tänase päeva NY elamus on see, et olen Madison Square Gardensis ja kohe hakkavad korvpalli mängima New York Knicks ja Houston Rockets. mul on seitse minutit aega, et ära otustada, kelle poolt ma olen. viimati teadsin korvpallist midagi tol aastal, kui Kalev Liidu meistriks tuli, mis see siis oli, 1991? ühesõnaga, rohkem aega oleks vaja.
need sinised on kenamad poisid, ma olen nende poolt.
ma arvasin, et november New Yorgis on umbes nagu… november Tallinnas. aga on pigem nagu november Londonis. nii ilus päikseline päev oli täna, High Line ja Little Island sügisvärvides ja uuelt Edge’i-nimeliselt vaateplatvormilt paistis, tundus, kogu maailm ära.
Central Parki pole veel jõudnud, aga praegu lähen parimas Holden Caulfieldi vaimus Radio Citysse uisutama ja siis Rockettesi vaatama.
selline pakiline küsimus: kas teile väideti lapsepõlves, et taldriku peab tühjaks sööma, sest siis tuleb homme ilus ilm? meie peres oli küll selline ütlus. aga kui vahel naljaviluks kedagi sel moel manitsen, saan vastuseks ainult hämmeldunud pilke, kellelegi ei tule tuttav ette.
kas vanaema Tiiu mõtles selle rahvatarkuse ise välja? (kas võib isegi olla, et see pole üldse tõsi ja olen aastaid ilma igasuguste meteoroloogiliste tagajärgedeta õginud? ei, nii ikka olla ei saa.)
ma ei tea, mida teie 11. novembril kl 11:22:33 tegite, mina igatahes olen teinud telefoni kuvatõmmise.
lugesin “Kuristikku rukkis”. miks üldse vanas eas sellist raamatut lugeda, no eks mul oli mitu põhjust, aga mööda külgi maha igal juhul ei jooksnud, sest eelmistest lugemisest ei olnud pooli asju meeles.
üks asi, mis muidugi oli meeles ja mis vast on meeles kõigil, kes selle raamatuga iial kokku puutunud: see koht, kust pealkiri tuleb. kus Holden räägib Phoebele, mis on see üks asi, mida ta oma elus teha tahaks – püüda rukkipõllul jooksvaid lapsi, et need kuristikku ei kukuks. kust selline idee – laulust “if a body catch a body comin’ through the rye”.
Phoebe muidugi teab, et see ei ole mitte laul, vaid luuletus, Robert Burnsi luuletus, ja et see on hoopis “if a body meet a body coming through the rye”. nooh… päris muljetavaldav luuletundmine kümneaastase kohta, aga eks Salinger on meil varaküpsete geeniuslaste ekspert (kogu Glasside perekond), nii et see kuidagi ei üllatagi.
aga ma hakkasin seekord lugedes hoopis mõtlema: see fraas satub Holdeni pähe varem, kui ta tänaval näeb last, kes kõnnib rentslis ja seda laulab. eelmistest lugemistest mul see detail küll meeles polnud:
I got up close so I could hear what he was singing. He was singing that song, “If a body catch a body coming through the rye.” He had a pretty little voice, too. He was just singing for the hell of it, you could tell. The cars zoomed by, brakes screeched all over the place, his parents paid no attention to him, and he kept on walking next to the curb and singing “If a body catch a body coming through the rye.” It made me feel better. It made me feel not so depressed any more.
J.D. Salinger, “Catcher in the Rye”
kui ma seda raamatut eelmine kord lugesin, polnud Youtube’i veel olemas. aga nüüd küll läksin ja otsisin kohe, et kuidas see laul siis kõlada võis. leidsingi ühe toreda esituse, boonuseks kõik kommentaarid puhtas Holden Caulfieldi stiilis (“it killed me, it really did”).
kahjuks olen ülemõtlemise maailmameister ja vaatasin aastaarvu ja nentisin, et 1951. aastal ilmunud raamatus seda konkreetset versiooni kohe kindlasti silmas ei peetud – aga huvitav, millist siis? kogu tekst, nii Holdeni ja Phoebe vestlus kui asjaolu, et suvaline kuueaastane tänaval laulab mingit laulu ja suvaline kuueteistaastane tunneb ära, et ahah, see laul, viitab, et tegu pidanuks olema mingi üldtuntud hitiga. kui laialt seal 50ndate NYs need šoti rahvalaulud siis levinud olid?
