and I’d give up forever to touch you

Täna ma sain endale sellise raamatu, et… hästi hea hakkas. Philip Pullman, Lyra’s Oxford. Kui ma niisugust raamatut näen, siis ma mõtlen, et miks ma küll alati ostan paperbacke, kui võiks osta ILUSAID raamatuid. Lyra-raamat näeb välja, nagu oleks ta pärit Lyra enda ajast ja maailmast. (Seda, mis maailmaga on tegu, saab jällegi teada ainult Pullmani triloogiast, millest ma ükskord juba natuke kirjutasin ka.) Siin on keskel suur lahtivolditav Oxfordi kaart ja illustratsioonideks väljavõte mingist teatmeteosest ja postkaart ja laevakruiisireklaam. Kaaned on… vanaaegse olemisega. Paber on paks ja jätab natuke luksusliku mulje.

Polegi enne näinud raamatut, mis nii vaatamisväärne välja näeks. Ma arvan, see raamat võiks Kalkarile meeldida:) Aga see ongi collector’s edition.

Lugu ennast nagu eriti ei olegi. See on pigem nagu kiri Lyralt – et jah, minu suur seiklus sai läbi, aga elu läheb ikka edasi, ma olen olemas, ma kasvan suuremaks, ma igatsen ikka veel, aga ma saan hakkama. Midagi sellist.

Ja samas jälle on tunne, et küllap midagi veel juhtub. Ja Pullman on lubanud ühe raamatu veel kirjutada HDMi juurde – The Book Of Dust. Ilma Lyra ja Willita, mis on kurb, aga õiglane.

Kõik kindlasti lugesid seda juba

Kõik kindlasti lugesid seda juba Ekspressist ka, aga ikkagi. Uut Wallace&Gromiti täispikka multikat hakati tegema! Valmis saab… saja aasta pärast. Pooleteise tegelikult. The movie sees the studio’s popular characters Wallace and Gromit hunt down the mysterious beast which has been rampaging their village’s prize marrows and potatoes just days before the giant vegetable growing contest.

Kõik kindlasti lugesid seda juba Ekspressist ka, aga ikkagi. Uut Wallace&Gromiti täispikka multikat hakati tegema! Valmis saab… saja aasta pärast. Pooleteise tegelikult.

The movie sees the studio’s popular characters Wallace and Gromit hunt down the mysterious beast which has been rampaging their village’s prize marrows and potatoes just days before the giant vegetable growing contest.

it takes a fool to remain sane

Tööle sõites mõtlesin ma taas kord loodus- ja kokkuhoiust, seekord siis sellise nurga alt: Postkastis oli järjekordne kriitpaberil kilesse mässitud üllitis ühelt firmalt, kellega mul on üsna meeldiv kliendisuhe. Jah, ma vist isegi tahan teada, mis neil mulle oma toodete, teenuste ja allahindluste kohta uut on öelda. Konks on selles, et ma tean nagunii, sest … Loe edasi “it takes a fool to remain sane”

Tööle sõites mõtlesin ma taas kord loodus- ja kokkuhoiust, seekord siis sellise nurga alt:

Postkastis oli järjekordne kriitpaberil kilesse mässitud üllitis ühelt firmalt, kellega mul on üsna meeldiv kliendisuhe. Jah, ma vist isegi tahan teada, mis neil mulle oma toodete, teenuste ja allahindluste kohta uut on öelda. Konks on selles, et ma tean nagunii, sest ka mu abikaasal on nendega sama meeldiv suhe. See teeb neid üllitisi kaks. Ja peaaegu iga sellist asja laekub lõpuks kaks tükki, sest meil lihtsalt on enamvähem ühesugused kliendikaardid ja asjad.

See teeb kaks korda rohkem kilet ja kriitpaberit minema visata. Ja keegi ei võida midagi.

Ma vist ei hakka helistama Kaubamajja, Stockmanni, Radiolinjasse, Estravelisse jne. ja kõigilt ükshaaval küsima, et palun, kas oleks võimalik saada neid asju leibkonna peale üksainus. Niipalju, kui ma nende kliendiinfosüsteeme ette kujutan, ei ole. Teine variant oleks neilt igaühelt paluda, et ärge mulle lihtsalt enam saatke – huvitav, kas see töötaks?

Sellega meenub see ka, et ma ükspäev ütlesin Radiolinjale “jah, palun e-arvet”. Konkreetselt selleks, et mitte saada neilt järjekordset ümbrikku iga kuu. Tulemus – ma saan ümbriku ikka, sest nad ju saadavad mulle kliendiinfolehte. Hmh.

Ja muide, mis sai kilekotiveebist, mis ju pidi tulema?