but when i get home to you i find the things that you do will make me feel allright

Ma mõtlesin täna seotusest palju. Teller alustas. Tema rääkis finantskohustuste võtmisest, aga minule tuli meelde selline asi: kui ma Tallinna ülikooli tulin, siis ma tahtsin endale hirmsasti kassi, aga ma ei julenud võtta, sest oli selline ebamäärane tunne, et see teeb elu keerulisemaks. Ma kardan, et mul ei oleks siiamaani ühtegi kassi, kui Tarmo poleks … Loe edasi “but when i get home to you i find the things that you do will make me feel allright”

Ma mõtlesin täna seotusest palju. Teller alustas. Tema rääkis finantskohustuste võtmisest, aga minule tuli meelde selline asi:

kui ma Tallinna ülikooli tulin, siis ma tahtsin endale hirmsasti kassi, aga ma ei julenud võtta, sest oli selline ebamäärane tunne, et see teeb elu keerulisemaks. Ma kardan, et mul ei oleks siiamaani ühtegi kassi, kui Tarmo poleks otsust minu eest ära teinud ja ühel hilisõhtul lihtsalt Intsuga koos kohale ilmunud. Sest mul oli hirm end siduda ja ma sain juba järgmisel päeval aru, et nüüd ma olengi end sidunud. Et enam ei ole ükskõik, kas ma jõuan koolist koju lõuna ajal või õhtul või üldse mitte, sest kusagil on üks pisike õnnetu elukas, kes tahab süüa ja puhast liiva ja et temaga mängitaks. Ja et see jääb nüüd aastateks niiviisi. Teate, see oli peaaegu, nagu oleks lapse saanud endale. Nii palju vastutust korraga.

Sellest ajast on nüüd õige mitu lund… ee, viis ja pool aastat vist. Ma jõudsin tunni aja eest koju ja Ints on terve selle tunni mu süles istunud ja nurrunud, see käib meil igal õhtul nii. Söögi ja puhta liivaga saavad teda teised ka aidata, aga rääkimiseks on tal mind vaja ju.

Ma tahtsin järgmiseks väita, et mul pole jäänud kasside pärast ju kusagil käimata ega midagi tegemata. Aga tegelikult ma ei tea. Sest vahel on mul tulnud mõtteid mingite asjade kohta, mida võiks teha, aga siis ma olen leidnud, et ma pigem ikkagi ei taha neid asju teha, sest mul on “kassid ja mees ja maja”. Kui ei oleks, siis ma võibolla juba ammu õpetaks albaania põgenikulapsukesi plastiliinist loomakesi voolima või ehitaks Afganistaani üles?

Samas on mul hulk sõpru, kes elavad ühikatoas ja kellel ei ole kassi ega koera ega püsivat armusuhet… ja kes sellest hoolimata ei tee suuri ja olulisi asju, kuigi nad on vahel öelnud, et nad tahaks. Ega ka väikseid ja olulisi. Elavad nagu mina (tööle-kooli-trenni-magama, halvemal juhul lihtsalt tööle-magama-tööle-magama). See on ju eriti nutune… hoidud hoolega end sidumast, et sul oleks kõik võimalused, ja lõpuks ei kasuta sa neid võimalusi ikkagi ära ja siis pole sul nagu üldse mitte midagi?

Selles vanasõnas varblasest peos vs. kahest katusel on ikka tõetera sees, ma arvan.

oh that we were there

Rohkem iseenda jaoks, aga muudele huvilistele ka teadmiseks kirjutan üles TTÜ Akadeemilise Naiskoori jõulukontsertide ajad: 14.12 kl. 16.00 Palamuse kirikus 21.12 kl. 16.00 Pärnu Kontserdimajas 22.12 kl. 18.00 Tallinnas Pühavaimu kirikus Kavas kõrgetasemeline koorimuusika Eesti ja välismaa autoritelt:) Või kuidagi umbes nii. Noh, nagu tavaliselt. Ja ma ei tea, kas ma sinna Pärnu kontserdile ise … Loe edasi “oh that we were there”

Rohkem iseenda jaoks, aga muudele huvilistele ka teadmiseks kirjutan üles TTÜ Akadeemilise Naiskoori jõulukontsertide ajad:

14.12 kl. 16.00 Palamuse kirikus
21.12 kl. 16.00 Pärnu Kontserdimajas
22.12 kl. 18.00 Tallinnas Pühavaimu kirikus

Kavas kõrgetasemeline koorimuusika Eesti ja välismaa autoritelt:) Või kuidagi umbes nii. Noh, nagu tavaliselt.

Ja ma ei tea, kas ma sinna Pärnu kontserdile ise jõuan. Kuigi tahaks.