mardi küüned külmetavad

Meil käisid mardisandid! Kunagi varem pole käinud. Lapsena ma alati ise käisin mardisandiks. Nüüd on piinlik mõeldagi, aga siis oli see oluline ja huvitav asi ja seda oli vaja teha. Mardisandid ei teadnud eriti täpselt, mis sorti õnne nad mulle soovima peavad, siis nad soovisid lihtsalt õnne:) Mul läheb endal ka alati segi, kes soovib … Loe edasi “mardi küüned külmetavad”

Meil käisid mardisandid! Kunagi varem pole käinud. Lapsena ma alati ise käisin mardisandiks. Nüüd on piinlik mõeldagi, aga siis oli see oluline ja huvitav asi ja seda oli vaja teha.

Mardisandid ei teadnud eriti täpselt, mis sorti õnne nad mulle soovima peavad, siis nad soovisid lihtsalt õnne:) Mul läheb endal ka alati segi, kes soovib vilja- ja kes karjaõnne. Vist ikka mart toob hea viljasaagi?

mõnikord istudes kodus ja kuulates vanu kassette ma tean

Täna ma loen vanu kirju. Jaa, see on üldiselt asi, mida ei peaks tegema. Mälestustes sorimine. Aga mul on sedasorti kirjad, mis haiget ei tee ega pole isegi piinlikud, ainult naerma ajavad – mu Rootsi-semestri mailboxi backup. See oli mõnusalt lihtne aeg elus. Suur osa asju oli ära määratletud minu eest, mul oli piisavalt raha … Loe edasi “mõnikord istudes kodus ja kuulates vanu kassette ma tean”

Täna ma loen vanu kirju.

Jaa, see on üldiselt asi, mida ei peaks tegema. Mälestustes sorimine. Aga mul on sedasorti kirjad, mis haiget ei tee ega pole isegi piinlikud, ainult naerma ajavad – mu Rootsi-semestri mailboxi backup.

See oli mõnusalt lihtne aeg elus. Suur osa asju oli ära määratletud minu eest, mul oli piisavalt raha ja üsna palju aega ja ma ei olnud kuidagi valesti armunud ega midagi:) Aga blogimist polnud tol ajal leiutatud ja siis ma panin kogu oma elu mailidesse kirja ja saatsin mööda maailma laiali. Õnneks on koopiad alles ja neid ma siis loen. See aitab asju meeles pidada. Ma luban, et kui mul kunagi elus peaks veel tulema hull idee Rootsi kolida, siis ma loen kogu selle arhiivi uuesti läbi ja kolin siis ikkagi kuhugi mujale:)

Huvitaval kombel olen ma oma parimad ja targimad (on selline sõna olemas või?) mõtted saatnud ilusatele poistele, kes pole osanud neid hinnata. Pärlid sigade ette;) Ei, aga need poisid olid nii ilusad, et nad saavad andeks.

Aga põhiliselt tuletavad kirjad meelde ikkagi igasugused lahedaid lugusid, mis olid. Kuidas ma pidevalt Taanis Preedu, Mari ja hispaanlastega joomas käisin. Kuidas me ükskord Erki ja Kaiduriga Olegi viina ära jõime. Kuidas me rootslastega oma tarkvaraprojekti üle kaklesime (sest ega me kogu aeg ka ei joonud). Minu legendaarne Eindhovenist tagasitulek. Kuidas me üle järve uisutasime. Aga siis jällegi, kui üksi ma alguses olin ja kuidas ma maili teel vanu sõpru üles otsisin ja kuidas tuli välja, et nad ikkagi eriti sõbrad ei olnud. Kuidas ma olin põskkoopapõletikus ja 15-kraadise külmaga jalgrattaga ringi sõitsin. Kuidas ma endale nalja pärast Ricky Martini ja Eminemi plakatid ostsin ja kuidas nad mulle siis tõsiselt meeldima hakkasid:) Neid lugusid hakkan ma kunagi oma lastelastele jutustama. Kui ma julgen.

det är samma sak varje gång vi ses

Nüüd ma tean, kust leiab neid asju, mida muidu kusagilt ei leia. Laadale tuleb minna. Selline vanamoodne shoppinguvorm, eks ole. Aga ma sain endale sõle ja linase märsi (neid oli mul rahvariiete juurde vaja juba ammu) ja ilusad kaltsuvaibad ja leevikese ja suitsukala. Villased sokid oleks ka saanud, aga ma väsisin enne ära. Võibolla ma … Loe edasi “det är samma sak varje gång vi ses”

Nüüd ma tean, kust leiab neid asju, mida muidu kusagilt ei leia. Laadale tuleb minna. Selline vanamoodne shoppinguvorm, eks ole. Aga ma sain endale sõle ja linase märsi (neid oli mul rahvariiete juurde vaja juba ammu) ja ilusad kaltsuvaibad ja leevikese ja suitsukala. Villased sokid oleks ka saanud, aga ma väsisin enne ära. Võibolla ma lähen homme tagasi ja ostan villased sokid.

Ja ma sain kududa omaenda triibud kaltsuvaiba sisse ja mingi salli sisse… ma arvan, et see oli esimene kord mu elus, kus ma vabatahtlikult midagi kudusin. See ei olnudki nii hull.

