veetsin täna meeloluka hommiku, lugedes Kaisa blogist tema Peraküla-Ähijärve matkapäevikut – seda on 820 km ja 41 päeva jagu, pikem, kui nii mõnigi raamat, mida viimasel ajal lugenud olen. ja väga huvitav.
esiteks tekitas see muidugi tohutu tahtmise matkale minna (siiski mitte jaanuarikuisesse Eestisse), teiseks aga küsimuse, miks ma ise ühtegi matkapäevikut kunagi 1) korralikult kirja, 2) blogisse pole pannud?
tegelikult ma ükskord üritasin – mul on siin varuks üks üsna pikk mustand, mis algab eikusagilt ja lõpeb üldse poolelt sõnalt ja mille taga on olnud ilmselt ambitsioon kirjutada üksainus postitus kõigist matkadest, mille ma võtsin ette tol imelisel suvel 2016, kui ma tööl ei käinud. aga suur tükk on suu lõhki ajanud ja see plaan pooleli jäänud; ja ma nüüd ei tea, mida ma tagantjärele taastada ja meenutada suudan.
siiski, ühe koherentsema tüki tollest mustandist võiks ju ära avaldada; seda juttu on kahepäevase matka kohta küll häbematult vähe, aga otsin vääristamiseks mõned pildid juurde.
Ikka veel oli maikuu ja ma otsustasin läbi viia matkavarustuse testi – ööbimisega jalgsimatka. Kuna Dartmoor on enamvähem ainus koht Inglismaal, kus metsikult telkimine lubatud on, siis tundus Two Moors Way hea plaanina – mõtlesin, et hakkan Ivybridge’ist (Dartmoori lõunaservas) pihta ja eks näe, kuhu ja millal välja jõuan.
matkaraja tähis ühest hetkest, mil ma parajasti eksinud ei olnud
Varustuse testis selgus eelkõige see, et kompass on rikkis:P noh, okei, tegelt selgus, et mu kaardilugemisoskused on aastatega veidi rooste läinud. Lisaks selgus, et moor (mille sõnaraamat tõlgib rabaks või nõmmeks, olgu siis nõmm, sest raba moodi see küll ei ole) on selline maastikuvorm, kus jalgealune läheb seda märjemaks, mida kõrgemale mäe otsa ronid. Mägesid seal omakorda… jagub. Lõpuks jõudsin (väga märgade jalgadega) siiski kaardile tagasi, püstitasin telgi ainsale lamedale telgisuurusele platsile, mida terve päeva jooksul näinud olin, ja jätkasin varustuse testi avastusega, et mu magamiskott ei ole maikuu jaoks sugugi piisavalt soe.
selline näebki välja moor. Lehmi ma tegelt kardan, aga näe, ellu jäin.niiskevõitu telgisuurune plats ja märjad saapad
Teisel päeval nii suuri üllatusi enam ette ei tulnud, kuigi ega see kompassiasi ka väga ei edenenud ja suur kergendus oli avanõmmelt jälle teedevõrgule jõuda. Õhtul selgus, et ka kahekesi kahe magamiskotiga on telgis külm. Kokku matkasin seda rada koos kõigi äraeksimistega ehk 40 kilomeetri jagu (umbes Widecombe in the Moorini) ja koju jõudes tellisin internetist uue magamiskoti. Seda, kust leida Ordnance Survey kaartide mõõtkava ja mis vahe on teeraja ja administratiivpiiri tähistustel, plaanin nüüd mõnda aega hoolega meeles pidada.
astelhernes, mu lemmik!ebahüatsintidest sinetav metsaalune, ka mu lemmik.
