Kuu: november 2004

See usklikkusegeeni idee on päris lahe mu meelest.

Kui ma väike olin, oli mul kord vanaemaga tõsine tüli usklikkuse teemal. Vanaema ise on korralik kristlane, täpsemalt baptist, ja kuna suure osa oma koolivaheaegadest veetsin ma tema juures, sain ma piibliloo alal üsna tõhusalt haritud. Vana Testamendi lood olid põnevad, ehkki jubedad; Uues Testament läks kohati pisut igavaks (liiga palju tähendamissõnu vist). Mis ma võisin olla, kümme või maksimaalselt ehk kaksteist aastat vana, kui tuli jutuks tegelik uskumine ja mina ütlesin, et ega ma päriselt ikkagi ei usu, et Jumal ja Jeesus ja kõik. Vanaema sai nii vihaseks, et särtsus. Ta oli aktiivselt tige nii päevakese, aga päris andeks vist ei andnud kunagi ja teema ikka aegajalt tõstatati. Ka siis, kui ma juba ammu enam ei julenud milleski nii kindel olla, kui ma kaheteistkümneselt olin.

Hariduselt on vanaema arst, aga mulle tundub, et tema tõeline kutsumus on geenitehnoloogia. Minu ja venna head ja halvad omadused olid tal kõik kaardistatud ja mingi osa neist tulenes geenidest ja oli perekonnas varemgi välja löönud. Näiteks vennal tuvastati käte taskushoidmise geen, mis oli päritud otse kadunud vanaisalt, talle olevat ka meeldinud seista, käed taskus, ja vaadata, kuidas teised tööd teevad. Minul jällegi oli vanaema enda marjakorjamisgeen, minu marjatops sai alati kiiremini täis kui venna oma. Selliseid vahvaid geene oli vanaemal avastatud veel mitu tükki.

Aga vat usklikkusegeeni olemasolust vanaema ei teadnud, muidu oleks elu olnud meie kõigi jaoks palju lihtsam. Geenidega äramääratud omadused olid nimelt need, mis korra ära defineeriti, aga mille kallal hiljem enam ei noritud, sest kui geenid on halvad, siis pole enam midagi teha, arvas vanaema.

Oma kehvast geneetilisest baasist hoolimata tuvastasin ma eile, et mul on välja kujunenud oma eelistused missa osade suhtes. Agnus Dei kõlab alati kõige ilusamini, ükskõik, millises viisistuses. Kyrie on enamasti jube igav.

Ma olin sunnitud ostma Statoili lasteeine, et saada endale sellist helkurit, nagu ma tahtsin. Väga maitsekas pehme tumeroosa helkur täpselt mu salliga sobivat tooni lilla nööriga. Aga ma püüan suhtuda tolerantselt kõigisse, kes sõna otseses mõttes pigem surevad kui end sellise helkuriga nähtavaks teevad:)

Tegelikult ma tahtsin öelda, et ma sain Statoilist väga meeldiva klienditeeninduskogemuse selle kõigega seoses. Ja hommikul sain ma sama meeldiva kogemuse ühest kirjastusest, kuhu ma helistasin, et küsida ühe nende hiljuti väljaantud raamatu tõlke tagamaid. Ma tõesti täiesti siiralt tahtsin TEADA, mitte nende kallal norida. Ja nad lihtsalt vastasidki mulle väga abivalmilt ja nägid natuke vaeva, et tausta uurida, ja saatsid mulle hiljem isegi meili. Nii lihtne ja pisike asi ju, aga millegipärast esineb mul selletaolist täielikku teineteisemõistust inimeste ja ettevõtetega väga harva.

Nojah. Kunsti defineerimine hakkas pihta, külmkapist leiti veel üks ununenud vein ja Joel ikkagi ei läinud magama. Unelaulukatse peale selgus, et “Väikesed lapsed veel magavad juba” talle üldse ei meeldi, unelauluna eelistab ta “Stairway to Heaveni” algust (“aga ainult sinnamaani, kust trummid hakkavad!”) ja üldsegi tuleb hoopis Led Zeppelini hakata kuulama. Teil ikka sihukest kuueaastast venda pole.

“Minu ajas on see sekund, aga mis see sinu ajas on, selle me peame veel selgeks tegema.”

On asju, mis korduvad aastast aastasse, ja see on üks neist – öö isa sünnipäeva ja isadepäeva vahel, hetk, mil vein on otsa saanud ja brändipudel avatud (“Ühel päeval sai vein otsa,” kommenteeris isa seda seekord osavalt klassikut tsiteerides), mu isa ja need mu vennad, kelle vanus lubab selle kellaaja paiku veel ärkvel olla, ja üldfilosoofilised teemad. Hetkel nad on veel relatiivusteooria juures, aga ma vean kihla, et veel enne südaööd jõutakse kunsti ja kommertsi vahelise piiri täpse mahamärkimise katseni.

“Mulle ei meeldi see teooria.”
“Mulle ei meeldi Pythagorase teoreem, so what?”

Joel saadeti magama.

“Üks hea omadus jumalal on see, et ta on olemas.”

Appi:)

Euromüntide kavanditest meeldib mulle kõige rohkem “linnutee”. Ilusad ja kuidagi väga eestilikud motiivid mu meelest – seejuures eestilikud ilma rukkilille, leopardide, laulukaare ja Pika Hermannita. Südamlik.