Laada nimi oli mardilaat. Fazz oli ka seal, nii et täitsa õigustatud nimi:)

Päev otsa tööl ma mõtlen,

Päev otsa tööl ma mõtlen, et ma ei taha ja ei viitsi ja tahaks hoopis kodus olla. Kodus olles teen ma ikka täpselt neidsamu asju, mis tööl olles. Kaasa arvatud töö. Kui te veel ei tea, siis ma värvisin oma juuksed tumedamaks, kui nad mul eales olnud on. Punaseks, aga samas pigem nagu siniseks. See … Loe edasi “Päev otsa tööl ma mõtlen,”

Päev otsa tööl ma mõtlen, et ma ei taha ja ei viitsi ja tahaks hoopis kodus olla. Kodus olles teen ma ikka täpselt neidsamu asju, mis tööl olles. Kaasa arvatud töö.

Kui te veel ei tea, siis ma värvisin oma juuksed tumedamaks, kui nad mul eales olnud on. Punaseks, aga samas pigem nagu siniseks. See kõlab imelikult, aga on tegelikult täitsa arusaadav. Juuksur sai küll väga hästi aru, kui ma ütlesin, et ma nii tahtsin.

Mul on väga hea juuksur. Ta on mul juba ammu ja see on osa sellest, mis ta heaks teeb – ta lihtsalt tunneb mind ja teab, mis mulle sobib ja mida ma tahan ja milline ma olen. Ma arvan, see oli aastal 1998, kui ma ew.girlsis küsisin, et kes teab head juuksurit soovitada. Liisa teadis Hillet ja ma absoluutselt iga kord juuksuris käies mõtlen tänuga Liisa peale! (Ja ew.girlsi peale ka.)

Tibijutuga jätkates – ma käisin täna esimest korda elus shapingus. See on selline trenn. See ei meeldinud mulle üldse:( Ma arvan, et saledakssaamine ja hilisem hea enesetunne ja mõnus surin lihastes jne peaks kõik olema lihtsalt spordi kõrvalnähud, põhipoint on ju ikkagi see, et seda peaks tegemise ajal nautima. Nii vähe on olemas sellist trenni, mis sellele kriteeriumile vastaks. Jalgrattasõit ja suusatamine kvalifitseeruvad ja orienteerumine ka üldiselt. Sulgpall oli päris OK. Muud ei tulegi pähe.

prawy do lewego

Üks äge asi oli eile see ka, et mulle tehti presentatsiooni arvutiga, millel oli poolakeelne Windows. Poola keel on ka üks keel, mille ma “mõni päev selgeks õpin”, nii et see oli üsna vahva kogemus. Kunagi ma käisin Poolas internetipunktis, sellest ajast on mul meeles, et “new” ja “window” on “nowy” ja “okno” – ei … Loe edasi “prawy do lewego”

Üks äge asi oli eile see ka, et mulle tehti presentatsiooni arvutiga, millel oli poolakeelne Windows. Poola keel on ka üks keel, mille ma “mõni päev selgeks õpin”, nii et see oli üsna vahva kogemus. Kunagi ma käisin Poolas internetipunktis, sellest ajast on mul meeles, et “new” ja “window” on “nowy” ja “okno” – ei ole ju eriti keeruline, eks ole:) Eile õppisin veel, et “click” on “kliknij” (käskivas kõneviisis siis, nagu click to add notes) ja “notes” on “notatki”. Sihuke terminoloogia siis.

Kui ma Rootsi õppima läksin, siis esimene igapäevaelu jaoks oluline väljend, mis selgeks sai, oli “låsa datorn” (“lock workstation”). Seda me rääkisime oma nõustajale (oli mingi onu, kes vastutas teaduskonnas meie kui välistudengite eest) kui head nalja – et nii see keeleoskus tuleb, ikka vajadused õpetavad. Onu oli väga ehmunud. Tuli välja, et keegi polnud mõelnud, kas välistudengid ikka rootsikeelse Windowsiga toime tulevad. Aga see oli ju infotehnoloogia teaduskond:) Tulime. Semestri lõpuks oli nii, et kui meie projektigrupil oli vaja Excelis midagi teha, siis mina tegin, sest mu rootsi grupikaaslased ei olnud Excelit eriti kasutanud ja nad ei saanud aru, mis menüüdes kirjas on, samas, kui mina sain:)

Tegelikult on ju nii, et kui oskad asja kasutada, siis oskad igas keeles. Ei ole erilist vahet, on seal “window”, “okno”, “aken” või midagi muud, lõpuks vilunud tüüp ikka vajutab ctrl-N (või teab peast, et file-menüüst esimene valik on new ja selle all omakorda esimene on window). Aga just nimelt need vilunud on kõige suuremad irisejad, kui opsüsteem või mingi proge rahvuskeelde tõlgitakse. Sellest ma ei saa ses mõttes aru, et neil ei jää ju midagi tegemata. Ja võibolla mõni inimene, kes inglise keelt ei oska, saab asjad kiiremini tehtud või vähemalt asjade tegemise kiiremini selgeks.

Jah, suur osa eestikeelsest arvutiterminoloogiast ei ütle esimesel pealevaatamisel, millega täpselt tegu. Ega tegelikult ingliskeelsega parem pole, me oleme lihtsalt harjunud. Cut-and-paste on ju nii normaalne väljend, lõika-ja-kleebi ajab naerma.