(Kuna nüüd on mul tunne, et olen kõva matkablogija, siis panin tolle suve matkadelt pärinevad pildid ilmestama ka oma, ee, purskkaevu – ehk siis seda Facebooki-lehekülge, mille blogi jaoks tegin, et WordPressist postitusi otse avaldada saaks. soovijatel avaneb võimalus seal Follow-nuppu vajutada ja sealt siis vast tuleb signaal, kui siin midagi toimuma peaks. kõik see juhtub muidugi meie kõigi privaatsuse hinnaga, aga lõpuks on kõik ainult enesemüümine nii ehk nii.)
selle luuletuse autor on üks mu mõlemast lugejast. tšau, Jüri!
hakkasin augusti alguses tegema üht eksperimenti, aga ei ole enam väga kindel, millist. tähendab, eksperiment ise seisnes selles, et otsustasin kuu aega iga päev midagi blogisse postitada. aga mida ma sellega saavutada ja tõestada tahtsin, ei mäleta.
võibolla oli see lihtsalt selline väljakutse iseendale: leia iga päev midagi, mida öelda, ja tee see pingutus, et see sõnadesse panna, isegi kui on keeruline? (Sest üsna keeruline on.)
aga võibolla ma tahtsin teada, mis saab, kui puu metsas blogib, aga Facebooki selle kohta teadet ei postita – kas ta teeb siis häält?
10 päeva hiljem võin WordPressi statistika põhjal raporteerida, et ilma lisapromo tegemata satub siia iga postitust lugema tavaliselt 10, parimal päeval 20 inimest.
kas peaksin purskkaevudesse ronima, mis te arvate, mu mõlemad lugejad?
(kuu lõpuni on veel aega ja ega ma pooleli ei jäta. ma pole teile üldse veel ilu- ega arvamusbloginud näiteks!)
Inglastest on kirjutatud väga palju paremaid raamatuid kui see. Absoluutselt parim on Kate Foxi “Watching the English”; kui see on läbi töötatud ja tahaks veidi rohkem nalja saada, siis Bill Brysoni “Notes from a Small Island” pole ka paha. Fogle’it julgen soovitada ainult tõelisele inglase-aficionadole ja kindlasti mitte algajale.
Kogu eelnevalt läbitöötatud kirjanduse pluss isikliku elukogemuse pealt tean, et inglasi peaks iseloomustama understatement ja self-deprecation. Fogle end juba selliste stereotüüpidega piirata ei lase! Mul sai üsna kiirelt otsa kannatus tema imeliste seikluste, nimekate sõprade ja arvukate talentide suhtes. (Paraku ei säästeta meid raamatu lõpus ka pildigaleriist tüüpi “mina ja kuulsus”.)
Siiski oli tal jutustada ühtteist sellist, mida ma enne ei teadnud. Nišiteemad küll, nagu näiteks Marmite’i ajalugu, Eddie the Eagle’i seiklused ja – mu lemmik! – loetelu rohkem ja vähem jaburatest spordialadest, mille inglased on läbi aegade leiutanud. Eestlaste kiikingule ja naisekandmisele on neil vastu panna näiteks… worm charming ja extreme ironing. (Worm charming oli ka üks väheseid inglaslikke ettevõtmisi, mis hr Fogle’il just hiilgavalt ei õnnestunud, ja kirjeldus sellest, kuidas BBC hoolekogu hiljem tagajärgedega pidi tegelema, oli raudselt raamatu meeleolukaim osa ja teenis käesolevale reitingule hoobilt ühe tärni juurde.)
Ilmast räägib Fogle oma raamatus way rohkem, kui ükski inglane seda elus päriselt teeb (ja ma ei ütle, et nad seda üsna palju ei teeks), aga ei anna selle käigus bittigi infot (mis muidugi on ilmast rääkimise point, sort of). Aga olles lugenud Foxi, kes selgitab väga huvitavalt ära, miks ja kuidas see rääkimine käib… Fogle’ilt null lisaväärtust.
Minu diagnoos Fogle’ile on ikkagi, et lower middle class (aga, oh, kus tahaks olla upper). See obsessioon muru, kriketi, Marmite’i, Wimbledoni, Henley, Shipping Forecasti ja Barbouri jakkide suhtes muutub väga kiiresti väga üksluiseks. (Ja mis puutub Barbouri, siis see osa raamatust oli nii ilmselge sisuturundus, et tõesti üllatusin, et mu Kindle’i väljaandest otse veebipoodi linki ei viinud.)
… ja nii saigi minust inimene, kes läheb spetsiaalselt selleks spetsiaalsesse koomiksipoodi, et osta värske (tänane) koomiks. loeb selle bussis läbi ja jääb ootama järgmist, milleni on veel peaaegu terve kuu.
