Kuu: märts 2005

Hämmastav on, et olenemata sellest, millist uut muusikat aastate jooksul juurde tehakse ja millist vana pidude jaoks välja kaevatakse – ikka on see lõpuks just “Smells Like Teen Spirit”, mis tapab nii häälepaelad kui kaelalihased ja laseb järgmisel hommikul tunda, et teismeiga ei ole veel päriselt möödas:P

Sarjast “piinlikke ülestunnistusi” – kui Andri vihjas mingile eestikeelsete lugude mp3-plaadile, mis kelleski teises paistab vägivaldseid tundeid äratavat, siis… te ei taha teada, milline mp3-plaat minu automakis juba teist ringi ketrab (“juba”, mitte “alles”, sest see ring pole mitte pisike). Tegu peaks olema koopiaga minu eelmises arvutis olnud muusikakataloogi alamkataloogist “miscellaneous” – meil kõigil on mingi sarnase sisuga muusikakaust olemas, ma arvan, see on see, kuhu me paneme mingid üksikud suvalised lood, mille jaoks meil eraldi kohta ega kontseptsiooni pole. Ja seal on oi, milliseid laule.

Laule, mis tuletavad meelde esimesi armumisi ja seda, millised poisid kunagi meeldisid ja milliseid plakateid sai toaseinale pandud ja kuidas oli veel lootus, et ükskord saab kõik olema nagu filmis. (Näide: Richard Marx – Nothing’s Gonna Change My Love for You)

Laule, mis tekitavad kahestust, et enam kunagi ei saa olla nii noor kui ükskord ammu. (Kollane allveelaev G – Eleonore)

Laule, mis tekitavad kergendustunnet, et enam kunagi ei pea olema nii noor kui ükskord ammu. (Real McCoy – Another Night)

Maailma rahvaste muusikat selle sõna halvimas tähenduses – mitte see ehedale rahvamuusikale lähedane folgimuusika, ega ka see popp ja noortepärane jazzkaaremuusika, vaid see muusika, mis oli ühel konkreetsel nädalal ühes konkreetses riigis edetabelite tipus ja tuli kogu aeg raadiost. Umbes nagu tuleks mõni poolakas Eestisse ja ostaks endale kaasa Jüri Homenja plaadi, sest plaadipoes kinnitati, et seda ostavad eestlased praegu kõige rohkem. Muide, see poolaka ja Homenja lugu on tõestisündinud. Praegu ta vist saaks Nexuse või midagi? (Area – Bidi moj)

Laule, mis on viimase 40 aasta jooksul võitnud Eurovisiooni lauluvõistluse. (Nicole – Ein bisschen Frieden)

Laule, mis on viimase 10 aasta jooksul kaotanud Eurovisiooni lauluvõistluse, aga oleksid sama hästi võinud ka võita ja kokkuvõttes vahet ei oleks. (Prime Minister – Northern Girl)

Muidu täitsa korralike rokkarite veidi piinlikke ballaade. (Alice Cooper – Hell is Living Without You)

Täiesti ootamatut koorimuusikat. (Tartu Noortekoor – Ta lendab mesipuu poole)

Kaheksakümnendate vene estraadi. (Alla Pugatšova – Million alõh roz)

Kokkuvõttes, tohutu hulk laule, mille ainus funktsioon on midagi meenutada – aegu, kohti, inimesi. Hämmastav, kui hästi nad sellega toime tulevad.

Viimase kahe aasta jooksul olen ma vaadanud kordades rohkem filme kui kogu eelnenud elu jooksul kokku – selliseid asju teeb inimesega kontoritöö limonaadikino vahetus läheduses.

Teatud piir mu konformismil siiski on, sest endiselt väidan ma, et Johnny Depp EI OLE the sexiest man alive, pigem vastupidi, tegu on sellise suhteliselt keskpärase beebilõuaga. Samas olen ma mõelnud, et nagu on koera- ja kassiinimesed, on ka Johnny-Deppi- ja Brad-Pitti-inimesed. Või vähemalt -naised.

Mis ei teinud “Finding Neverlandi” sugugi vähemvõluvaks filmiks, tõepoolest, see läks hinge (ma polegi vist saalis enne nii palju ninaluristamist kuulnud, kui selle filmi lõpuosas) ja pani mu isegi “Peeter Paani” üle lugema. Ainus, millesse ma keeldun uskumast, on õela vanaema maagiline ümberkasvamine südamlikuks, murelikuks, oma vigu tunnistavaks memmeks. Seda skeemi tuleb lasteraamatutes ja -filmides üldse liiga sageli ette. Keda te petate? Me võime neid vanaemasid õppida taluma ja – ise vanemaks saades – teatud määral isegi mõistma, aga see ei tee neist veel kenasid inimesi.

