Päev: 13. november 2003

Kelleks te tahtsite suureks saades saada, kui te veel väiksed olite?

Mina tahtsin päris väiksena lasteaiakasvatajaks. Praegu üldse ei tahaks enam, aga see pole oluline. Oluline on, et ma mäletan, et ma tahtsin. Ma arvan, et vanu unistusi mäletada on oluline.

Ja ma arvan, et pärast seda ma polegi eriti tahtnud kellekski saada. Järgmine mälestus on alles paari aasta tagusest ajast, kui keegi mult küsis, mida ma TEGELIKULT teha tahaksin, ja mina ütlesin, et raamatuid kirjutada. Ise olin ka üllatunud.

Ühtegi raamatut pole ma siiamaani veel kirjutanud. Asjade väljamõtlemine ei tule mul välja. Ma kirjutan raamatu siis, kui minuga on tegelikult juhtunud midagi, mis on raamatut väärt. Tegelikult ilmselt ei kirjuta siis ka. Siis kirjutan ma blogi. Nagu alati:)

Aga jah, vanadest unistustest – enamust ikka ei mäleta. Osad on täitunud ja seega päevakorrast kadunud ja meelest läinud; teised tunduvad tagantjärele mõeldes nii piinlikud, et ongi nagu parem mitte mäletada. Igatahes on mul meeles, kes oli esimene poiss, kellega ma abielluda kavatsesin!

Seoses sellega, et Teller küsis nõmedaima kommentaari pakkumisi, et siis mingi vastav auhind välja anda, meenus mulle jälle, et mul on ka juba ammu üks auhind plaanis.

Ma tahaks anda auhinna inimesele, kes mu elukohast esimest korda kuuldes suudab hoiduda Mõigu KEKi mainimast või teeb seda vähemalt mingil natukegi vaimukal moel;) Jah, eks see vaimukuse hindamine on subjektiivne, aga teate. Kui oled juba paar aastat Mõigus elanud, siis “Mõigu KEK jääb vastuse võlgu” ei tundugi enam eriti originaalne ega äge :P

Mnjaa. Mõigu mainekujundus on muidugi kohutaval kombel hooletusse jäetud. Ma ei saa kedagi eriti süüdistada selles, et nad ei tea, mis ja kus see koht on ja mis seal peale aastatetaguse mälumängutiimi veel head võib olla. Seega järgneb lühikirjand “Minu kodupaik”, mille idee on anda uusi ideid.

Mõigu on umbes samamoodi koht nagu Kalamaja – ta ei ole linnaosa, aga on üsna selgelt defineeritud osa linnast. Linnaosa mõttes on Mõigu Kesklinnas. Kes seda ei usu, vaatab ise Tallinna kaarti. Väga head kaardid linnaosade piiridega on bussipeatustes üleval olevad transpordikaardid. Vaadata tuleks lennujaamast natuke allapoole ja Tartu maanteest natuke paremale.

Vastupidiselt üldlevinud arvamusele ei ole Mõigu kesklinnast (väikese tähega seekord) kaugel. Mõiku saab sõita Kunstiakadeemia juurest bussiga nr. 2 ja sõit võtab aega enamvähem täpselt 20 minutit; sisaldab ekskursiooni lennujaama. Autoga saab kohale 7 minutiga, seda juhul, kui viadukti juures ummikut ei ole. Enamasti on. Jääme huviga ootama Ülemiste keskuse valmimist.

Kesklinnas olemine ei takista Mõigut veel linna piiril olemast, sest Tallinn lihtsalt on sellise jabura kujuga linn. Aegna saar on ka Kesklinnas, muide:)

Tallinna piir läheb tegelikult läbi Mõigu. Ühele poole piiri ehk linna sisse jääb see osa Mõigust, kus on eramajad ja kuhu Tallinn pole veel jõudnud kanalisatsiooni ega veetorusid ehitada. Jah, meil on seal kogumispaagid ja puurkaevud… ja palju parem vesi kui see, mis Ülemistest tuleb;) Teisele poole piiri ehk Rae valda jäävad suured paneelmajad ja ridaelamud. Mõigu KEK tegi ikka muud ka peale mälumängu, näiteks suutsid nad sellesse Mõigu ossa vajalikud kommunikatsioonid rajada.

Omaette teema on Mõigu tänavanimed. Mulle tulevad praegu meelde need: Juhtme, Kaabli, Korgi, Kuusekese, Lambi, Lüli, Oomi, Vati. Don’t ask!

Jah, Mõigust võiks veel palju rääkida. Aga mingi ruum peab ju fantaasiale ka jääma:)