Päev otsa tööl ma mõtlen,

Päev otsa tööl ma mõtlen, et ma ei taha ja ei viitsi ja tahaks hoopis kodus olla. Kodus olles teen ma ikka täpselt neidsamu asju, mis tööl olles. Kaasa arvatud töö. Kui te veel ei tea, siis ma värvisin oma juuksed tumedamaks, kui nad mul eales olnud on. Punaseks, aga samas pigem nagu siniseks. See … Loe edasi “Päev otsa tööl ma mõtlen,”

Päev otsa tööl ma mõtlen, et ma ei taha ja ei viitsi ja tahaks hoopis kodus olla. Kodus olles teen ma ikka täpselt neidsamu asju, mis tööl olles. Kaasa arvatud töö.

Kui te veel ei tea, siis ma värvisin oma juuksed tumedamaks, kui nad mul eales olnud on. Punaseks, aga samas pigem nagu siniseks. See kõlab imelikult, aga on tegelikult täitsa arusaadav. Juuksur sai küll väga hästi aru, kui ma ütlesin, et ma nii tahtsin.

Mul on väga hea juuksur. Ta on mul juba ammu ja see on osa sellest, mis ta heaks teeb – ta lihtsalt tunneb mind ja teab, mis mulle sobib ja mida ma tahan ja milline ma olen. Ma arvan, see oli aastal 1998, kui ma ew.girlsis küsisin, et kes teab head juuksurit soovitada. Liisa teadis Hillet ja ma absoluutselt iga kord juuksuris käies mõtlen tänuga Liisa peale! (Ja ew.girlsi peale ka.)

Tibijutuga jätkates – ma käisin täna esimest korda elus shapingus. See on selline trenn. See ei meeldinud mulle üldse:( Ma arvan, et saledakssaamine ja hilisem hea enesetunne ja mõnus surin lihastes jne peaks kõik olema lihtsalt spordi kõrvalnähud, põhipoint on ju ikkagi see, et seda peaks tegemise ajal nautima. Nii vähe on olemas sellist trenni, mis sellele kriteeriumile vastaks. Jalgrattasõit ja suusatamine kvalifitseeruvad ja orienteerumine ka üldiselt. Sulgpall oli päris OK. Muud ei tulegi pähe.

prawy do lewego

Üks äge asi oli eile see ka, et mulle tehti presentatsiooni arvutiga, millel oli poolakeelne Windows. Poola keel on ka üks keel, mille ma “mõni päev selgeks õpin”, nii et see oli üsna vahva kogemus. Kunagi ma käisin Poolas internetipunktis, sellest ajast on mul meeles, et “new” ja “window” on “nowy” ja “okno” – ei … Loe edasi “prawy do lewego”

Üks äge asi oli eile see ka, et mulle tehti presentatsiooni arvutiga, millel oli poolakeelne Windows. Poola keel on ka üks keel, mille ma “mõni päev selgeks õpin”, nii et see oli üsna vahva kogemus. Kunagi ma käisin Poolas internetipunktis, sellest ajast on mul meeles, et “new” ja “window” on “nowy” ja “okno” – ei ole ju eriti keeruline, eks ole:) Eile õppisin veel, et “click” on “kliknij” (käskivas kõneviisis siis, nagu click to add notes) ja “notes” on “notatki”. Sihuke terminoloogia siis.

Kui ma Rootsi õppima läksin, siis esimene igapäevaelu jaoks oluline väljend, mis selgeks sai, oli “låsa datorn” (“lock workstation”). Seda me rääkisime oma nõustajale (oli mingi onu, kes vastutas teaduskonnas meie kui välistudengite eest) kui head nalja – et nii see keeleoskus tuleb, ikka vajadused õpetavad. Onu oli väga ehmunud. Tuli välja, et keegi polnud mõelnud, kas välistudengid ikka rootsikeelse Windowsiga toime tulevad. Aga see oli ju infotehnoloogia teaduskond:) Tulime. Semestri lõpuks oli nii, et kui meie projektigrupil oli vaja Excelis midagi teha, siis mina tegin, sest mu rootsi grupikaaslased ei olnud Excelit eriti kasutanud ja nad ei saanud aru, mis menüüdes kirjas on, samas, kui mina sain:)

Tegelikult on ju nii, et kui oskad asja kasutada, siis oskad igas keeles. Ei ole erilist vahet, on seal “window”, “okno”, “aken” või midagi muud, lõpuks vilunud tüüp ikka vajutab ctrl-N (või teab peast, et file-menüüst esimene valik on new ja selle all omakorda esimene on window). Aga just nimelt need vilunud on kõige suuremad irisejad, kui opsüsteem või mingi proge rahvuskeelde tõlgitakse. Sellest ma ei saa ses mõttes aru, et neil ei jää ju midagi tegemata. Ja võibolla mõni inimene, kes inglise keelt ei oska, saab asjad kiiremini tehtud või vähemalt asjade tegemise kiiremini selgeks.