“hara 2” on muidugi väga intrigeeriv:) “eesti keel” on ka huvitav, aga miks seal see EW-larakas peab peal olema? Pealegi suudan ma ühe- ja kaheeurostelt järjekindlalt välja lugeda sõna “tütarisa”, no kuulge.

edit: no lähemalt vaadates on sel linnuteel ikka liiga palju suitsupääsukesi:P aga ikkagi.

oh, ja ma leidsin Ott Arderi luuletuste vahelt oma vesikakogu riismed! Mäletate vesikaid? Tegelikult tuleb neid vist kleepemärkideks kutsuda, igatahes palliga jänese tagaküljel on säilinud õpetus, mis ütleb:

KLEEPEMÄRKIDE ÜLEKANDMISE ÕPETUS
Kleepemärgid tuleb asetada vette ja hoida seal paberi täieliku märgumiseni.

no ja nii edasi, järgmised read on juba otstest puudulikud, mul on see jänes enamvähem kontuuri mööda välja lõigatud.

Tartu hakkas minuga lõpuks ometi armsasti käituma.

Sorteerisin vendade juures vanu lasteraamatuid, eesmärgiga leida paar konkreetset ja need pihta panna. Kõiki, mida otsisin, ei olnud – ilmselt on osa veel kuhugi eriti salakavalalt ära peidetud – aga see-eest oli tohutu hulk selliseid, mida ei osanud otsida, aga mille ma ikkagi pihta panen. Kõige etemad (“Neitsi Maarja neli päeva”, “On üks ninasarvik Otto”) on ilma kaanteta, mis on üsna loomulik. Paar tükki (kui ma õigesti mäletan, võiks need olla “Näärivana” ja “Tolle talve leib”) suisa ilma tiitelleheta (sellepärast ei saagi olla kindel, mis nad täpselt olid. Esimene räägib igatahes lahutusest keskmises eesti paneelmajaperes ja teine Leningradi blokaadist. Mõlemad väga ššefid lasteraamatud.) ja “Lehmaga mere ääres” on sootuks ära lagunenud (aga kõik leheküljed on igatahes alles, ma kontrollisin).

Istusime tundide kaupa Marisega Maailmas ja rääkisime… kõigest võimalikust. Igatahes kui mul elus muuga ei ole vedanud, siis pinginaabritega kindlasti on.

Öösel pidin minema magama, aga läksin hoopis jalutama, Toomele ja jõe äärde ja muudesse ebaoriginaalsetesse kohtadesse. Ei mõelnud liiga palju, ei meenutanud liiga palju, olin niisama, tuul tegi huvitavaid hääli. Ronisin Riigikohtu juures üle mingi aia. Mis nad siis on pannud aia sinna, kus kunagi pole aeda olnud. See jäi ette.

Varemete juures tuli järsku meelde, et mul on täiesti meelest läinud, millal ja kus ja kelle juuresolekul ma andsin oma gaiditõotuse. See-eest on sõna-sõnalt meeles, mida ma tõotasin (see, et ikka tõotasin, on üsna kindel, sest ma olin teise järgu gaid ja sain isegi hoolsusmärgi ja seda kõike juba niisama ei antud, üht-teist pidi ise ka tegema). Küünilise audiitorina hindaksin täna oma tollased lubadused üsna sisututeks – täiesti mittemõõdetavad eesmärgid sai püstitatud. Õnneks mu küünilise-audiitori-töönädal sai väga mitu tundi ja Bacardi Breezerit tagasi läbi:P

Ja üldiselt ma olen täna mõelnud, et ma võiks Tartus tarkvaraarendajana töötada küll.

Schluss ütleb oma fotobloogiga ära suure osa sellest, mida mina juba vähemalt aasta aega olen tahtnud öelda, ei, meeleheites karjuda. Ainult et Schluss teeb seda märksa elegantsemal viisil, kui mina oleksin suutnud. Sest mina oleksin karjuma hakanud:P

Tartu ei täida kuidagi mu ootusi. Kuigi ma päris täpselt ei tea ise ka, mis ootused mul olid. Võibolla ei olnudki, siis pole eriti Tartu süü. Ja võibolla läheb paremaks nädalavahetusel, kui saab valgel ajal ka väljas olla.

Soovitage mingit head spordiklubi siin, kus saaks teha mingit muud trenni kui ujumine.

Vahepeal ma lugesin vanu messengerilogisid ja olin sunnitud nentima, et ma käitun inimestega aegajalt masendavalt halvasti. Ja ülejäänud aja ka ainult vaevu talutavalt. See on väga kurb, aga veidike ajan ma selle messengeri kui niisuguse süüks ja veidike on meeste süü. Ma suudan kogu aeg kõigi meestuttavatega messengeris raginal tülli minna. Naistega ei lähe ja IRL ka nii palju ei lähe.

Messengeri jaoks võiks mingi hea eestikeelne sõna ka muidugi olla.

Homme sõidan Tartusse ja olen seal nädala lõpuni ja see kõik on väga elevusttekitav, sest ma ei mäleta üldse, millal ma viimati kuus päeva järjest Tartus sain olla. Millalgi gümnaasiumilõpusuvel, ma kahtlustan.