Ma arvan, et kui keegi esimest korda eesti keeles välja ütles, et teatud sisendseadet võiks kutsuda hiireks, siis oli ka kõrvalseisjatel lõbus. Ja ma usun, et seesama võis juhtuda ka inglise keeles mõnda aega varem. Muide, mina tean, kes hiire leiutas… see on sihuke hea viktoriiniküsimus:)

kes öelda võiks

Eile ostsin ma endale plaadi. Alguses mõtlesin osta Pärti, aga minu pärdiostmine muutub juba legendaarseks. Laseringis ei paistnud seda plaati, mida ma tahtsin, ja siis ma otsustasin, et ma küsin müüjalt, kas neil seda on, ja kui tõesti pole, siis võtan selle asemel lapsesilmalepaitegemise plaadi. Nii läkski. Ma vaatasin, et kassaaparaadil on ISIC-kaardi kleepekas, aga … Loe edasi “kes öelda võiks”

Eile ostsin ma endale plaadi. Alguses mõtlesin osta Pärti, aga minu pärdiostmine muutub juba legendaarseks. Laseringis ei paistnud seda plaati, mida ma tahtsin, ja siis ma otsustasin, et ma küsin müüjalt, kas neil seda on, ja kui tõesti pole, siis võtan selle asemel lapsesilmalepaitegemise plaadi. Nii läkski. Ma vaatasin, et kassaaparaadil on ISIC-kaardi kleepekas, aga ma ei hakanud oma ISICut välja otsima. Müüjanoormees ise küsis, et kas mul äkki on. Siis ma näitasin ikka, et on, aga natuke jäi kripeldama, et ega ma nüüd laste silmade arvelt oma 5 või 10% soodustust ei saanud. See vist tuleb ikka poe arvelt, eks?

Mulle selle plaadi juures eriti ei meeldi, kui suurelt sinna see paitegemise asi on peale kirjutatud. Rohkem meeldiks, kui mul oleks kodus väga ilusa disainiga plaat eesti esitajatelt ja ma ainult ise teaksin, et see, mis ma selle eest maksin, läks kuhugi kooli lambi ostmiseks. Jaa, nüüd te ütlete, et mis ma siis siin kellan oma heategevusest:) Aga tegelikult tahtsin ma selle jutuga välja jõuda selleni, et mulle meeldisid need lood ja see on üks armas kuulamine, mida tuleks osta sõltumata laste silmadest.

Kelelle siis ei meeldiks, kui saab teha midagi, mida nagunii teeks, aga siis boonusena antakse juurde teadmine, et kellelgi sai parem:)

täitnud hoolimatult päevi eluloos

Ükskord ma pooleldi lubasin, et ma teen raamatute edetabeli. See ei olegi meelest päris ära läinud. Ma olen aegajalt üles kirjutanud või püüdnud meelde jätta, kui on pähe tulnud mõni raamat, mis seal kindlasti hulgas peaks olema. Sadat ei ole kokku saanud. Ma arvan, et kui ükskord saaks, siis need, mis esimestena kirja said, poleks juba ammu enam olulised. Nii et ma teen hoopis dünaamilise edetabeli. Panen praegu kirja need, mis meelde on tulnud, ja hiljem siis kirjutan juurde.

Sellised raamatud on minu arvates olulised:

* Erlend Loe, naiiv.super – selle raamatu juures kõige vahvam asi on nimekirjad. Mulle on ka alati meeldinud nimekirju koostada. See tegi Loe mulle kohe sümpaatseks.

* Liisi Ojamaa, Lõputu juuli – mul on sealt kõik luuletused peas, nad jäid sinna, kui ma käisin umbes kümnendas klassis. Ja ma arvan ikka veel, et just need on maailma kõige paremad luuletused.

* Fynn, Armas Jumal, siin Anna – selle kohta ma ei julgegi midagi öelda. Poes on ta lastekirjanduse riiulil. Minu meelest ta lasteraamat küll ei ole, ehkki peategelaseks on laps. Ma ei tea, kust sellised raamatud tulevad, aga kui ma teaks, siis ma ostaks sinna pileti. One way.

* Marianne Fredriksson, enligt Maria Magdalena (“Maarja Magdaleena järgi”) – ma lugesin seda raamatut rootsi keeles enne ja siis ta ongi minu jaoks rootsi keeles, aga eesti keeles on ta ka välja antud ja kellele ei meeldi “religioosne ilukirjandus”, mille alla Raamatukoi ta määratleb, see saab pealkirja lugeda ja õppida, millisel juhul on eesti keeles õige öelda “järgi”, mitte “järele”:) Mina muidu arvan, et iga raamat, kus üheks tegelaseks on Jeesus Kristus, ei ole veel religioosne ilukirjandus. (Me oskame kõik tuua vähemalt ühe näite keskkooli kohustusliku kirjanduse varal, eks?) Aga jah, selle raamatu lugu on ühes väga vanas raamatus teise nurga alt kirja pandud. Ja ma ei tea, mismoodi oleks seda Maarja Magdaleena versiooni lugeda, kui Uue Testamendi vaatenurka enne ei teaks.

* Charles de Lint, Kusagil lennata (“Someplace to Be Flying”) – sellega juhtus jälle nii, et ma lugesin eesti keeles enne ja nüüd just eelmisel nädalal lugesin inglise keeles ja oleks nagu poolest saadik uus raamat olnud. Mõnda asja lihtsalt annab eri keeltes nii erinevalt öelda, vaadake või pealkirja. Aga jah. Kui ma saaks valida, millises raamatus ma elada võiks, siis ma valiks selle, täiesti kindlalt.

* Astrid Lindgren, Bullerby lapsed (“Alla vi barn i Bullerbyn”, “Mer om oss barn i Bullerbyn”, “Bara roligt i Bullerbyn”) – nüüd te küsite, miks just see ja mitte mõni muu Lindgreni raamat. Muidugi tuleks nad kõik siia kirja panna. Aga kui ma tahaks neist ühe valida, mis mulle endale kõige olulisem on, siis ikkagi Bullerby. Kui ma oleksin kuueaastaselt saanud valida, millises raamatus ma elada võiks, siis ma oleksin selle valinud:)

* Doris Lessing, Mara and Dann – selles raamatus oli üks kontseptsioon, mis mulle väga muljet avaldas. “What did you see?” Peale selle lugemist olen ma püüdnud rohkem näha, tähele panna, seoseid luua. See on elu huvitavamaks teinud.

