijatele umbes nii laiast vahest, kui pikk on nende erekteerunud peenis.

  12. murdsin jupike aega pead, kuskohas küll Vabaduse pst.-l need 24 ristmikku on, kuni taipasin, et peale Tartu on veel mõnes linnas sellenimeline tänav ;)

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s