et tu trouveras l’amour suprème

Päeva sõna auhind läheb täna Liisale. Või võibolla peaks andma välja lausa aasta sõna auhinna, sest “ülikoolipikendusministeerium” on just see sõna, millega ma parima meelega kokku võtaksin kõik oma kokkupuuted avaliku sektoriga aastal 2004.

(ma tean, et mu elus ja lugejate hulgas leidub vähemalt kaks inimest, kes taunivad mu püüet asju ühiste ja seejuures võimalikult tabavate nimetuste alla koondada, aga kullakesed, sellega peate te lihtsalt leppima, et ma olen “defineerija tüüp”, nagu ütles üks kolmas inimene mu elus samal õhtul, kui ta mu ellu astus.)

he knows if you’ve been bad or good so be good for goodness sake

Meil algas just firma töötajate laste jõulupidu ja ma käisin enne näidendi algust lapsi piilumas. See oli ikka masendav vaatepilt. Mitte et mul laste vastu midagi oleks, vastupidi, nad olid kõik üle mõistuse armsad… aga ma mõtlesin neid vaadates, et nemad ju ongi need, kelle arvelt siin majas igal õhtul kella kümneni istutakse ja tööd … Loe edasi “he knows if you’ve been bad or good so be good for goodness sake”

Meil algas just firma töötajate laste jõulupidu ja ma käisin enne näidendi algust lapsi piilumas. See oli ikka masendav vaatepilt. Mitte et mul laste vastu midagi oleks, vastupidi, nad olid kõik üle mõistuse armsad… aga ma mõtlesin neid vaadates, et nemad ju ongi need, kelle arvelt siin majas igal õhtul kella kümneni istutakse ja tööd rabatakse. Nende arvelt, aga mille või kelle nimel, sellest pole ma veel aru saanud. Kapitaliturgude vist (ma ei tea, misasjad need on, aga selline mõiste on firma väärtustes sees selle koha peal, kus varem oli community)…

kas oli kevad või oli sügis mäletan loikudel klirises jää

Mäletan, ükskord oli üks pidu… ah, ma tõesti ei mäleta, mis pidu see oli, igatahes peeti seda P isa suvilas, kellaaeg oli hommikupoole ööd ja ma üritasin tagatoas magada, samal ajal kui P ja K eestoas viinavõtmist jätkasid. Nad tegid jubedat lärmi ja ma ei saanud sugugi und. Ühel hetkel otsustasid nad hakata tegema külmkapi inventuuri. Ainult et neil ei tulnud see sõna meelde – noh, et misasi see on, kui teed külmkapi lahti ja loed üle, mida ja kui palju veel juua on. Tükk aega nad jaurasid ja otsisid seda sõna ja ma ei mäletagi, kas ma ise karjusin selle neile lõpuks või tuli see pikapeale neile endile meelde või võibolla ei tulnudki meelde ja alles hommikul saadi aru, millest jutt käis.

Igatahes ma tegin ka täna kodus külmkapi inventuuri, täiesti kaine peaga. Ainult jookide osas, sest muud seal suurt nagu polnudki. Aga jooke oli selliseid:

* karastusjook Baikal, liitrises klaaspudelis, poolik (ema ostis selle ükspäev, et lapsed saaksid maitsta, kui hea jook… aga ei olnud eriti hea, sestap jäi järele)
* greibimaitseline Gin Long Drink, pooleliitrine purk, täis (no mina sellist asja küll majja pole toonud! ahei, selle jättis maha keegi, kes külas käis ja oma joogi kaasa võttis, aga minu käest midagi paremat sai)
* Albert le Coq õlu, pooleliitrine pudel, täis (võiks olla minu ostetud, aga ma ei usu, et ma pudelis õlut olen raatsinud osta. Keegi peale minu siin majas seda õlut küll ei joo ja, nagu näha, ega minagi eriti)
* Albert le Coq õlu, pooleliitrine purk, täis (see on küll minu ostetud, ma arvasin millalgi pärast laulupidu, et see õlu maitseb mulle)
* Battery, 0.33l purk, täis (kindlalt minu, mul jääb alati Batteryt üle, kui ma peol joomisega piiri pean)
* Põltsamaa õunajook, 0.2l kõrrega pakk, täis (selle ma sain vist oma Statoili lasteeinega kaasa?)
* Tere piim, liitrine pakk, peaaegu tühi
* Powerade Citrus Charge, pooleliitrine pudel, peaaegu täis (???! misasi see üldse on selline ja kust see siia sai ja millal ta ära läheb???)
* Aura viinamarjamahl, liitrine pakk, peaaegu täis (minu kallid vennad, ma ei joo viinamarjamahla, kui te just peate seda ostma, siis jooge palun edaspidi ise ära või võtke kaasa, kui lahkute!)
* Pepsi Max, pooleliitrine pudel, poolik (no MINA igatahes sellist asja ei joo)
* kirsimahl ebamäärase suurusega pudelis, natuke on põhja peal veel järel (see on muide minu enda tehtud mahl ja väga hea, ainult et keegi ei kipu seda jooma, kuni kõrval on Pepsi Maxi)
* Aura õunamahl, liitrine pakk, peaaegu täis
* Aura granaatõunamahl, 2 liitrist pakki, neist üks kinnine ja üks poolik (ma peaksin meeletult palju granaatõunamahla jooma oma madala hemoglobiini pärast, aga ma ei suuda, kui kõrval on õunamahla või kirsimahla või isegi Põltsamaa õunajooki… või kuni kraanist vett tuleb natukenegi veel)
* Farmi hapupiim, kiloses kotis, poolik (see on igatahes vanaisa ostetud ja tema seda tarbib kah)
* Tere kohvipiim, see kümnene pakk väikseid kolmnurkseid piimapakikesi, umbes pooled on alles, aga see vist ei lähe päriselt joogina arvesse?
* Kombucha, pooleliitrine plastikpudel, täis (see on mingi veider saksakeelsete kirjadega limonaadilaadne asi, mida Tarmol hirmsasti vaja oli kusagilt paari tuhande kilomeetri kaugusel olevast bensukast kaasa osta, aga juua ilmselt pole veel vaja olnud)
* Karmi, piwo karamelowie, kaks 0.3l pudelit, täis (alkoholivaba magusavõitu poola õlu, no ma ei imesta, et see ikka veel seal külmikus oli, aga ma tõstsin ta välja, niigi on ruumi vähe)

Aga süüa mul ei ole ja kuidas saakski, külmkappi ei mahu ju…

pritsid mu peale suve sinist ja kleepuvat vett

Ma mõtlesin, et jutustaks taas kord ühe taksoloo, aga siis mõtlesin, et pigem vist mitte. Teie ei ole ju süüdi, et mul on nii igav elu, et kõige põnevamad asjad juhtuvad taksos ja need ei ole ka iseenesest põnevad, rohkem niisama siseringi naljad. Eile jäin ma magamaminekuga hilja peale (sest ma ei suuda hoiduda vaatamast … Loe edasi “pritsid mu peale suve sinist ja kleepuvat vett”

Ma mõtlesin, et jutustaks taas kord ühe taksoloo, aga siis mõtlesin, et pigem vist mitte. Teie ei ole ju süüdi, et mul on nii igav elu, et kõige põnevamad asjad juhtuvad taksos ja need ei ole ka iseenesest põnevad, rohkem niisama siseringi naljad.

Eile jäin ma magamaminekuga hilja peale (sest ma ei suuda hoiduda vaatamast seda pühapäeva südaöist Gilmore Girls’i) ja kui ma siis kella kahe paiku voodis lugesin, selg akna poole, tekkis järsku tunne, nagu oleks väljas valge. Nagu neil suveöödel, kui sa pole lihtsalt veel jõudnud magama minna ja juba läheb valgeks. Ma lihtsalt lesisin seal ja hoidsin hinge kinni, et see uskumatu juunitunne üle ei läheks:)

sind veel sind veel suunurgaga maitseks

Te ei usu, aga Narva maanteel sushibaari asemele tekkinud söögikohas Island (huvitav, kas see on Island nagu riik või island nagu saar?) võib saada kahekümne krooni eest kaheksa seene-peekonitäidisega ahjukartulit. Tuleb muidugi osata küsida (nad on menüüs ilma hinnata ja lisanditena kirjas), nad ei ole väga suured ja nad ei ole maitse poolest midagi üle … Loe edasi “sind veel sind veel suunurgaga maitseks”

