Kohtla-Järve oli kole. See tuli

Kohtla-Järve oli kole. See tuli võibolla sellest, et seal ei olnud päikest.

Ma õppisin selgeks mitu uut venekeelset sõna, mille ma kõik juba ära unustasin. Aga üldiselt olid venelased väga altid eesti keelt rääkima. Eriti vahva oli üks tädi, kelle kohta mulle räägiti, et ta just hakkas eesti keelt õppima ja võibolla oskab mulle asju eesti keeles seletada. Oskaski. Ma ütlesin talle aitäh ja hakkasin ta juurest ära minema ja siis tuli ta toakaaslane ja nad hakkasid kahekesi meenutama, kuidas eesti keeles veel tänada saab. “Aitäh”, “suur tänu” ja “tänan teid” ma kuulasin ära. Kui ma uksest välja astusin, siis olid nad jõudnud juba sõnani “lugupidamisega”. Kõik see käis suure naeru ja lusti saatel. Tädid olid sellised viiekümnesed.