uurisin veel natuke ja leidsin kolm lindistust “Comin’ Thro’ the Rye” laulust, mis olid “Catcher in the Rye” kirjutamise ajaks olemas. Nellie Melba 1904, Marcella Sembrich 1912, Marian Anderson 1944. (kelle maitse sedasorti muusika pole, siis vihjan, et kõik kolm kõlavad üsna ühtmoodi ja üldse mitte nagu see Siobhan Milleri 21. sajandi versioon.)
tähendab, ma saan aru, et “Kuristik rukkis” on ilukirjanduslik teos ja Salingeril oli luba ja voli see otsast lõpuni kokku luisata meile, aga… see ei klapi. niisugusena, nagu see laul tundub olevat 20. sajandi esimesel poolel olnud, ei ole see ju miski, mida mingid kuue- või kümne- või kuueteistaastased võinuks teada, kaasa laulda, ära tunda? kepsakas folk, miks mitte, aga selline… ooper? kuidas sellist üldse rentslis kõndides laulda saab?
loodan nüüd selle peale, et Notsu tuleb ja seletab selle segase loo meile lahti, sest muidu jääb see mind igaveseks vaevama. oleks siis mingi suvaline detail raamatust, aga see rukis, see on ju kõige olulisem osa üldse!
kuna mu kontoripäevad on päris pikad ja tihedad, siis püüan Duolingo kõmri keele harjutused kohe hommikul rongis ära teha, sest siis on kindel, et on tehtud ja ei unune. pealegi tundub see sellise… voorusliku ajakasutusena. last but not least, hommikuse värske ajuga läheb see asi ikka tükk maad libedamalt kui lõunasöögi kõrvale või õhtul koduteel.
aga on selgunud, et seda aju värskust on ka erinevat. päevad pole vennad, ööuned ei ole kohe kindlasti õed. olen vaadanud, et see, kuidas hommikul Duolingoga edeneb, ennustab päris hästi ka ülejäänud tööpäeva mõttetegevuse kvaliteeti.
kuna see on järjekordne äpp, mille eest ma maksta ei raatsi, sest põhimõtteliselt saab tasuta ka hakkama, siis alustan hommikuid viie südamekese ehk “eluga”, mis tähendab, et uue materjali omandamisel saan teha kuni viis viga. (vigu saab vabalt ka mitte teha, sest vihjed on saadaval. aga ma kuulsin Grete Arro käest, et just vigu tehes inimene õpib, ja seega ma enamasti ei piilu, feilin mõnuga.) vana materjali kordamise abil saab elusid jälle juurde ka teenida ja kui piisavalt (st õhtuni) oodata, tiksub jälle viis tükki täis nagu arvutimängus ikka. aga hommikul rongis on selle juurdeteenimise jaoks aega napilt ja ootamiseks üldse mitte.
seega skaala sai selline:
rongist mahamineku ajaks 5 elu alles – tippvorm, tööl võib teha tähtsaid otsuseid, jagada suuri lubadusi ja on kõrge tõenäosus, et tuleb mingi uus nutikas mõte ja kõik on nagu et: wow, kuidas me ise selle peale ei tulnud.
rongist mahamineku ajaks 1-4 elu alles – normaalne päev. asjad laabuvad ja ühtegi tegevust ei pea otseselt parema päeva ootel edasi lükkama.
rongist mahamineku ajaks elud otsas – pole suurem asi päev. koosolekutel tasub suu pigem kinni hoida ja kui mingeid kirjatöid üldse teha, siis ära saata/teistele lugemiseks jagada ei tasu, las ootab homset ja ületoimetamist.
enne rongist mahaminekut elud otsas – kõige parem oleks, kui saaks joonelt tagasi koju magama minna, aga kuna selle jaoks on juba hilja, siis tuleb lihtsalt hoida madalat profiili, võtta võimalusel pikem lõunapaus ja tegelda ainult rutiinsete ülesannetega (testimine, kuluaruanded, puhkuseavaldused ja to-do listi pihtalt ümberkirjutamine on enamvähem turvalised asjad).
kõlab nagu päevahoroskoop või naisteajakirja isiksusetesti tulemus, aga minu jaoks täiega töötab. mitu korda olen üllatunud, et enesetunne ennustab päeva produktiivsuse osas üht, aga Duolingo teist, ja öökullil on alati õigus!