Jah, suur osa eestikeelsest arvutiterminoloogiast ei ütle esimesel pealevaatamisel, millega täpselt tegu. Ega tegelikult ingliskeelsega parem pole, me oleme lihtsalt harjunud. Cut-and-paste on ju nii normaalne väljend, lõika-ja-kleebi ajab naerma.

Ma arvan, et kui keegi esimest korda eesti keeles välja ütles, et teatud sisendseadet võiks kutsuda hiireks, siis oli ka kõrvalseisjatel lõbus. Ja ma usun, et seesama võis juhtuda ka inglise keeles mõnda aega varem. Muide, mina tean, kes hiire leiutas… see on sihuke hea viktoriiniküsimus:)

kes öelda võiks

Eile ostsin ma endale plaadi. Alguses mõtlesin osta Pärti, aga minu pärdiostmine muutub juba legendaarseks. Laseringis ei paistnud seda plaati, mida ma tahtsin, ja siis ma otsustasin, et ma küsin müüjalt, kas neil seda on, ja kui tõesti pole, siis võtan selle asemel lapsesilmalepaitegemise plaadi. Nii läkski. Ma vaatasin, et kassaaparaadil on ISIC-kaardi kleepekas, aga … Loe edasi “kes öelda võiks”

Eile ostsin ma endale plaadi. Alguses mõtlesin osta Pärti, aga minu pärdiostmine muutub juba legendaarseks. Laseringis ei paistnud seda plaati, mida ma tahtsin, ja siis ma otsustasin, et ma küsin müüjalt, kas neil seda on, ja kui tõesti pole, siis võtan selle asemel lapsesilmalepaitegemise plaadi. Nii läkski. Ma vaatasin, et kassaaparaadil on ISIC-kaardi kleepekas, aga ma ei hakanud oma ISICut välja otsima. Müüjanoormees ise küsis, et kas mul äkki on. Siis ma näitasin ikka, et on, aga natuke jäi kripeldama, et ega ma nüüd laste silmade arvelt oma 5 või 10% soodustust ei saanud. See vist tuleb ikka poe arvelt, eks?

Mulle selle plaadi juures eriti ei meeldi, kui suurelt sinna see paitegemise asi on peale kirjutatud. Rohkem meeldiks, kui mul oleks kodus väga ilusa disainiga plaat eesti esitajatelt ja ma ainult ise teaksin, et see, mis ma selle eest maksin, läks kuhugi kooli lambi ostmiseks. Jaa, nüüd te ütlete, et mis ma siis siin kellan oma heategevusest:) Aga tegelikult tahtsin ma selle jutuga välja jõuda selleni, et mulle meeldisid need lood ja see on üks armas kuulamine, mida tuleks osta sõltumata laste silmadest.

Kelelle siis ei meeldiks, kui saab teha midagi, mida nagunii teeks, aga siis boonusena antakse juurde teadmine, et kellelgi sai parem:)

täitnud hoolimatult päevi eluloos

Ükskord ma pooleldi lubasin, et ma teen raamatute edetabeli. See ei olegi meelest päris ära läinud. Ma olen aegajalt üles kirjutanud või püüdnud meelde jätta, kui on pähe tulnud mõni raamat, mis seal kindlasti hulgas peaks olema. Sadat ei ole kokku saanud. Ma arvan, et kui ükskord saaks, siis need, mis esimestena kirja said, poleks juba ammu enam olulised. Nii et ma teen hoopis dünaamilise edetabeli. Panen praegu kirja need, mis meelde on tulnud, ja hiljem siis kirjutan juurde.

Sellised raamatud on minu arvates olulised:

* Erlend Loe, naiiv.super – selle raamatu juures kõige vahvam asi on nimekirjad. Mulle on ka alati meeldinud nimekirju koostada. See tegi Loe mulle kohe sümpaatseks.

* Liisi Ojamaa, Lõputu juuli – mul on sealt kõik luuletused peas, nad jäid sinna, kui ma käisin umbes kümnendas klassis. Ja ma arvan ikka veel, et just need on maailma kõige paremad luuletused.

* Fynn, Armas Jumal, siin Anna – selle kohta ma ei julgegi midagi öelda. Poes on ta lastekirjanduse riiulil. Minu meelest ta lasteraamat küll ei ole, ehkki peategelaseks on laps. Ma ei tea, kust sellised raamatud tulevad, aga kui ma teaks, siis ma ostaks sinna pileti. One way.

