sinu suu ja silmad üle sügise

Arterist inspiratsiooni saanuna käisin Katariina kailt Tallinna vaadet vaatamas. Tallinn oli ühtlaselt hall. Eriti pole vahet, kas mingi horisondist eristuv asi on kirik, kraana või kõrghoone. Ainsad asjad, mis olid teistmoodi, olid laevad. Valget värvi ja tuledega ja sellised sõbralikud. Tekkis tahtmine kuhugi ära sõita. Jah, ja Paljassaare ise oli nagu mingi maastik Sulev Keeduse … Loe edasi “sinu suu ja silmad üle sügise”

Arterist inspiratsiooni saanuna käisin Katariina kailt Tallinna vaadet vaatamas. Tallinn oli ühtlaselt hall. Eriti pole vahet, kas mingi horisondist eristuv asi on kirik, kraana või kõrghoone. Ainsad asjad, mis olid teistmoodi, olid laevad. Valget värvi ja tuledega ja sellised sõbralikud. Tekkis tahtmine kuhugi ära sõita.

Jah, ja Paljassaare ise oli nagu mingi maastik Sulev Keeduse filmist.

i am the mirror that holds your reflection

Olid ajad, kus me saatsime paberkirju. Ümbrik, mark, asjad… vahel ka ilma nendeta, kirjutasime valmis ja andsime võimalusel üle. See viimane variant oli tegelikult valdav. Siis tulid ajad, kus me enam ei viitsinud paberile kirjutada, sest e-mail oli leiutatud. Nüüd on järsku kätte jõudnud aeg, kus ma ei viitsi enam maili saata, sest messenger on … Loe edasi “i am the mirror that holds your reflection”

Olid ajad, kus me saatsime paberkirju. Ümbrik, mark, asjad… vahel ka ilma nendeta, kirjutasime valmis ja andsime võimalusel üle. See viimane variant oli tegelikult valdav. Siis tulid ajad, kus me enam ei viitsinud paberile kirjutada, sest e-mail oli leiutatud. Nüüd on järsku kätte jõudnud aeg, kus ma ei viitsi enam maili saata, sest messenger on olemas. Ja blogid… blogikommentaarid on väga tänuväärne suhtluskanal. Ei mäletagi, millal viimati maili saatsin. Ahei, ikka mäletan. Mu isa ei kasuta messengeri ja blogi tal kah (veel) ei ole :P