vaatasin juba, et lõpuks ometi õnnestus mul teha postitus, mille kohta kellelgi midagi öelda ei ole (ei, ma ei nuru siin, et omg, kommenteerige ometi, vaid lihtsalt nendin, et tõesti, kuidas te peakski reageerima infole, et ma teatava regulaarsusega söön, raseerin ja loen ajalehte. “ahah” oleks adekvaatne lõpetus sellele teemale, eks). aga siis Maret FBs ikkagi küsis, et kuidas see püsitellimus lillede puhul välja näeb.
vastame: väga ilus eelkõige:)
lilli saadab mulle Freddie, kelle tellimusmudel mulle üliväga meeldib selle poolest, et kuigi ta hea meelega saadaks neid igal nädalal, on lihtne jätta vahele nädal või mitu või üldse ükskõik kui pikk ajavahemik. nii et ma pigem rõõmustan end kimbuga kord kuu või paari jooksul; suvel harveminigi. samas saab ette tühistada ainult ühe kuu piires, nii et vahel mul läheb meelest ja siis tulevad üllatuslilled ja see on ju ka omal moel tore.
lilled pakitakse kenasse piklikku pappkarpi, mis tuuakse kohale kaubaveojalgrattaga (nii nummi!) ja kui mul vähegi on meeles eelmise korra karp hommikul välja tõsta, siis viiakse see ka sama hooga ära ja läheb uuesti käiku, nii et keskkonnasõbralikkuse eest täispunktid. ja ei, lõikelilli kui kontseptsiooni ma keskkonnavaenulikuks ei pea, minu meelest on okei neid murda ja vaasi panna. suur osa neist lilledes peaks olema siinsamas UKs kasvatatud ja osa tuleb Hollandist ka, sest enamus maailma lilli vist tuleb Hollandist.
kimp tuleb kokku panna ise, aga Freddie annab kaasa kena samm-sammult õpetuse, kuidas seda teha – mis iga lille nimi on ja mis järjekorras ja kuidas neid vaasi paigutada. veebis on videod ka, kui muidu segaseks jääb, aga mul pole neid kunagi vaja läinud – see pole mingi jalgratta tagakummi vahetus :) ja lõpuks on alati nii uhke tunne, et vaadake, ise oma kätega tegin nii ilusa asja!
isegi kui ma raatsiks iga nädal lillede eest maksta (ma ei raatsi, see on 25 naela kord ja kuigi see tundub sellise teenuse eest õiglane hind, siis mul ei ole eelarves kodukaunistamisele selliseid summasid ette nähtud – ma pole nii palju koduski!), poleks sel mõtet, sest üks kimp peab vaasis korraliku hooldusega (vee vahetamine ja varte kärpimine) vastu kaks või isegi kolm nädalat. kaks (komposteeruvast materjalist) pakikest mingit pulbrit antakse ka kaasa, mida sinna lillevette panna, aga ma tihti unustan seda panna ja isegi siis säilivad väga kenasti.
lugesin täna sõbrannadele ette asjad, mida ma ostan püsitellimusega (subscription), suvalises järjekorras:
midagi unustasin raudselt ära ka.
mu muusikahala peale laekus muude konstruktiivsete ideede hulgas soovitus laadida alla Fairmus äpp ja toetada Eesti muusikuid. kohe laadisin! sest tõesti, mul on ikkagi mingi tõrge Spotify suhtes. mulle väga meeldib idee õiglase kaubanduse põhmõttel töötavast voogedastusplatvormist. pluss ma nagunii kuulaksingi hea meelega palju rohkem eesti muusikat.
et mis see maksab? €2.99 kuu. andke andeks, kulla Fairmusi tiim, kui ma nüüd kogemata tundlikku äriinfot avalikkusele jagasin – mulle tundub, et see hind on mingi tohutu saladus! ainus viis seda teada saada on äpp hankida, kuulamiseks mingi lugu välja valida ja “play” nuppu vajutada. siis saab süsteem aru, et sul on arve veel puha maksmata, ja suunab poodi. kas see on suurest hirmust, et kui kodulehel või mingis sellises kohas hind avaldada, siis ma ehmatan ära ja ei lähe kunagi isegi vaatama, mis muusikat valida on? klge, 2.99 ei ole üldse nii jube number. ikka läheks. praegu jääb natuke mõru maik, et mind üritatakse varjamise ja vassimise abil kliendiks meelitada.