Darja kurtis kunagi päris põhjalikult selle üle, et kõikvõimalikke kutseid saadetakse ühele ja siis tuleb üritustel üksi jõlkuda… Noh, suuri seltskonnaüritusi ma ei korralda. Aga väikseid ikka – kutsun vahel inimesi endale külla või koos matkama või nii. Ja mina esitan vaikimisi kutseid ühele.

Kui ma tunnen, et mu sõbra sõber/elukaaslane/laps/koer on nende hulgas, keda ma tahaksin näha, siis ma saan teda ju eraldi kutsuda. Kutsun ka. Suuremal osal juhtudest vaevun ma isegi mailiaadressi välja uurima ja saadan eraldi kirja, aga kui ma seda ka ei tee, siis ma igatahes mainin ühele kutsutule, et ta ka teise kaasa võtaks. Kui ei maini, siis tõesõna, see teine polegi kutsutud.

Ma ei ole üks neist inimestest, kes leiaks, et mida rohkem rahvast ja uusi nägusid, seda lõbusam. Vastupidi, ma otsin pidevalt meeleheitlikult turvalisust, mida pakub lähedaste sõprade ring, kus ma kõiki tunnen ja kus kõik mind tunnevad, kus ma ei pea olema valvel, et mitte midagi sobimatut öelda, ja, mis peaasi – kus kõik inimesed garanteeritult mulle meeldivad. Põhikoolimatemaatika reegel “sõbra sõber on sõber” võib ju kehtida, aga keegi ei õpetanud kunagi, et sõbra armuke peaks sõber olema.

Enda vabanduseks võin ma öelda ainult seda, et enda arvates korraldan ma piisavalt palju pereüritusi, mille kutse sisaldab mõtet “võtke kaasa kõik, ilma kelleta te kuidagi ei saa”. Lihtsalt et… kui ei sisalda, siis võiks seda ka arvesse võtta.

Milleks peab kontoritööd tegeval inimesel olema põrutuskindel mobiiltelefon? Aga selleks, et saaks selle pärast kõne lõppu vihaga lauale virutada. Annab peaagu sama efekti, mis lauatelefoni toru hargileviskamine (milline jäänuksõna – harki pole seal küll kusagil). Kergelt rahustava. Ja jätab inimestele mulje, et sul on väga raske ja tänamatu töö:P

Sepa leitud nupp “peata aeg” on peaaegu sama lahe kui minu lemmiknupp eestikeelsest XP-st – “unusta kõik” (dismiss all, lihtsaim võimalus tulla toime hulga Outlooki kalendri meeldetuletustega, mis tuletavad meelde seda, et sa oled juba igale poole hiljaks jäänud). Ma ei taha seejuures üldse väljendada mingit irooniat eestikeelse kasutajaliidese suhtes; lihtsalt seda nuppu esimest korda nähes valdasid mind üheaegselt kohutav kiusatus seda vajutada, et hetkeks kõik unustada, ja kerge ärevus, et äkki see töötabki nii:)

Avastasin, et mu orkuti parool on tugevam (noh. pikem ja keerulisem) kui hanza.neti püsiparool. Enne, kui ma sellest sügavamaid järeldusi jõudsin hakata tegema, avastas hanza.net ilmselt sama, igatahes käskis ta mul parooli ära vahetada.

Naistepäev, päev töötavale naisele. Mulle see päev meeldib. Või no mis meeldib, aga see on üks väheseid pühasid peale mu oma sünnipäeva, millega ma tõesti suhestuda suudan. Ma arvan, ma olen ära teeninud need lilled ja kallistused ja muud tähelepanuavaldused tuttavatelt ja võõramatelt meestelt. Lihtsalt sellega, et ma olen naine ja et ma olen nii tubli tegelikult.

Südamlik oli hommikul Islandis akna all kohvi juues vaadata, kuidas lilleõite, -kimpude, -sületäitega mehed mööda kiirustasid:)

Üldse, kui poleks naistepäeva, ei kingiks keegi mulle iial mu lemmiklilli nartsisse. Ei leitaks põhjust. Mis on tegelikult alatu – selle taustal, et igal naistepäeval, sõbrapäeval, emadepäeval, sünnipäeval ilmneb suurest osast blogidest ja muudest sõnavõttudest, et naised, sõbrad, emad ja üldse inimesed on kallid igal ajal ja sõnavõtja “peab neid meeles siis, kui selline tunne tuleb, mitte mingil nõmedal ettemääratud tähtpäeval”. Kuni inimestel seda tunnet piisavalt tihti ei tule – elagu tähtpäevad.