“mature readers” – yup, ma olen seitsmekümnendatel sündinud.
siit raugelt voodipesupildilt pole näha, aga ma olen tegelt äärmiselt elevil sellest kõigest.
Käisin ükspäev muuseumis. Või siis just nimelt ei käinud:
this is not – a museum
Ega ma ei saanudki kindlat selgust, mis siis muuseumi ja kollektsiooni vahe on – eksponaadid tundusid mulle täiesti tavalised autod, nagu nad automuuseumis ikka on (ja uskuge mind, ma olen PALJU automuuseume näinud oma elus!) – aga võimalik, et võti oli taustainfo koguses ja kvaliteedis.
Nagu ikka muuseumides, hängis sealgi ringi mitu reibast vanainimest, kes põhiliselt hoidsid silma peal, et keegi autosid ei näpiks ega üle sametköite ei roniks, aga olid rõõmuga valmis ka lisateavet jagama. Ainult et… nad ei teadnud mitte midagi ja suure osa ajast lihtsalt bluffisid! Näiteks väitis üks onkel mulle, et saan järgmise saalis näha kollektsiooni kõige vanemat autot, mis oma kõrgest east hoolimata igal aastal Londoni-Brightoni sõidul osaleb. “Kui vana see auto siis on?” küsisin jutujätkuks. “Oi, seda ma küll ei oska öelda, aga hirmus vana ikka!” kinnitas onkel. Noh, kui nimetatud autoni jõudsin, selgus, et kuigi ta on üsna vana, siis kõige vanem nagu ikka pole, ja Brightonisse on ta mõned korrad tõesti sõitnud, aga kindlasti ka mitte igal aastal.
Kirjalikud infomaterjalid hoidsid sarnast taset ja olid mulle sellistena väga meeltmööda. Vot see võibolla ongi mind tavaliste (auto)muuseumide juures ära tüüdanud – liiga palju fakte ja liiga vähe hinnanguid. Aga nüüd… üks maiuspala teise järel:
This slideshow requires JavaScript.
või siis lakooniliselt:
dicky (noun) – a folding outside seat at the back of a vehicle. mitte see, mida teie arvasite.
või kui sa ikka üldse mitte midagi ei tea, siis seda on ka okei öelda:
engine size and performance: small and little
no ja üldse, keskendugem siiski olulisele:
nagu sellest kõigest veel vähe oleks olnud, olid autodele lisaks välja pandud ka portselani- ja kübaranõelakollektsioonid (bluffimisega vahele jäänud vanainimese teooria: “küllap selle autosid kogunud mehe naisel oli igav ja ta otsustas ka midagi koguma hakata”) ja muuseumi jaoks ostetud maatükil oli 15. sajandist pärinev torn, üks vanemaid telliskiviehitisi Inglismaal (kõlab isegi usutavalt, aga lõpuks ei uskunud ma seal enam mitte midagi).
oli tore vanatehnikaüritus! (btw, kui keegi oskab mulle selle imelise fraasi päritolu seletada, olen üks suur kõrv.)
see oleks olnud väga hea raamat isegi siis, kui see olekski ainult selle loo jutustanud. see hullumeelne lapsepõlv (maailmalõpuks valmistuv mormoonipere Idaho mägedes) ja see, kuidas ja kuhu on võimalik sellest hoolimata välja jõuda (doktorikraad ajaloos Cambridge’i ülikoolist)… you couldn’t make this stuff up.
minu jaoks oli suurem osa loo väärtust siiski selles, KUIDAS see kirja pandud oli. kuidas autor jutustab (väga hirmsa) loo ja siis pöördub tagasi vaatama: aga äkki ma mäletan valesti? või mäletavad valesti teised? kelle versioon on õige, mis juhtus tegelikult? kui tegelikult juhtus midagi muud, siis kust tuli see versioon, mida ma mäletan? mida ma veel valesti mäletan? ja sealt, üldistatuna kogu maailmale ja ajaloole – mida ja miks me mäletame inimkonnana?
