Päev: 4. november 2003

Kõige veidram tunne on see, kui järsku, eimillegi peale, tulevad meelde mingid vanad asjad, mis pole kunagi varem meelde tulnud. Sellised väiksed asjad.

Minule tuli meelde Västeråsi postkontor. Ma käisin seal selle poole aasta sees vast kaks korda. Palju tänapäeva inimesel ikka postkontorisse asja on. Ostsin postkaarte ja korra ka ümbrikke; ostsin marke ja siniseid lennuposti kleepse. Prioritaire 1:a-klassbrev. Kaks tükki on mul siiamaani rahakotis olemas.

Ümbrikke läks vaja, sest Björn oli sõjaväes ja talle ei saanud sinna maili saata. Mõne aasta pärast lähevad mul järgmised vennad sõjaväkke. Võibolla neile siis juba saab. Või äkki saab juba praegu, võibolla on igas väeosas netiühendusega arvuti ja kõik ajateenijad surfavad päev otsa rate.ee-s? Ma ei tea eriti seda armeeasja.

Aga jah, postkontor oli selline tavaline ju tegelikult. Eriline oli ainult see, et ta oli mingis salakohas, mida ma enam ei suuda meenutada – et kus tänaval ja mille lähedal ja kuidas sinna sai. Ainult seda mäletan, et selle ees ei olnud jalgrattaparkimisresti (hmm, kas selle asja kohta on mingi normaalne sõna ka olemas?) ja ma pidin ratta mingi posti külge lukustama. Mul oli roosa jalgratas.

Ma tahan Erkilt küsida, kus postkontor oli, aga tal on mingi pidu ja ta ei räägi minuga. Miks ta siis on online, ah?

Nüüd läheb müstiliseks. Ma kontrollisin, kas lennupostikleepsud ikka on rahakotis, ja leidsin ühe omaenda visiitkaardi, mille peale ma olen kirjutanud “D. Almond Skellig”. Hämming. Millal ma selle kirjutasin? Miks? Mida see tähendab? Otsing Google’ist aitab välja selgitada, et jutt käib ilmselt David Almondi kirjutatud raamatust pealkirjaga Skellig. Mingi nagu ET teema… lapsed ja salapärase päritoluga olend. Üks eriti armas arvustus näeb välja nii:

Skellig
David Almond
Rating: (5 / 5) *****
Review by Levi:
I think this book is one of the most wonderful boks I have read. It’s about this boy named Michael and he finds this guy in his garage or shed or something. At the end he feels Skellig’s wings on his shoulder blades and he helps his sister when she has a hole in her heart.
Unusual Features of the book: Yes he has wings
Keywords: Awsome
Theme: Self-discovery
Genre: Mystery
Subject Level: Higher

Teine üsna armas arvustus lisab, et I think this book will be the best book that you read, if you do read it that is. Ma üsna ilmselt pean seda raamatut lugema. Aga siiski. Kust sai see asi minu käekirjaga minu visiitkaardile minu rahakotti? Tunnistage üles!

Jah. Selle särgi ma ostan endale, kui ma aega saan.

(Punktid lähevad tegelikult Pillele ja Jaagule, ma ei leidnud seda ise.)

Vahel on mul tegelikult tunne, et ma olen sõnumiga t-särkide jaoks juba liiga vana…

Pärtel kirjutas taksojuhist, kellele ei saanud kaardiga maksta. Taksode kohta on mul ainult niipalju öelda, et tuleb sõita ETX taksoga (endine E-Takso, lühinumber 1700), seal saab teha mobiilimakset ja nad pealegi teavad ka, kus ma elan. Ehk siis minul koju sõita ja teil selle taksoga minu juurde sõita on hea lihtne:)

Aga kaardimaksetest. Mina tahtsin ükspäev keemilises puhastuses krediitkaardiga maksta. Vanatädi leti taga vaatas mind ehmunult-õnnetult ja küsis: “Kas teil tõesti raha ei ole?” See läks mulle hinge. Vaevalt et tädi ise deebet- ja krediitkaardil vahet tegi, eks ole, aga ma ise ju teadsin, et mul tõepoolest ei ole raha ja ma pean pükse võlgu puhastama. Luban siinkohal, et saan edaspidi oma kuulõppudega paremini hakkama.

Muide, keemilise puhastuse tädi piilus spikrit ja suutis mu kaardimakse ilusti ära töödelda. Järgmine kord oskab juba ilma spikritagi äkki.

Kas Eestis müüakse kusagil mandlimassi? Rootsis müüdi. See oli umbes sellistes pakendites, nagu meil kohupiimamass – pooleliitrised torud (no võibolla veidi väiksemad). Rootslased panid seda massi oma vastlakuklite sisse. Mina sõin seda niisama. Oli peaaegu nagu martsipan, aga mõnusama konsistentsiga ja maitselt vist vähem mõrkjas.

TTÜ IV korpuse kohvikus müüb Fazer Amica kahekrooniseid martsipanisaiu, kus on sees kas seesama mandlimass või mingi sellele väga sarnane asi. Kui ma teaks, kust seda saada, ma ostaks kilo. Või kaks.

Kalevil on mingi lahtine martsipan olemas, aga see ei ole see.

võiks olla veidi mesine
mis sest, et eile pesime
kuid toidulaud on kesine
ja sestap suu on vesine
muid muresid ei esine

See on üks lugu Estonia Puhhi-muusikali soundtrackilt ja see tuleb mulle viimasel ajal väga tihti meelde, kui ma näen kõikvõimalikes söögikohtades Ungari mett. Teate, see lennukistiilis pisikeses karbikeses? Peale on kirjutatud Viragmez, aga seal on mingid kriipsukesed ka peal üht- ja testpidi, ma ei ole neis kõigis kindel ja sellepärast ei kirjuta ühtegi. Kuna ma veetsin just hiljuti kaks nädalat Ungaris, siis ma tean, et virag tähendab lille (see sõna oli kõigi lillepoodide peal kirjas igatahes) ja méz tähendab mett ja on üks neid väheseid sõnu, mis vihjavad eesti ja ungari keele sugulusele. Ülejäänud on käsi, veri, vesi… üks oli veel, mida ma ei mäleta.

Ungari keele ma õpin mõni päev selgeks.