Te ei usu, aga Narva maanteel sushibaari asemele tekkinud söögikohas Island (huvitav, kas see on Island nagu riik või island nagu saar?) võib saada kahekümne krooni eest kaheksa seene-peekonitäidisega ahjukartulit. Tuleb muidugi osata küsida (nad on menüüs ilma hinnata ja lisanditena kirjas), nad ei ole väga suured ja nad ei ole maitse poolest midagi üle mõistuse head, aga see on igatahes toit ja igatahes Tallinna kesklinnas ja igatahes etem kui keskmine päevapraad. Ja kui ka ei oleks, siis oleks see ikkagi odavaim viis siinkandis kõhtu täis saada:)

kui palju tundeid mahub meie vahele

Naissoost projektijuhid on selles mõttes lahedad, et nad jagavad mulle õiget sorti taustinfot kliendi esindaja kohta, kellega ma juttu rääkima lähen. Naised räägivad mulle, kus inimene enne töötas, milline ta välja näeb, kuidas ta hääl telefonis kõlab, kui jutukas ta on ja mida firma pearaamatupidaja temast arvab. Okei, see kõlab üsna jaburalt. Aga sellest on … Loe edasi “kui palju tundeid mahub meie vahele”

Naissoost projektijuhid on selles mõttes lahedad, et nad jagavad mulle õiget sorti taustinfot kliendi esindaja kohta, kellega ma juttu rääkima lähen. Naised räägivad mulle, kus inimene enne töötas, milline ta välja näeb, kuidas ta hääl telefonis kõlab, kui jutukas ta on ja mida firma pearaamatupidaja temast arvab. Okei, see kõlab üsna jaburalt. Aga sellest on kasu.

Meestelt saan ma heal juhul teada inimese nime ja selle, mis kell ma selle inimesega kokku saan. Halvemal juhul nad nime ei tea.

flyger mot det svarta landet utanför

On olnud hullumeelselt kiire päev, mis kippus kulmineeruma sellega, et ma sõin taksos kaasaostetud Karja keldri päevaprae friikartuleid. Ülejäänud praad oli taksossöömiseks ebamugaval kujul, noh.

Kusjuures mõisted “friikartulid”, “Karja kelder”, “taksos söömine” ja tegelikult ka “päevapraad” on sellised, mis ühekaupagi esinedes võivad päeva rikkuda.

Aga siis sain uue laksu teist Eestit ja friikartulid tundusid hetkeks päris glamuursetena. (No mu päevades on veits liiga palju sotsiaaltöötajaid viimasel ajal ja nad peavad minu kõrvalt oma päristööd ka tegema.) Seekordne lugu meenutas väga Lukas Moodyssoni PÖFFi-filmi kokkuvõtet, mida ma eile õhtul kusagilt lugesin.

Päev oli siiski endiselt kiire ja kui dispetššer ütles, et taksoga läheb vähemalt 20 minutit, siis hakkas jälle tunduma, et minu probleemid on suuremad ja et paar lõbumajas üleskasvanud last ees või taga…

Jube kanget rummiteed tehakse siin teises Eestis.

väidad küll et haiget enam kukkudes ei saa

HTG selleaastane vilistlasball tekitas emotsioone, mida võiks kokku võtta umbes nii: see kõik on ju väga lahe, aga siiski on hea, et see üritus vaid kord aastas toimub. Või veel lühemalt öelduna: loomaaed:) Ja mind natuke häirib fakt, et kõik pealtnäha täiesti täiskasvanud noormehed, kellega ma suhtlema satun, osutuvad varem või hiljem mõne mu väikese … Loe edasi “väidad küll et haiget enam kukkudes ei saa”

HTG selleaastane vilistlasball tekitas emotsioone, mida võiks kokku võtta umbes nii: see kõik on ju väga lahe, aga siiski on hea, et see üritus vaid kord aastas toimub. Või veel lühemalt öelduna: loomaaed:)