paljud arvustajad ütles, et raamatu esimene kolmandik oli kõige haaravam ja edasi enam nii huvitav polnud. minu jaoks, vastupidi, oli algus kõige raskem, sest see oli lihtsalt nii jube ja ma tahtsin, et see juba läbi oleks. asja ei teinud paremaks see, et mingis eelnevas arvustuses luges keegi üles, milliseid erinevaid kohutavaid vigastusi pereliikmed said, ja mul tiksus see nimekiri kuklas ja ma teadsin, et ikka veel on midagi ilget tulemas. kui siis lõpuks tõesti see koht käes oli, kus (view spoiler)[ajud läbi koljus oleva augu välja paistsid (hide spoiler)], hingasin kergendatult, sest kogu nimekiri oli läbitud ja Tara sai ära kolledžisse minna. vaimse vägivalla kirjeldused ei olnud muidugi vähemhäirivad.
lisaks mälule andis see raamat ohtralt mõtteainet ka perekondade teemal. kui hull (mõnikord sõna otseses mõtes) peab su pereliige olema, et sa temaga enam kunagi ei räägiks?
ma vist polegi kunagi ühtegi OOTD-postitust teinud (vanainimestele: see on see “mis mul täna seljas on”)… aga raudselt te tahate teada, mis riietega 30-kraadises palavuses mootorrattaga sõidetakse? palun:
I am the Stig
Saapad: aastaringselt samad, Daytona Lady Pilot GTX. Korralikud turvalised ja mugavad sõidusaapad, mida soovitan kõigile naistele, sest neis on peidus tallakõrgendus, mis lühema daami jaoks ratta püstihoidmisel palju kaasa aitab (ma ise nii lühike pole, aga on naisi, kelle jaoks need paar sentimeetrit määravad, kas nad üldse saavad või ei saa konkreetse tsikliga sõita). Lisaks on nad väga ilusad.
Püksid: MotoGirl Kevlar Leggings. Põlve- ja puusakaitsmetega; praeguse ilma jaoks paigalseismiseks tegelikult ka liiga palavad, aga vähemalt mugavad ja igatahes parem valik kui goretex-püksid.
Kaitsmevest: Leatt Body Protector 3DF AirFit Lite. See on küll aasta parim ost, mille eest võlgnen tänu Ööle, kellel oli see parasjagu üle – ise ma poleks viitsinud ega taibanud seda poest otsima minna, aga oh, kus on temast rõõmu olnud selle kuumalaine ajal. Õhtupoole, kui päike enam otse ei küta, olen sinna peale või alla pannud õhema dressika; goretex-jope (sama, millel külmemal hooajal kaitsmed ja vooder sees on) sobib vajadusel kõige otsa.
Kiivrisukk: see on mul igivana, peale on kirjutatud Probiker Comfort Air Technology ja see on üks suuremaid aardeid mu elus, sest tal on väga tõhus windstopper-manisk, mida selle kaitsmevesti juurde on täpselt vaja ja mis ka igal muul aastaajal mu kaela kenasti tuule eest hoiab.
Kindad: Richa Blast Glove, Black/Orange. ostsin ausalt öeldes põhiliselt selle oranži triibu pärast, mis pani nad kõigist teistest maailma kinnastest eristuma. esimesel kasutusel pettusin, sest, noh, see juhtus märtsikuus ja jube külm hakkas. aga nüüdseks on selgunud, et tavalisel briti suvel on nad suurepärased linnakindad ja kuumalainesuvel asendamatud maanteekindad. õhukesed, lühike randmeosa, nahast peopesa, korralikud nukikaitsmed, sõrmede vahel on õhku läbilaskev võrkmaterjal ja kas ma mainisin seda oranži triipu?
Kiiver: aastaringselt sama, Schuberth C3, ja ei saa salata, et on küll tulnud pähe küsimus, kas suveks mingeid… õhemaid ja kergemaid ei tehta? või et kas oleks vähemalt võinud valge osta. aga värvi valisin omal ajal tegelikult selle järgi, et see antratsiithall (päriselt on selline sõna eesti keeles?!) oli teistest oluliselt odavam. ja ega valge selle ülejäänud outfitiga ei sobiks ka.