* A. A. Milne, Karupoeg Puhh (“Winnie-the-Pooh”, “The House at Pooh Corner”) – see oleks võibolla pidanud olema esimene siin nimekirjas, lihtsalt respektist. Ma ei ole päris kindel, aga ma arvan küll, et see oli esimene raamat, mida mulle ette loeti. Nüüd on ta peas nii mul kui ettelugejatel. Ükskord ema helistas mulle ja küsis, mida ma sünnipäevaks tahan, kas raha või mõnd asja. Mina ütlesin pikemalt mõtlemata”: “Mõlemat” ja siis ütlesime me emaga koos: “Leiva pärast, palun, pole sul tarvis vaeva näha.” Te ei saa aru, aga see oli kohutavalt lahe:) Isaga käib asi samamoodi või veel hullemini. Sellepärast on Puhh minu jaoks palju enamat kui raamat. Ja muide – Disney-Puhhi ma boikoteerin. Need punase särgiga karud on ju

jõledad! Ja Shepardi originaalillustratsioonid on kõige etemad raamatuillustratsioonid üleüldse. Puhh on ka eesti keeles ja inglise keeles üsna erinev asi. Mõlemaid tuleb teada.

* Philip Pullman, His Dark Materials (“Tema tumedad ained”) – see on sari, kolm raamatut, eesti keeles nad alles üsna äsja andsid esimese välja. Need on ka lastega raamatud, mis minu arvates üldse ei ole lasteraamatud, aga samas ei ole minu meelest üldse eriti olemas lasteraamatuid. Pullmani maailma(de)s tahaksin ma ka elada. Mis looma kujuga oleks minu daemon? Kolmas raamat, “The Amber Spyglass” on kõige kurvema lõpuga raamat üleüldse. Ma olen suur tüdruk, aga ma nutsin seda lugedes. Hea on, kui keegi veel suudab kirjutada raamatu, mis minu kalgile südamele mõjub:)

Nüüd mu nimekiri sai läbi. Ma mõtlesin, kas ma panen igale raamatule Raamatukoi lingi ka taha, aga osade raamatute kirjeldused on seal nii tobedad, et ma ei taha võtta endale vastutust, kui te neid loete. See ei ole Raamatukoi süü, ma ei teagi, kes neid lühikokkuvõtteid koostab. Need tulevad koos raamatuga ja pannakse ajalehte ja raamatukogu kataloogi ja igale poole. Ärge usaldage neid. Usaldage mind:)

Ja mul on need raamatud kõik kodus olemas enesestkimõista. Headele lastele annan vajadusel laenuks.

if i can make it there, i’ll make it anywhere

“mis teil on meeles kohtadest, kus te olete käinud?”, küsib Madli. Mul on mõndagi meeles igast kohast, kus ma olen käinud, ja neid kohti on ka üsna mitu olnud. Kõige rohkem on mul meeles minemised ise. Ja tagasitulemised. Neist võiks kirjutada ühe eraldi raamatu, seda ma teen mõni teine kord.

Mul on meeles see tunne, kuidas me olime Preeduga hääletanud mõni tuhat kilomeetrit, et jõuda Nordkappi, ja siis me seisime seal maailma serva peal ja vaatasime üle serva ja ei näinud mitte midagi ja saime järsku aru, et seda oleksime me pidanud enne ka taipama, et sealt suurt midagi ei paista:) Sellest on pilt ka. Ja maailma lõpus tõesti ON kohvik. seal müüakse imehäid vahvleid ja kui sa oled backpacker, siis on sul lootust sealt 20-kroonine vahvel 18 krooniga osta. Sest siis sa lihtsalt meeldid neile seal.

Mul on meeles Pariisist olulisi asju. Kuidas ma jõudsin sinna kohale ja istusin Charles de Gaulle’is metroo peale (ei, ega see nüüd nii ülbelt ka ei juhtunud, et ma olekski lennukiga Pariisi läinud. Lihtsalt üks rekkajuht pani mu kusagil lennujaamas maha, sest ta teadis, et seal sees peab metroojaam olema. Oligi. Kaks tükki.) ja sõitsin risti läbi kogu Pariisi sinna, kuhu mul oli vaja minna; ma ei näinud mitte midagi, sest Pariisis on metroo viisakalt maa all, aga peatuste nimed olid Luxembourgi aed ja Invaliidide väljak jne ja ma tundsin üle kogu keha, et ma olen Pariisis ja et ma täitsa ise sain hakkama sinnaminemisega ja sealolemisega ja et küllap saan ma siis hakkama ka ükskõik mille muuga. Täpselt nagu Sinatral New Yorkiga oli, eks ole. Teine emotsioon, mida ma Pariisist mäletan, oli esimene õhtu kesklinnas… kuidas meid sõidutati meie äärelinnaülikoolist bussiga linna ja pandi kusagil maha ja buss sõitis ära ja ma leidsin end järsku Champs Elyséelt (ei, ma ei vastuta oma prantsuse keele eest!) ja see oli nii-nii-NII suur kõik, et ma võtsin igaks juhuks puust kinni, muidu ma oleks ära kadunud.

