mägedest paremad on ainult mäed, mäed, kus sa pole veel käinud

Et siis Sauškinist. Ma ütlen kohe alguses ära, et kui kellelegi nüüd piinlikkustundega meenub, et tema ongi see, kelles käes on minu koopia sellest raamatust, siis palun ärgu häbenegu tagasi tuua, meil on viivisevaba aasta;) Ja kui ma ütlen koopia, siis ma nii mõtlengi. Ma ei suutnud seda raamatut ühestki antikvariaadist leida. Mulle võiks koopiamasinamaksu peale panna küll, mõnikümmend kopikat kindlasti.

Lugu ise siis – Boriss Rjahhovski, Kuidas Sauškin käis tuletikke toomas. Lasteraamat ja lõbus lugeda. Alguses on Sauškin kohutav tossike, kes suudab tuletikke ostma minnes jubedatesse sekeldustesse sattuda. Sekeldused aga, teadagi, karastavad noort inimest. Loo lõpuks on ta täitsa tegija. Vahepeal kohtume vahvate tegelastega nagu näiteks onu Kapa, kelle unistuseks on olnud lennujaamaülemaks saamine. Tema sõbrad, lahked paksukesed, on kõik end selle unistuse nimel ohverdanud ja lasknud end ükshaaval kuhugi pärapõrgusse lennutada, et lennuliin ikka käigus püsiks ja mees saaks oma lennujaama pidada… Ja siis oli seal veel leiutaja ja alpinismihull kääbus ja vuntsidega vanamoor jne. See kõlab niiviisi seletades suht nõmedalt, aga tegelikult on see ikkagi täiesti top 100 vääriline raamat.

Jah, ja seal lepitakse suht raamatu alguses kokku, et teeme nüüd nii, et edaspidi algavad kõik peatükid sõnadega “ja siis ühtäkki”. See on väga, ee, veenev. Elus on ka üldiselt nii.

which is a normal thing to make a lot of love

Eile juhtus nii, et oli hommik ja pime ja Kohtla-Järve. Mingit lörtsi sadas, sellist petlikku, mis jättis lume mulje, aga midagi valgeks ei teinud. Ma ei oska seda seletada, aga väga masendav oli olla. Internetti ka ei olnud, oli tööarvuti ja selle sees ei ole mul isegi muusikat peaaegu üldse. Ma kuulasin Jää-äärt, “Kui joonistad lund”. See ei aidanud sugugi. Pigem vastupidi.

Ja siis ühtäkki…
(see on Sauškini-raamatust… oi, sellest raamatust ma pean ka kirjutama ükskord)
… avastasin ma My Documentsist selle loo.

Ma ei suutnud üldse meenutada, kust see sinna sai, aga see päästis mu päeva või isegi elu. Ma arvan, et kui miski üldse päästa sai tol hetkel, siis ainult see.

Pärast ma hakkasin mõtlema, et kust ikkagi selline laul minu kõvakettal. Eks ta mingi surfamise käigus oli sinna sattunud. Lõplik selgus saabus – nagu tihti juhtub – Cafest:) Ma lihtsalt läksin ja küsisin, et kust ma selle laulu sain, ja Kalkar ütles, et temalt. Siis mulle tuli meelde küll.

Kohtla-Järve oli kole. See tuli

Kohtla-Järve oli kole. See tuli võibolla sellest, et seal ei olnud päikest. Ma õppisin selgeks mitu uut venekeelset sõna, mille ma kõik juba ära unustasin. Aga üldiselt olid venelased väga altid eesti keelt rääkima. Eriti vahva oli üks tädi, kelle kohta mulle räägiti, et ta just hakkas eesti keelt õppima ja võibolla oskab mulle asju … Loe edasi “Kohtla-Järve oli kole. See tuli”

Kohtla-Järve oli kole. See tuli võibolla sellest, et seal ei olnud päikest.

Ma õppisin selgeks mitu uut venekeelset sõna, mille ma kõik juba ära unustasin. Aga üldiselt olid venelased väga altid eesti keelt rääkima. Eriti vahva oli üks tädi, kelle kohta mulle räägiti, et ta just hakkas eesti keelt õppima ja võibolla oskab mulle asju eesti keeles seletada. Oskaski. Ma ütlesin talle aitäh ja hakkasin ta juurest ära minema ja siis tuli ta toakaaslane ja nad hakkasid kahekesi meenutama, kuidas eesti keeles veel tänada saab. “Aitäh”, “suur tänu” ja “tänan teid” ma kuulasin ära. Kui ma uksest välja astusin, siis olid nad jõudnud juba sõnani “lugupidamisega”. Kõik see käis suure naeru ja lusti saatel. Tädid olid sellised viiekümnesed.