Tsikkel: Honda Hornet, modelli isiklik. Topcase on Givilt ja seal sees on bikiinid, sandaalid ja kleit.
käisin trennis (jah, laupäeva hommikul. see motivatsiooniasi töötab paremini kui ma oodata oskasin) ja lõdvestus oli korraldatud nii: pandi mängima The Police’i “Roxanne” ja selle saatel tuli teha star jump’e. iga kord, kui laulus öeldi “Roxanne” või “red light”, tuli teha burpee.
kui mul The Crowni esimese hooaja järel oli printsess Margaretist veidi kahju, siis selle raamatu lugemise järel enam ei ole, sest selgub, et ta oli ikkagi uskumatu bitch. (Võibolla oleks see selgunud ka The Crowni teisest hooajast, aga mul pole olnud aega seda vaadata, sest mul on vaja raamatuid lugeda.)
paistab nii, et printsess veetis kogu oma elu mingite boheemlastega hängides ja nende vastu üpris ebameeldiv olles, aga boheemlased kannatasid selle kõik välja, et panna kirja need lood, mida nüüd siit lugeda saame. ise poleks neil pidudel tahtnud olla, aga kaugelt vaadates on meelelahutuslik küll.
arusaamatu osa sellest raamatust on see, et kirjas on ka mõned lood, mida selgelt EI juhtunud ja enamus neist on… noh, lihtsalt veidrad. aga hüpoteetilise kuninganna Margareti hüpoteetiline jõulukõne oli piisavalt hea, et lepitas mind nendegagi.
vaatasin oma Goodreadsi statistikat ja tahan raporteerida, et eesmärgiga “vähem lugeda” läheb üsna hästi – juulis lugesin ainult 14 raamatut – ja selle eesmärgi teine pool “rohkem kirjutada” edeneb tasapisi ka – viiele neist olen kirjutanud arvustuse.
Lemmik neist 14st oli Jaan Krossi “Neli monoloogi Püha Jüri asjus”, mille lugemise vastupandamatu soov tekkis mul – ootuspäraselt – Kumus Michel Sittowi isikunäitust vaadates. Õnneks olid nad sealsamas näitusel ära maininud, millise aastakäigu Loomingu Raamatukogus see ilmus, ja õnneks on mu emal olemas minu meelest kogu LR arhiiv, kenasti aastakäikude kaupa reastatud (jah, seda on umbes kilomeeter kokku). Igatahes õnnestus õige raamat vaevata üles leida – nagu raamatukogus! – ja mul oli see plaanis ka järjekordse lennureisini jäänud paari tunni jooksul läbi lugeda, aga selgus, et millalgi peab inimene ka pesema ja pakkima ja sööma. Seega pildistasin kõik 51 lehekülge kärmelt üles ja lugesin lennukis telefonist.
mis hõrk keelekasutus
aga arvustuste kirjutamise harjumuse juurutamisega kavatsen jätkata, sest juba neid juulikuiseid üle lugedes on selge, et kuu aega hiljemgi ei mäleta ma muidu enam midagi.
nüüd ma testin, kuidas näeks välja Goodreadsi arvustuse blogis avaldamine, sest otse Facebooki postitada neid enam ei lubata (nagu ka muide blogikandeid. mis ongi see põhjus, miks ma siin nii muretult möllan praegu, sest mitte keegi ei taipa kunagi lugema tulla, muhhahhaa!)
ohtralt rõõmu oli mul “Võlurite” eestikeelsest tõlkest, kus kasutati alailma sõnu nagu “lüüme”, “jumitu” ja “tüsilik” (yup, kõik pidin sõnaraamatust järele vaatama). hea töö Mart Kalvetilt. “prefekti” tõlkimine “korrapidajaks” oli ka hea leid. ja kõik ohtrad intertekstuaalsed viited ülejäänud ulme- ja fantasymaailmale olid ära tabatud, osavalt tõlgitud ja joone all kenasti lahti seletatud – tavaliselt nii hästi ei lähe.
muus osas… lubati täiskasvanute Harry Potterit ja suur osa tegevust toimus tõesti mingis veidras internaatvõlukunstiülikoolis, ohtra alkoholi ja seksiga ja ilma igasuguse süžeeta. lõpupoole nagu juba natuke midagi juhtus, aga siis sai raamat läbi ja mul ei ole soovi nende tegelastega järgmistes osades taaskohtuda, nad olid ebasümpaatsed vingatsid.
whatever 