Kõige enam on mul Pariisist siiski meeles viimane õhtu, kui ametlik programm oli läbi ja kõik peale minu ja ühe bulgaarlase olid lennukile ära saadetud ja üks prantsuse poiss viis meid külla oma sõbrale, kes elas Eiffeli torni lähedal ühe hiiglasliku vana maja pööningukorrusel. Sinna sai nii, et tuli minna läbi maja ja siis sisehoovi ühes nurgas oli peidus üks madal kitsas uks, millest sai sisse minna ja siis keerdtreppi pidi ronida otse pööningule välja. Vahepeal ei olnud mitte midagi. Seitsme või kaheksa korruse jagu ainult trepp. Pööningul oli sõbral tuba, mis oli koos kööginurgaga umbes 10 ruutmeetrit suur ja kus püsti seista sai ainult ukse ees. Mujal oli juba katus nii madal, et sai olla ainult põrandal istudes või siis kõhuli voodi peal. Me olime käinud enne nurga pealt poest läbi ja ostnud makarone ja tomatikastet ja juustu, siis me tegime sellest kõigest ühe tudengitoidu ja sõime seda; pärast mängis keegi kitarri ja me laulsime Queeni laule. Kui ma nüüd Pariisist mõtlen, siis mulle tuleb meelde see koht ja see õhtu.

Kõik muud asjad, mis mul meeles on, pole nende asjadega võrreldes kuigi olulised.

Kas selline sõna nagu “inforeostus”

Kas selline sõna nagu “inforeostus” on olemas ja kui, siis mida see tähendab? Mulle üldse ei meeldi see, et kui kusagilt mingit infi saad, siis kunagi ei tea, kas see on õige või ei ole. Meil on ju Internet. Igaüks saab sinna üles riputada mida tahes ja siis keegi teine loeb ja usub ja paneb … Loe edasi “Kas selline sõna nagu “inforeostus””

Kas selline sõna nagu “inforeostus” on olemas ja kui, siis mida see tähendab?

Mulle üldse ei meeldi see, et kui kusagilt mingit infi saad, siis kunagi ei tea, kas see on õige või ei ole. Meil on ju Internet. Igaüks saab sinna üles riputada mida tahes ja siis keegi teine loeb ja usub ja paneb selle omakorda kuhugi kirja, heal juhul on viiteks juures “allikas: Internet”. Niiviisi satuvad igasugused lollused koolilaste referaatidesse, mälumängusaadetesse, raamatutesse… kuhu veel?

Ma eriti ei usalda netti. Kui mul on vaja midagi teada, siis ma lähen teise tuppa ja vaatan ENEst, nii on märksa kindlam tunne. Ühel hommikul ärkasin ma sellise küsimusega: kas kaaren ja ronk on üks ja seesama lind? Vaatasin ENEst järele, ongi. Ma ei tea, mida Google mulle oleks öelnud, aga ma arvan, et ma oleks saanud hulga väiteid, et jah, on sama; hulga väiteid, et ei ole; mõlemale väitele mitu tõestust viidetega Oxfordi ülikooli teadlastele ja Šveitsi sõltumatule teadusuuringute instituudile; paar viidet blogidele, mille autorid murravad tihti pead, et kas kaaren ja ronk on üks ja seesama lind:) Midagi sellist, eks ole.

Võtame näiteks selle loo. Lugesin ja oli naljakas küll, aga tahaks ju siiralt teada, kas selline asi on päriselt olemas olnud või on see kellegi nali, mis nüüd tõsiloo nime all levib. Kuidas ma saan selle kindlaks teha? Ma ei usu, et üheski minule ligipääsetavas raamatukogus leiduks 1894. aasta The Madison Institute Newsletteri, mis iganes see ka olla ei võiks, sügisnumbrit.

(isadepäevameeleolusid kultiveerides) Eks me kõik

(isadepäevameeleolusid kultiveerides) Eks me kõik loe vahel Perekooli foorumit. Ma siis ka ei häbene tunnistada. Kõige mõttetum osa sellest foorumist on üldiselt isade vestlusring, eks ole… seal on ainult autodest. Aga näe, mis mina leidsin: mitte ainult autodest :) vol 2 mitte ainult autodest mitte ainult autodest vol 3 Mitte ainult autodest vol 4 Vol … Loe edasi “(isadepäevameeleolusid kultiveerides) Eks me kõik”

(isadepäevameeleolusid kultiveerides)

Eks me kõik loe vahel Perekooli foorumit. Ma siis ka ei häbene tunnistada. Kõige mõttetum osa sellest foorumist on üldiselt isade vestlusring, eks ole… seal on ainult autodest. Aga näe, mis mina leidsin:

mitte ainult autodest :)
vol 2 mitte ainult autodest
mitte ainult autodest vol 3
Mitte ainult autodest vol 4
Vol 5 mitte ainult autodest
Vol 6 mitte ainult autodest
Mitte ainult autodest…
Vol 8 mitte ainult autodest

See on hea tükk lugemist, aga minu meelest seda väärt.

Nägin Kadriorus kolmevärvilist kassi ja

Nägin Kadriorus kolmevärvilist kassi ja hetkeks oli mul tunne, et ma saan aru, miks neid inglise keeles tortoiseshell kassideks kutsutakse. Nüüd ma jälle enam ei saa, aga kassi vaadates oli kõik täiesti selge. Täna on üldse mingi kassipäev. Hommikul lugesin Päevalehest juttu suurest kassist. See tundus õpetlik. Trükkisin vanaisa jaoks ka välja. Siis läksin kööki … Loe edasi “Nägin Kadriorus kolmevärvilist kassi ja”

Nägin Kadriorus kolmevärvilist kassi ja hetkeks oli mul tunne, et ma saan aru, miks neid inglise keeles tortoiseshell kassideks kutsutakse. Nüüd ma jälle enam ei saa, aga kassi vaadates oli kõik täiesti selge.