mis muusikat valida on? mulle tuttavatest esitajatest jäid esmapilgul silma Toe Tag, Trad Attack!, Zetod, Svjata Vatra, Lenna, Rita Ray, Andres Roots. hulgem oli ka minu jaoks täitsa võõraid nimesid, tundub, et pigem noorem põlvkond. ja siis tohutus koguses ERR arhiivist võetud muusikat – esitusloendis “Eesti 70ndad” on 630 laulu! 60ndad, 80ndad ja 90ndad on ka olemas.
lubati, et iga päev lisandub paarkümmend lugu, ja tõesti, täna on eilsega võrreldes umbes viis uut albumit kohe esilehel näha. mis tekitab usaldust küll, et küllap see valik kasvab jõudsasti.
põhiliselt selle “Uus Fairmusis” sektsiooni kaudu saingi näha, keda seal siis kuulata saab, sest sellist kohta, kus oleks olnud kõigi esitajate või albumite nimekiri, ei leidnud. žanrite nimekiri on olemas. arvake, mis bänd peidab end žanrinimetuse “Viking Cossack Folk Rock” taga? aga kõiki žanreid ma ei viitsinud läbi klikkida, et kõik albumid ära näha.
lemmiklugusid saab märkida, esitusloendeid (playlist) saab teha. teate, iseenesest on ju jumala tore, et on olemas eestikeelne eesti muusika äpp, aga miks ta ikkagi tundub sellise kohmaka tõlkena inglise keelest? “esiletõstetud esitusloend”, no kes see ütleb nii? mul ei ole endal paremaid sõnu pakkuda, aga mumst selline ettevõtmine oleks küll väärt seda, et keegi tuleks ja mõtleks välja kasvõi täitsa nullist uue terminoloogia ja hakkaks seda kuulutama sellest päevast peale.
samas jälle osad elementaarsevõitu funktsioonid tunduvad veel puudu olevat, nt juhusliku loo valimine. paned albumi mängima (mul hakkasid nad mängima suvalisest loost, mitte algusest. ja vähemalt üks album ei hakanud üldse mängima) ja siis ta lihtsalt järjest mängib ja lõppu jõudes alustab uuesti algusest, see tundub natuke ebaloogiline. aga ma olen kindel, et seda osa arendatakse veel. see äpp tuli alles eelmisel kuul välja!
alla laadida ka midagi ei saa, nii et niipea, kui metrohe sukeldusin, lakkas mu kaunis kuulamiskogemus ja pidin aga jälle podcastid välja kraamima. vot see on küll üks asi, mida tasulisest äpist ikkagi ootaksin. et saaks metroos kuulata.
mis veel tasumise ossa puutub, siis maksta saab, tundub, ainult in-app purchase kaudu, minu puhul siis Google Payga. mis omakorda transleeris selle €2.99 hinna mu jaoks $3.43-ks ja seadis kohe igakuise makse püsti. samas on äpil ikkagi 72-tunnine prooviperiood, st esimene makse oleks võetud alles kolme päeva pärast. ja küll ma siis üritasin aru saada, kuidas ma oma tellimuse katkestada saaks – äpis ei saa seda (veel – tundub, et plaan on, sest mingi menüüvalik on, aga selle taga pole veel sisu) hallata, koduleht muidugi ka migit infot ei jaga. lõpuks jõudis mulle kohale, et sealsamas Google Plays saan oma püsimakse üles otsida ja ära tühistada. mis veidi ebameeldiva üllatusena võttis mult ka KOHE laulude kuulamise õiguse äpis, kuigi ma oleks eeldanud, et see 72h prooviperiood ikkagi lastakse ära kasutada. (kust ma üldse tean, et 72h? pole kindel, sest jällegi, ametlikku infot selle kohta antakse jube kitsilt. aga kuskilt jäi selline asi silma ja minu kogemus klapib, alustasin 11ndal kuupäeval ja Google lubas, et 13ndal võetakse esimene makse.)