* Marianne Fredriksson, enligt Maria Magdalena (“Maarja Magdaleena järgi”) – ma lugesin seda raamatut rootsi keeles enne ja siis ta ongi minu jaoks rootsi keeles, aga eesti keeles on ta ka välja antud ja kellele ei meeldi “religioosne ilukirjandus”, mille alla Raamatukoi ta määratleb, see saab pealkirja lugeda ja õppida, millisel juhul on eesti keeles õige öelda “järgi”, mitte “järele”:) Mina muidu arvan, et iga raamat, kus üheks tegelaseks on Jeesus Kristus, ei ole veel religioosne ilukirjandus. (Me oskame kõik tuua vähemalt ühe näite keskkooli kohustusliku kirjanduse varal, eks?) Aga jah, selle raamatu lugu on ühes väga vanas raamatus teise nurga alt kirja pandud. Ja ma ei tea, mismoodi oleks seda Maarja Magdaleena versiooni lugeda, kui Uue Testamendi vaatenurka enne ei teaks.

* Charles de Lint, Kusagil lennata (“Someplace to Be Flying”) – sellega juhtus jälle nii, et ma lugesin eesti keeles enne ja nüüd just eelmisel nädalal lugesin inglise keeles ja oleks nagu poolest saadik uus raamat olnud. Mõnda asja lihtsalt annab eri keeltes nii erinevalt öelda, vaadake või pealkirja. Aga jah. Kui ma saaks valida, millises raamatus ma elada võiks, siis ma valiks selle, täiesti kindlalt.

* Astrid Lindgren, Bullerby lapsed (“Alla vi barn i Bullerbyn”, “Mer om oss barn i Bullerbyn”, “Bara roligt i Bullerbyn”) – nüüd te küsite, miks just see ja mitte mõni muu Lindgreni raamat. Muidugi tuleks nad kõik siia kirja panna. Aga kui ma tahaks neist ühe valida, mis mulle endale kõige olulisem on, siis ikkagi Bullerby. Kui ma oleksin kuueaastaselt saanud valida, millises raamatus ma elada võiks, siis ma oleksin selle valinud:)

* Doris Lessing, Mara and Dann – selles raamatus oli üks kontseptsioon, mis mulle väga muljet avaldas. “What did you see?” Peale selle lugemist olen ma püüdnud rohkem näha, tähele panna, seoseid luua. See on elu huvitavamaks teinud.

* A. A. Milne, Karupoeg Puhh (“Winnie-the-Pooh”, “The House at Pooh Corner”) – see oleks võibolla pidanud olema esimene siin nimekirjas, lihtsalt respektist. Ma ei ole päris kindel, aga ma arvan küll, et see oli esimene raamat, mida mulle ette loeti. Nüüd on ta peas nii mul kui ettelugejatel. Ükskord ema helistas mulle ja küsis, mida ma sünnipäevaks tahan, kas raha või mõnd asja. Mina ütlesin pikemalt mõtlemata”: “Mõlemat” ja siis ütlesime me emaga koos: “Leiva pärast, palun, pole sul tarvis vaeva näha.” Te ei saa aru, aga see oli kohutavalt lahe:) Isaga käib asi samamoodi või veel hullemini. Sellepärast on Puhh minu jaoks palju enamat kui raamat. Ja muide – Disney-Puhhi ma boikoteerin. Need punase särgiga karud on ju

jõledad! Ja Shepardi originaalillustratsioonid on kõige etemad raamatuillustratsioonid üleüldse. Puhh on ka eesti keeles ja inglise keeles üsna erinev asi. Mõlemaid tuleb teada.

* Philip Pullman, His Dark Materials (“Tema tumedad ained”) – see on sari, kolm raamatut, eesti keeles nad alles üsna äsja andsid esimese välja. Need on ka lastega raamatud, mis minu arvates üldse ei ole lasteraamatud, aga samas ei ole minu meelest üldse eriti olemas lasteraamatuid. Pullmani maailma(de)s tahaksin ma ka elada. Mis looma kujuga oleks minu daemon? Kolmas raamat, “The Amber Spyglass” on kõige kurvema lõpuga raamat üleüldse. Ma olen suur tüdruk, aga ma nutsin seda lugedes. Hea on, kui keegi veel suudab kirjutada raamatu, mis minu kalgile südamele mõjub:)

Nüüd mu nimekiri sai läbi. Ma mõtlesin, kas ma panen igale raamatule Raamatukoi lingi ka taha, aga osade raamatute kirjeldused on seal nii tobedad, et ma ei taha võtta endale vastutust, kui te neid loete. See ei ole Raamatukoi süü, ma ei teagi, kes neid lühikokkuvõtteid koostab. Need tulevad koos raamatuga ja pannakse ajalehte ja raamatukogu kataloogi ja igale poole. Ärge usaldage neid. Usaldage mind:)

Ja mul on need raamatud kõik kodus olemas enesestkimõista. Headele lastele annan vajadusel laenuks.