Täna on üldse mingi kassipäev. Hommikul lugesin Päevalehest juttu suurest kassist. See tundus õpetlik. Trükkisin vanaisa jaoks ka välja. Siis läksin kööki ja Mäksi karjus mu peale. Ometi oli ta oma hommikuse piima juba saanud. Meil on nii, et see, kes hommikul esimesena ärkab, peab Mäksile piima andma, muidu ei jõua seda kisa ära kuulata. Täna oli vanaisa esimesena ärganud. Piim ja kolme sorti krõbuskid olid serveeritud, aga Mäksi polnud ikka rahul. Minus tekkis kohutav aimdus, et ta on juba hommikust lehte lugenud ja nõuab nüüd kolme räime, mille hulgast valida…

Kõige veidram tunne on see,

Kõige veidram tunne on see, kui järsku, eimillegi peale, tulevad meelde mingid vanad asjad, mis pole kunagi varem meelde tulnud. Sellised väiksed asjad. Minule tuli meelde Västeråsi postkontor. Ma käisin seal selle poole aasta sees vast kaks korda. Palju tänapäeva inimesel ikka postkontorisse asja on. Ostsin postkaarte ja korra ka ümbrikke; ostsin marke ja siniseid … Loe edasi “Kõige veidram tunne on see,”

Kõige veidram tunne on see, kui järsku, eimillegi peale, tulevad meelde mingid vanad asjad, mis pole kunagi varem meelde tulnud. Sellised väiksed asjad.

Minule tuli meelde Västeråsi postkontor. Ma käisin seal selle poole aasta sees vast kaks korda. Palju tänapäeva inimesel ikka postkontorisse asja on. Ostsin postkaarte ja korra ka ümbrikke; ostsin marke ja siniseid lennuposti kleepse. Prioritaire 1:a-klassbrev. Kaks tükki on mul siiamaani rahakotis olemas.

Ümbrikke läks vaja, sest Björn oli sõjaväes ja talle ei saanud sinna maili saata. Mõne aasta pärast lähevad mul järgmised vennad sõjaväkke. Võibolla neile siis juba saab. Või äkki saab juba praegu, võibolla on igas väeosas netiühendusega arvuti ja kõik ajateenijad surfavad päev otsa rate.ee-s? Ma ei tea eriti seda armeeasja.

Aga jah, postkontor oli selline tavaline ju tegelikult. Eriline oli ainult see, et ta oli mingis salakohas, mida ma enam ei suuda meenutada – et kus tänaval ja mille lähedal ja kuidas sinna sai. Ainult seda mäletan, et selle ees ei olnud jalgrattaparkimisresti (hmm, kas selle asja kohta on mingi normaalne sõna ka olemas?) ja ma pidin ratta mingi posti külge lukustama. Mul oli roosa jalgratas.

Ma tahan Erkilt küsida, kus postkontor oli, aga tal on mingi pidu ja ta ei räägi minuga. Miks ta siis on online, ah?

Nüüd läheb müstiliseks. Ma kontrollisin, kas lennupostikleepsud ikka on rahakotis, ja leidsin ühe omaenda visiitkaardi, mille peale ma olen kirjutanud “D. Almond Skellig”. Hämming. Millal ma selle kirjutasin? Miks? Mida see tähendab? Otsing Google’ist aitab välja selgitada, et jutt käib ilmselt David Almondi kirjutatud raamatust pealkirjaga Skellig. Mingi nagu ET teema… lapsed ja salapärase päritoluga olend. Üks eriti armas arvustus näeb välja nii:

Skellig
David Almond

Rating: (5 / 5) *****
Review by Levi:
I think this book is one of the most wonderful boks I have read. It’s about this boy named Michael and he finds this guy in his garage or shed or something. At the end he feels Skellig’s wings on his shoulder blades and he helps his sister when she has a hole in her heart.
Unusual Features of the book: Yes he has wings
Keywords: Awsome
Theme: Self-discovery
Genre: Mystery
Subject Level: Higher

Teine üsna armas arvustus lisab, et I think this book will be the best book that you read, if you do read it that is. Ma üsna ilmselt pean seda raamatut lugema. Aga siiski. Kust sai see asi minu käekirjaga minu visiitkaardile minu rahakotti? Tunnistage üles!

Jah. Selle särgi ma ostan

Jah. Selle särgi ma ostan endale, kui ma aega saan. (Punktid lähevad tegelikult Pillele ja Jaagule, ma ei leidnud seda ise.) Vahel on mul tegelikult tunne, et ma olen sõnumiga t-särkide jaoks juba liiga vana…

Jah. Selle särgi ma ostan endale, kui ma aega saan.

(Punktid lähevad tegelikult Pillele ja Jaagule, ma ei leidnud seda ise.)

Vahel on mul tegelikult tunne, et ma olen sõnumiga t-särkide jaoks juba liiga vana…

raha see on õnn ja armastus

Pärtel kirjutas taksojuhist, kellele ei saanud kaardiga maksta. Taksode kohta on mul ainult niipalju öelda, et tuleb sõita ETX taksoga (endine E-Takso, lühinumber 1700), seal saab teha mobiilimakset ja nad pealegi teavad ka, kus ma elan. Ehk siis minul koju sõita ja teil selle taksoga minu juurde sõita on hea lihtne:) Aga kaardimaksetest. Mina tahtsin … Loe edasi “raha see on õnn ja armastus”

Pärtel kirjutas taksojuhist, kellele ei saanud kaardiga maksta. Taksode kohta on mul ainult niipalju öelda, et tuleb sõita ETX taksoga (endine E-Takso, lühinumber 1700), seal saab teha mobiilimakset ja nad pealegi teavad ka, kus ma elan. Ehk siis minul koju sõita ja teil selle taksoga minu juurde sõita on hea lihtne:)

Aga kaardimaksetest. Mina tahtsin ükspäev keemilises puhastuses krediitkaardiga maksta. Vanatädi leti taga vaatas mind ehmunult-õnnetult ja küsis: “Kas teil tõesti raha ei ole?” See läks mulle hinge. Vaevalt et tädi ise deebet- ja krediitkaardil vahet tegi, eks ole, aga ma ise ju teadsin, et mul tõepoolest ei ole raha ja ma pean pükse võlgu puhastama. Luban siinkohal, et saan edaspidi oma kuulõppudega paremini hakkama.

