pole maganud temaga iialgi armunud olin vaid olen ehk veelgi kes seda teab

Kümme aastat tagasi lõpetasin ma põhikooli. Ma ei olnud tegelikult nii armas laps, kui ma lõpualbumi pildi peal välja näen… me keegi ei olnud, lihtsalt erakordselt head pildid tehti.

Mul olid tunnistusel kõik viied ja ma sain kiituskirja. Selle saamine oli mulle hullult oluline, sest kõigi eelnevate aastate jooksul oli mul alati mõni neli tunnistusel olnud ja tol ajal ju ei antud neid jaburaid “ainekiituskirju”. Algklassides jäid mu kiituskirjad pidama kirjatehnika taha, hiljem vist põhiliselt matemaatika hooletusvigade ja lõpuks tööõpetuse ja kehalise kasvatuse taha:P Igatahes üheksandas otsustasin ma koolist efektiga lahkuda, parandasin ajaloo nelja viieks (minu meelest tuli selleks kogu Suur Prantsuse revolutsioon suuliselt järele vastata) ja ütlesin käsitöö õpetajale, et ma ju ükskord ometi võiks ka viie saada. Oli ikka viitsimist, ah?

Ma ei tea eriti, mis mu tollastest klassikaaslastest saanud on. Mõned on Orkutis, mõned poliitikas, mõnda olen näinud Tartu kõrtsides purjus ja mõnda Tallinna kontorite vahel asjalik olevat. Paralleelikas Teller on ainsana kogu aeg (virtuaalsel) silmapiiril;) Ja muidugi pinginaaber Jane, kellega me käime koos trennis ja shoppamas ja vahel lõunal ja mõnikord kellaviiedringil ja ilmselt tänagi võtame midagi ette. Kümme aastat ikkagi.