Päev otsa tööl ma mõtlen, et ma ei taha ja ei viitsi ja tahaks hoopis kodus olla. Kodus olles teen ma ikka täpselt neidsamu asju, mis tööl olles. Kaasa arvatud töö.
Kui te veel ei tea, siis ma värvisin oma juuksed tumedamaks, kui nad mul eales olnud on. Punaseks, aga samas pigem nagu siniseks. See kõlab imelikult, aga on tegelikult täitsa arusaadav. Juuksur sai küll väga hästi aru, kui ma ütlesin, et ma nii tahtsin.
Mul on väga hea juuksur. Ta on mul juba ammu ja see on osa sellest, mis ta heaks teeb – ta lihtsalt tunneb mind ja teab, mis mulle sobib ja mida ma tahan ja milline ma olen. Ma arvan, see oli aastal 1998, kui ma ew.girlsis küsisin, et kes teab head juuksurit soovitada. Liisa teadis Hillet ja ma absoluutselt iga kord juuksuris käies mõtlen tänuga Liisa peale! (Ja ew.girlsi peale ka.)
Tibijutuga jätkates – ma käisin täna esimest korda elus shapingus. See on selline trenn. See ei meeldinud mulle üldse:( Ma arvan, et saledakssaamine ja hilisem hea enesetunne ja mõnus surin lihastes jne peaks kõik olema lihtsalt spordi kõrvalnähud, põhipoint on ju ikkagi see, et seda peaks tegemise ajal nautima. Nii vähe on olemas sellist trenni, mis sellele kriteeriumile vastaks. Jalgrattasõit ja suusatamine kvalifitseeruvad ja orienteerumine ka üldiselt. Sulgpall oli päris OK. Muud ei tulegi pähe.
whatever 
Tennis. Soovitan.
Jaa. Aga tennist jällegi ei saa üksi mängida. Siis on see, et mõnikord, kui ei taha/saa üldse trenni minna, peab ikka, sest teine inimene arvestab sinuga – see on distsiplineeriv, aga vahel paha ka. Ja mõnikord tahaks trenni minna, aga ei saa, sest su partner on haige või komandeeringus või rase või magas sisse. Ma ei teagi, osadel inimestel tuleb see teistega arvestamine hästi välja, aga mul tuleb piisavalt kehvasti, et eelistada spordialasid, millega saab tegelda üksi:)
ew.girls :)))) olin juba unustanud..
Aga mulle ka shaping ei meeldi, ja aeroobika ei meeldi ka. Lihtsalt sain ära öeldud.