Västerås mais 2004 oli täpselt selline, nagu ta meist juunis 2001 maha jäi… ja ei paistnud meist eriti puudust tundvat. Ülikooli uue peahoone olid nad valmis ehitanud (ILUSA hoone seejuures. Mitte nagu näiteks TTÜ energeetikamaja) ja ühikas oli meie koridor mingiteks kontoriruumideks ümber ehitatud. See viimane tegi küll täitsa kurvaks. Ja ühtegi tuttavat ei olnud linnas näha ja vaevalt, et neid seal enam ongi. Eks kõik lõpetasid ülikooli ja läksid kuhugi tagasi. Või edasi.
Ägedam osa reisist oli see, et me ostsime Rootsi sõites laeva tax-freest endale tõukerattad, kõik kolmekesi, ja kimasime nendega mööda Västeråsi ja hiljem Stockholmi ringi. Väga tõhus viis liikumiseks, eriti selles riigis, kus igale poole viivad jalgrattateed ja ühistranspordi tunnipilet maksab 30 SEK (tõukeratas ise maksis 130). Mis ma selle rattaga nüüd peale hakkan, ei teagi. Võtan järgminegi kord välisreisile kaasa:P Või võibolla sõidan vahel Ülemiste keskusesse sellega.
Victoria on ilus laev ja sellega oli tore sõita. Regina Baltica peale nüüd küll enam miski ei kutsu mind. Ja oi, kuidas mulle meeldis see Ilon Wiklandi kujundatud laste mängutuba. Lihtsalt sõnulseletamatu.
Täna hommikul Tallinnas heitis piirivalvur mu ID-kaardile pilgu, andis selle tagasi ja ütles mulle naeratades “Ole kena.” Me vist oleme tõesti Euroopasse jõudnud:)
Fraas, mida ma igapäevaselt kõige tihemini kasutan (peale “tere” ehk) on “ma seda kilekotti ei võtaks, aitäh”. Rootsis ei olnud ka palju teisiti. Ingen påse, tack. Mul oli nagu meeles, et nad on seal jube keskkonnasõbralikud, aga üks kahest, kas ma ajasin Soomega segi või olin ma oma arvamuse kujundanud Mälardaleni ülikooli põhjal, mis oli maailma esimene ja tollal väidetavalt ka ainus ISO 14001 keskkonnasertifikaadiga ülikool.
whatever 