Muide, keemilise puhastuse tädi piilus spikrit ja suutis mu kaardimakse ilusti ära töödelda. Järgmine kord oskab juba ilma spikritagi äkki.

Kas Eestis müüakse kusagil mandlimassi?

Kas Eestis müüakse kusagil mandlimassi? Rootsis müüdi. See oli umbes sellistes pakendites, nagu meil kohupiimamass – pooleliitrised torud (no võibolla veidi väiksemad). Rootslased panid seda massi oma vastlakuklite sisse. Mina sõin seda niisama. Oli peaaegu nagu martsipan, aga mõnusama konsistentsiga ja maitselt vist vähem mõrkjas. TTÜ IV korpuse kohvikus müüb Fazer Amica kahekrooniseid martsipanisaiu, kus … Loe edasi “Kas Eestis müüakse kusagil mandlimassi?”

Kas Eestis müüakse kusagil mandlimassi? Rootsis müüdi. See oli umbes sellistes pakendites, nagu meil kohupiimamass – pooleliitrised torud (no võibolla veidi väiksemad). Rootslased panid seda massi oma vastlakuklite sisse. Mina sõin seda niisama. Oli peaaegu nagu martsipan, aga mõnusama konsistentsiga ja maitselt vist vähem mõrkjas.

TTÜ IV korpuse kohvikus müüb Fazer Amica kahekrooniseid martsipanisaiu, kus on sees kas seesama mandlimass või mingi sellele väga sarnane asi. Kui ma teaks, kust seda saada, ma ostaks kilo. Või kaks.

Kalevil on mingi lahtine martsipan olemas, aga see ei ole see.

mu koon ja rinnaesine

võiks olla veidi mesine mis sest, et eile pesime kuid toidulaud on kesine ja sestap suu on vesine muid muresid ei esine See on üks lugu Estonia Puhhi-muusikali soundtrackilt ja see tuleb mulle viimasel ajal väga tihti meelde, kui ma näen kõikvõimalikes söögikohtades Ungari mett. Teate, see lennukistiilis pisikeses karbikeses? Peale on kirjutatud Viragmez, aga … Loe edasi “mu koon ja rinnaesine”

võiks olla veidi mesine
mis sest, et eile pesime
kuid toidulaud on kesine
ja sestap suu on vesine
muid muresid ei esine

See on üks lugu Estonia Puhhi-muusikali soundtrackilt ja see tuleb mulle viimasel ajal väga tihti meelde, kui ma näen kõikvõimalikes söögikohtades Ungari mett. Teate, see lennukistiilis pisikeses karbikeses? Peale on kirjutatud Viragmez, aga seal on mingid kriipsukesed ka peal üht- ja testpidi, ma ei ole neis kõigis kindel ja sellepärast ei kirjuta ühtegi. Kuna ma veetsin just hiljuti kaks nädalat Ungaris, siis ma tean, et virag tähendab lille (see sõna oli kõigi lillepoodide peal kirjas igatahes) ja méz tähendab mett ja on üks neid väheseid sõnu, mis vihjavad eesti ja ungari keele sugulusele. Ülejäänud on käsi, veri, vesi… üks oli veel, mida ma ei mäleta.

Ungari keele ma õpin mõni päev selgeks.

you know i’ve seen a lot of what the world can do

Mu lemmikmehed on need mehed, kellel on seljas rohelised vestid kirjaga “linn puhtaks” või midagi sellist ja kes kraabivad laternapostidelt reklaamplakateid maha. Neid on väga tihti Narva maanteel näha ja viimati olid ühed Gonsiori ja Maneeži nurga peal. Neil on kaasas ämber veega, lapp ja pahtlilabidas. Kiiret neil ei ole. Leotatavad plakati hoolega lapi abil läbi ja siis kraabivad ta pahtlilabidaga maha. Hea on see, et enamasti on postide küljes kohe prügikastid olemas, sinna saab siis sodi ära visata. Pole vaja kaasas tassida järgmise posti juurde.

Mu kõige vähem lemmikud mehed on need, kes neid reklaame sinna postide peale kleebivad.

Vahel mõtlen ma tõsiselt järele

Vahel mõtlen ma tõsiselt järele oma keelekasutuse üle. Põhiliselt siis, kui ma olen jälle suutnud kuuldavale tuua mõne lause, millest ei saa aru, kas see pidi nüüd olema eesti või inglise keeles, sõnu on mõlemast pooleks. Siis tekib ju tunne, et peaks ikka ära otsustama, mis keeles rääkida, ja sellest otsusest mõnegi lause vältel kinni … Loe edasi “Vahel mõtlen ma tõsiselt järele”

Vahel mõtlen ma tõsiselt järele oma keelekasutuse üle. Põhiliselt siis, kui ma olen jälle suutnud kuuldavale tuua mõne lause, millest ei saa aru, kas see pidi nüüd olema eesti või inglise keeles, sõnu on mõlemast pooleks. Siis tekib ju tunne, et peaks ikka ära otsustama, mis keeles rääkida, ja sellest otsusest mõnegi lause vältel kinni pidama.

