you know i’ve seen a lot of what the world can do

Mu lemmikmehed on need mehed, kellel on seljas rohelised vestid kirjaga “linn puhtaks” või midagi sellist ja kes kraabivad laternapostidelt reklaamplakateid maha. Neid on väga tihti Narva maanteel näha ja viimati olid ühed Gonsiori ja Maneeži nurga peal. Neil on kaasas ämber veega, lapp ja pahtlilabidas. Kiiret neil ei ole. Leotatavad plakati hoolega lapi abil läbi ja siis kraabivad ta pahtlilabidaga maha. Hea on see, et enamasti on postide küljes kohe prügikastid olemas, sinna saab siis sodi ära visata. Pole vaja kaasas tassida järgmise posti juurde.

Mu kõige vähem lemmikud mehed on need, kes neid reklaame sinna postide peale kleebivad.

Vahel mõtlen ma tõsiselt järele

Vahel mõtlen ma tõsiselt järele oma keelekasutuse üle. Põhiliselt siis, kui ma olen jälle suutnud kuuldavale tuua mõne lause, millest ei saa aru, kas see pidi nüüd olema eesti või inglise keeles, sõnu on mõlemast pooleks. Siis tekib ju tunne, et peaks ikka ära otsustama, mis keeles rääkida, ja sellest otsusest mõnegi lause vältel kinni … Loe edasi “Vahel mõtlen ma tõsiselt järele”

Vahel mõtlen ma tõsiselt järele oma keelekasutuse üle. Põhiliselt siis, kui ma olen jälle suutnud kuuldavale tuua mõne lause, millest ei saa aru, kas see pidi nüüd olema eesti või inglise keeles, sõnu on mõlemast pooleks. Siis tekib ju tunne, et peaks ikka ära otsustama, mis keeles rääkida, ja sellest otsusest mõnegi lause vältel kinni pidama.

Aga siis lähen ma kooriproovi ja laulan:

In dulci jubilo
Let us our homage shew;
Our heart’s joy reclineth
In praesepio,
And like a bright star shineth
Matris in gremio.
Alpha es et O!

No mis on selle kõrval minu väike “y’know”, “though”, “whatever” või “for that matter”, mida ma now and then oma lausetesse sisse topin, ah?

Või siis lahe oleks hakata kasutama hoopis ladinakeelseid parasiitsõnu.