Tegelikult mõtlesin ma järgmiseks teha Lindgreni-teemalist raamatuedetabelit, aga vahel võib tellimustöid ka võtta ju:) Potteri-raamatute edetabel: 1. Azkabani vang – kõige mõnusama pikkuse/paksusega, kõige naljakamate naljadega (rüütlibuss, ennustamistunnid, peletised) ja kogu dementoriõudusest hoolimata kuidagi kõige… helgem. Siriuse leidmine oli siiski, olgem ausad, kõige parem asi, mis Harryga nende kuue raamatu jooksul juhtunud on, ja ma … Loe edasi “with the day came the resolution I’d be looking for you”
Tegelikult mõtlesin ma järgmiseks teha Lindgreni-teemalist raamatuedetabelit, aga vahel võib tellimustöid ka võtta ju:)
Potteri-raamatute edetabel:
1. Azkabani vang – kõige mõnusama pikkuse/paksusega, kõige naljakamate naljadega (rüütlibuss, ennustamistunnid, peletised) ja kogu dementoriõudusest hoolimata kuidagi kõige… helgem. Siriuse leidmine oli siiski, olgem ausad, kõige parem asi, mis Harryga nende kuue raamatu jooksul juhtunud on, ja ma ei usu, et seitsmes millegi konkureerivaga välja tuleb. Mis veel… Lupin oli kõige parem DDA õpetaja, eks ole:) Ja ajakeeraja oli põnev, sest püsis lõpuni saladuses.
2. Tulepeeker – seda oli õige veidi liiga palju, põhiliselt alguse arvelt. Kooli jõutakse alles 12. peatükiks ja see läheb üldisest stiilist veidi välja:) Lahedalt palju uusi tegelasi (Fleur, Krum, Bill ja Charlie, Rita Skeeter, majahaldjad…), kuigi ministeeriumitegelaste vahel korraliku vahetegemiseni läks mul aega umbes kolm lugemist:P Selle raamatu juures võlus mind see erinevus tavalisest kooliaastast – turniir (väga äge kontseptsioon mu meelest), ball, vähem lendluudpalli kooli tasemel ja rohkem rahvusvahelisel tasemel:P
3. Tarkade kivi – eks ta nüüd tagantjärele tundub titekas veidi, aga alguseks oli ikka väga hea. Üks neid raamatuid, mille ma ühe hooga läbi lugesin, vahepeal söömata ja magamata:) Seal oli nii palju uut, kogu see võlurimaailm, millega me nüüdseks nii ära oleme harjunud.
4.-5. Segavereline prints – ma ei ole tegelt selle raamatuga veel harjunud ja eesti keeles pole ka lugeda jõudnud, nii et teda on veidi raske edetabelisse paigutada, aga kuhugi siiakanti ta igatahes satub, kas vahetult enne või pärast Fööniksi ordut… Jube palju hormoone;) (kuigi Harry-Ginny teema mulle meeldis). Ja lõpp läks kuidagi piinarikkaks. Kui vana mees tõesti pidi surema, oleks võinud lasta tal seda ehk kuidagi lihtsamalt teha. Või ma ei teagi.
4.-5. Fööniksi ordu – no palju VÕIB rääkida sel ühel teemal, et kui paha ikka oli Umbridge? Ma väsisin NII ära. Aga DA oli lahe (või kuidas see eesti keeles oligi, see Dumbledore’s Army?) ja Fredil ja George’il lasti õnneks vabalt möllata. Kulminatsioon ministeeriumis oli liiga tihe ja samas pikk mu jaoks, meenutas actionfilme, mida ma ei salli ja ei viitsi vaadata. Ahjaa, ja see igavene vihakiskumine Harry ja Snape’i vahel, see väsitas ka. Nii sünge raamat kokkuvõttes.
6. Saladuste kamber – minu konkurentsitu vähimlemmik, ma pole teda isegi üle kolme korra lugenud vist, sest mulle kohe algusest peale ei meeldinud. See autovärk seal alguses oli lihtsalt nii piinlikult nõme! No ausalt, keegi ei saa nii loll olla. Kogu raamatust on mul selline pime ja ligane mulje, kõik see metsa mööda hulkumine ja torustikus ringiroomamine… Eriti ei taha ma seda raamatut enam lugeda pärast filmi nägemist, sest kui on ÜKS asi, mida ma suurel ekraanil näha ei kannata, siis on see üleelusuuruses lülijalgsed. “Sõrmuste isanda” hiidämbliku jätsin ma lihtsalt vaatamata (panin silmad kinni ja käskisin Janel endale öelda, kui see läinud on), aga Potteri omale heitsin kogemata pilgu ja nüüd kummitab see mind raamatut lugedes ka:P
Ja vabandage mu viletsat eesti keelt selle sissekande juures, ma loen lihtsalt liiga palju ingliskeelseid Potteri-foorumeid ja sõnavara ei tule alati kohe eesti keeles meelde…
whatever 