Ja mind natuke häirib fakt, et kõik pealtnäha täiesti täiskasvanud noormehed, kellega ma suhtlema satun, osutuvad varem või hiljem mõne mu väikese venna klassivendadeks mingist eluperioodist – ehk siis oluliselt nooremateks, kui ma eeldanud olin. Oh, well, eks meil tuleb sellega harjuda, et kaheksakümnendatel sündinud ei olegi enam titad…

Tundub, et raseda hääletaja sõidutamine võttis mu pealt mingi needuse, igatahes on nüüd tee ääres hääletajaid ka siis, kui mina tühja autoga mööda sõidan (mitte nagu enne, kui neid lihtsalt ei olnud. välja arvatud juhul, kui mu autos oli juba vähemalt neli inimest). Mul on lõbus olnud.

leave ‘em burning and then you’re gone

Ma olen juba pool igavikku otsinud taga raamatut, kus oleks sees Leelo Tungla vanemad lasteluuletused (näiteks “Vana vahva lasteaed” ja “Oh heldeke” ja siis see suure õe luuletus, mille pealkirja ma ei mäleta, aga lõpp oli, et: “aga vanamammi moega hoidma peab ta ema poega, kellest ükskord kasvab vend”). Mul kunagi oli olemas, aga see … Loe edasi “leave ‘em burning and then you’re gone”

Ma olen juba pool igavikku otsinud taga raamatut, kus oleks sees Leelo Tungla vanemad lasteluuletused (näiteks “Vana vahva lasteaed” ja “Oh heldeke” ja siis see suure õe luuletus, mille pealkirja ma ei mäleta, aga lõpp oli, et:
“aga vanamammi moega
hoidma peab ta ema poega,
kellest ükskord kasvab vend”). Mul kunagi oli olemas, aga see on perekonnaajaloo käigus kuhugi ära kaotatud…

Täna siis leidsin raamatupoest väga tõhusa Tungla luulekogu, kus oli nii uuemaid kui vanemaid luuletusi, kõik mu enda jaoks olulisemad jäid juba kiiremal sirvimisel silma. Aga… see oli masendavalt halva küljenduse ja kujundusega raamat:( Tundus, et eesmärk on olnud võimalikult suur hulk luuletusi mahutada ära võimalikult vähestele lehekülgedele, nii et pikemate luuletuste salme oli paigutatud üksteise kõrvale kahte (äkki isegi kolme?) veergu, seejuures oli täiesti arusaamatu, mis järjekorras neid lugeda tuleb. Ühes kohas oli näiteks viiesalmilise luuletuse salmide paigutus niisugune nagu täringul viis silma asetsevad. Absurd. Sõna otseses mõttes, sest kui ma üritasin midagi lugeda, siis selgus, et salmide õige järjekord on ikkagi teine, kui mina eeldanud olin, ja kogu sisu läks asjast kaduma.

Ilmselt ainus viis hoiduda nägemast kehva teostusega äralörtsitud häid asju on hoiduda raamatupoodides käimast.

Kuigi see oleks ka ülekohtune, sest lõpuks ostsin ma lasteluuletuste asemel hoopis lasteproosat – Kivirähu limonaadiraamatu – ja selles küll pettuma ei pidanud. Lahe jutt, ilusad pildid ja isegi ühtegi trükiviga ma ei tuvastanud, kuigi räägitakse, et seal üks ikkagi pidi olema. Kui kellelgi on vaja algklassiealisele põnnile jõulukinki, siis see raamat on arvestatav variant. Üldse on Kivirähk suurepärane lastekirjanik, kahjuks tema täiskasvanutele suunatud teosed mind kuigivõrd ei võlu.

“Ära nüüd ulu!” keelas vanaema. “Linal ei sobi kunagi nutta, muidu läheb ta märjaks ja märja lina peal on paha magada. Mis põnev see mere peal hulkumine ikka on, ausa lina elu on palju huvitavam! Seal tuleb ju ka igasuguseid seiklusi ette, vahel näiteks saabuvad pererahvale külalised ja sa saad koos nendega magada. Aga kui sul veab ja sa pääsed tööle lasteaeda, no siis sa ei tea kunagi ette, millise lapse voodisse sa pärast pesust tulemist satud! Oi, see on vahva, nagu loterii!”

Andrus Kivirähk, “Limpa ja mereröövlid”