ühesõnaga, nagu näete, ma esialgu veel maksma ei soostunud selle eest, kuigi lootusrikas olen. hoian äpi telefonis alles ja piilun aegajalt, kuidas ta areneb, ja ma usun, et ühel päeval maksan oma kolmeka ära küll ja hakkan kasutama. seni, sõbrad Fairmusist, kui te seda loete (nagunii loete) – rohkem kommunikatsiooni oleks abiks! avalik hinnakiri, prooviperioodi info ja mingi ülevaade sellest, mida edaspidi veel oodata on, tooks kindlasti kasutajaid juurde, mitte ei peletaks eemale.
ma olin 42 aastat, 2 kuud ja 4 päeva vana, kui esimest korda elus täiesti iseseisvalt jalgratta tagaratta kummi ära vahetasin.
see on nüüd see koht, kus, kui mul õnnestuks kohtuda iseenda noorema versiooniga, oleks ta minus pettunud ja mina tunneksin ka, et vedasin teda alt, sest – miks see nii kaua võttis?!
mul nimelt oli lapsepõlves üks suurimaid unistusi see, et ma oskaksin jalgratast parandada. kahjuks ei teinud ma selles suunas mingeid erilisi jõupingutusi. (teate, siis kui mina väike olin, polnud edenemismõtteviisi veel vist üldse leiutatudki, mulle teda igatahes keegi ei tutvustanud – elasin julgelt 20., aga võibolla isegi 30. eluaastani teadmises, et olen teatud asjades andekas ja teistes mitte ja nende teistega pole mul mõtet katsetadagi mitte. igasugune käeline tegevus käis nende teiste alla.) edasi polnud jalgrattad pikka aega mu elus kuigi tähtsal kohal ja kui nad jälle hakkasid olema, siis olin juba nii tähtis proua, et hooldus- ja parandusteenuste sisseostmine paistis igati asjakohane.
nüüd aga sõidan töö juurest saadud laenu/testrattaga ja selle kummide vahetamise või mutrite pingutamise eest kellelegi oma taskust maksta tundub erakordselt loll idee. muidugi on mul töö juures umbes tehasetäis inimesi, kelle jaoks on maailma lihtsaim asi mu ratast vajadusel hooldada (mõne jaoks neist on see isegi ametikirjelduse osa), aga millegipärast ei lähe mul kumm katki kunagi hommikul tööle sõites, vaid alati õhtul koduteel. ja kui ma esimest korda olin valiku ees, kas lohistada katkise kummiga ratas bussi ja metrooga teise linna otsa või küsida peikalt nr 15 mutrivõti ja võtta youtube’i video lahti… noh, õnneks oli edenemismõtteviis ka selleks ajaks kohale jõudnud ja olin üsna kindel, et kui ma natuke harjutan, saan hakkama.
esimesel katsel oli lisaks õppevideole peika ka mu kätt hoidmas, iga etapi juures nõu andmas ja aegajalt tõhusamaid tööriistu kohale tassimas. aega läks, aga asja sai. teisel korral olin juba nii palju enesekindlam, et otsustasin sisekummi väljavahetamise asemel ära lappida. mina olin ülesannete kõrgusel, mu kummilappimiskomplekt kahjuks liiga kaua jõude seisnud ja liim vanaks läinud – ütlesid tehase hooldustöökoja mehed, kui järgmisel päeval ikkagi metrooga neile selle ratta kohale viisin, sest õhtul täitsa õhkupidava mulje jätnud kumm oli hommikuks täitsa tühi.
aga täna! täna videot enam vaja ei läinud, mutrivõtme ja heeblid leidsin ise üles ja panin pärast ise tagasi ka, ja kui mul veel selline pump oleks, mis rattaventiiliga ühildub, siis saaks selle rattaga kohe homme hommikul sõitma hakata.
pump mul tegelikult isegi oli – kontrollisin enne, kui teistsuguse ventiiliga kummi karbist välja võtsin! – aga… see läks katki. tegu oli mingi neljanaelase odavtootega, mille ostsin, mäletan täpselt, oma proua-perioodil, mil ma isegi ei eeldanud, et ma seda ISE kasutama hakkan. oleks teadnud, oleks korralikuma ostnud, minu käes kipuvad odavad asjad väga kergelt purunema.
aga õnneks on mul teine ratas ka varuks, saan sellega hommikul sõita nii ujuma kui rattapoodi, et osta uus pump, kummilappimisvahendid ja autoventiiliga varukumm (sest autopumpadega on siin majapidamises lood hästi, jagub igas suuruses). mõtlen juba elevusega, et äkki paremad heeblid ka. teate, see suurima lapsepõlveunistuse täitumine 35 aastat hiljem pole minu jaoks üldse mingi pisiasi, kuigi inimkonna jaoks ehk hiigelhüppega tegu ei ole :)
kuna mul oma rattast ühtegi asjakohast fotot varuks pole, siis illustreerin kogu lugu hoopis tehasekoridorist leitud optilise illusiooniga – seinamaaling vale ja õige nurga alt vaadatuna.
whatever 