Aga siis lähen ma kooriproovi ja laulan:

In dulci jubilo
Let us our homage shew;
Our heart’s joy reclineth
In praesepio,
And like a bright star shineth
Matris in gremio.
Alpha es et O!

No mis on selle kõrval minu väike “y’know”, “though”, “whatever” või “for that matter”, mida ma now and then oma lausetesse sisse topin, ah?

Või siis lahe oleks hakata kasutama hoopis ladinakeelseid parasiitsõnu.

mul on sõpru suitsetajaid pigimusta kopsuga

Ma hakkasin alguses allpool olevale uut kommentaari kirjutama, aga mugavam on uus sissekanne teha.

Et siis veel suitsetamisest ja miks ma olen suitsetajate peale tige.

Esiteks. IMHO ei ole see mingi vabandus, et suitsetaja ise ei tunne, kui vastikult suits haiseb. See ei tähenda ju, et teised ei tunneks. Ja see ei tähenda ka, et suitsetaja ise ei teaks. Halloo, me oleme teile ju öelnud!

Teiseks. Mäletate astmajuttu? Ja Pille raseduse-kommentaari? Ja olete tähele pannud, et seal, kuis suitsetamine on selgelt keelatud, üldiselt ei suitsetata ka? Mida ma absoluutselt vihkan, on see suhtumine, et argumendina mõjub “mul on astma”, “ma olen rase”, “sind visatakse siit kõrtsist välja, kui sa suitsu teed”, aga mitte “suits haiseb vastikult, ma ei saa hingata ja ma ei taha, et see hais mu riiete ja juuste külge jääb”.

See suitsetamine oleks nagu mingi fakken puue! Ühtaegu füüsiline ja vaimne. Et ühest küljest aktsepteeritakse, et inimesel on füüsiline võimetus sigaretita mingi aeg veeta ja teisest küljest tuleb talle ka andeks anda, et ta ise ei suuda meeles pidada, et see teiste jaoks vastik on. Ja siis luuakse suitsetajatele, vaesekestele, kõik võimalused end mugavalt tunda oma puudega, aga mittesuitsetaja, terve inimene, vaadaku ise, kuidas saab.

Kas ma tohiks ka oma halbade harjumuste eest, mille tekkimises ma ise süüdi olen, endale mingeid privileege välja kaubelda, palun? Näiteks mulle meeldib istudes jubedalt jalgu kusagil kõrgel hoida, mingi teise tooli või soovitavalt isegi laua peal. Kujutage nüüd ette, et ma hakkan seda tegema bussis, kohvikus, teie juures kodus. Lihtsalt tõstan oma porised saapad laua peale, sest vaadake, mul on selline harjumus välja kujunenud ja ma ise ei pane enam tähelegi, et see lauda määrib ja teiste inimeste söögiisu rikub.

Millegipärast ma arvan, et kuskilt söögikohast mind kihutataks sellise suhtumise juures kiirelt välja. Aga kui selline harjumus oleks 50% külastajatel, huvitav, kuidas siis oleks?

sinu suu ja silmad üle sügise

Arterist inspiratsiooni saanuna käisin Katariina kailt Tallinna vaadet vaatamas. Tallinn oli ühtlaselt hall. Eriti pole vahet, kas mingi horisondist eristuv asi on kirik, kraana või kõrghoone. Ainsad asjad, mis olid teistmoodi, olid laevad. Valget värvi ja tuledega ja sellised sõbralikud. Tekkis tahtmine kuhugi ära sõita. Jah, ja Paljassaare ise oli nagu mingi maastik Sulev Keeduse … Loe edasi “sinu suu ja silmad üle sügise”

Arterist inspiratsiooni saanuna käisin Katariina kailt Tallinna vaadet vaatamas. Tallinn oli ühtlaselt hall. Eriti pole vahet, kas mingi horisondist eristuv asi on kirik, kraana või kõrghoone. Ainsad asjad, mis olid teistmoodi, olid laevad. Valget värvi ja tuledega ja sellised sõbralikud. Tekkis tahtmine kuhugi ära sõita.

Jah, ja Paljassaare ise oli nagu mingi maastik Sulev Keeduse filmist.

i am the mirror that holds your reflection

Olid ajad, kus me saatsime paberkirju. Ümbrik, mark, asjad… vahel ka ilma nendeta, kirjutasime valmis ja andsime võimalusel üle. See viimane variant oli tegelikult valdav. Siis tulid ajad, kus me enam ei viitsinud paberile kirjutada, sest e-mail oli leiutatud. Nüüd on järsku kätte jõudnud aeg, kus ma ei viitsi enam maili saata, sest messenger on … Loe edasi “i am the mirror that holds your reflection”

Olid ajad, kus me saatsime paberkirju. Ümbrik, mark, asjad… vahel ka ilma nendeta, kirjutasime valmis ja andsime võimalusel üle. See viimane variant oli tegelikult valdav. Siis tulid ajad, kus me enam ei viitsinud paberile kirjutada, sest e-mail oli leiutatud. Nüüd on järsku kätte jõudnud aeg, kus ma ei viitsi enam maili saata, sest messenger on olemas. Ja blogid… blogikommentaarid on väga tänuväärne suhtluskanal. Ei mäletagi, millal viimati maili saatsin. Ahei, ikka mäletan. Mu isa ei kasuta messengeri ja blogi tal kah (veel) ei ole :P