Kuu: detsember 2020

kust mul tuli kevadel idee hakata kasvatama tomateid, pole ma enam päris kindel, aga ma kahtlustan, et mind inspireeris… olemasolev tomat. ses mõttes, et mingeid köögivilja- või muid seemneid ma ju varunud ei olnud, sest hobiaednikuks saamine tabas mind üsna ootamatult; ja siis järsku pandi neid müüvad poed kinni ja tarneajad netist ostmisel olid nädalatepikkused. (ma saan aru, et Eestis või ka mõne muus kohas elades on tavapärane, et tellid oma kola Hiinast ja ootadki nädalaid, aga meie siin Lääne-Euroopas olime ikkagi väga harjunud sellega, et kõike on alati saada, see tuleb kohale järgmisel päeval ja muidugi transporditasuta. ses mõttes oli see lockdown ikka valus kukkumine. millega ma elus üldse arvestada saan, kui Amazoniga ei saa enam?)

ja siis mingid lääne-eurooplased täiesti tõsimeeli jagasid sotsiaalmeedias vihjet, et kui sul oleks vaja tomatiseemneid, aga on ainult tomat, siis võib tomati pooleks lõigata ja SEAL SEES ON SEEMNED! tasuta!

võib ju ironiseerida, et küll on inimesed loodusest võõrdunud, aga ma siin väga naerda ei tihka, sest kui jagasin väiksemas ringis oma ideed tomatist seemned välja võtta ja potti kasvama panna, tekkis eri inimestega päris tõsiseid vaidlusi ja arutelusid selle üle, kas nii ikka saab – ja mis alust oli mul endalgi kindel olla, et saab, peale lihtsalt kõhutunde, et umbes nii peaks tomat ju looduses paljunema? igatahes siis juba oli vaja hakata kellelgi midagi tõestama ja nii ma tomatile noa sisse lõingi.

View this post on Instagram

A post shared by Kitty (@kittymamers)

sotsiaalmeediaga läksin võibolla liigagi hoogu. ühes videos näidati, kuidas paned aga tomativiilud potti ja mulla peale ja nii nad kasvama lähevadki. kui ma nüüd aus olen, siis mul läksid hoopis hallitama ja kaevasin nad välja ja kaapisin uuest tomatist lusikaga uued seemned sinnasamma potti. nii et kuigi need viilud näevad instagramis väga atraktiivsed välja, siis ma järgmine kord jätaks viljaliha ikka panemata.

igatahes läksid seemned idanema ja kasvasid jõudsalt täitsa tomati nägu taimedeks.

kaks kuud istusid need taimed mul aknalaual potis, siis hakkasin mõtlema, et kuidagi võiks nad ju nüüd õue istutada, aga et mul pole õrna aimugi, kuhu ja kuidas. (ja, meenutagem, mulda ja peenraid mul ka ju polnud.) olin seni oma elus näinud ainult põhjamaal kasvuhoones kasvavaid tomateid. brittidel nad ikka elavad õues.

õnneks olid selleks ajaks aianduspoed lahti tehtud ja õnneks leidsin internetist vihje sellise toote kohta nagu grow bag. mis on lihtsalt üks kilekotitäis mulda, kuhu lõikad augud sisse ja siis istutad oma taimed aukudesse ja siis see ongi su peenar, paiguta, kuhu tahad ja sobib. (paigutada muidugi tasub enne istutamist, kasvavad taimed vaevalt et hilisemat ringilohistamist hindavad.) ma panin oma tomatikoti ühte päikselisemasse aiaserva heki alla, lootuses, et siis ei saja vihm väga kõvasti peale.

siis oli jälle mitu kuud üsna muretu olemine, ses mõttes, et teha midagi eriti ei tulnud, kastsin ainult. ja ootasin kerge ärevusega õisi, sest kuigi ma juba olin tõestanud, et otse tomatist lähevad seemned idanema ja kasvama küll, siis äkki nad on viljatud või midagi sellist?

õied tulid ja mul oli neist palju rõõmu, aga samas… oli juba juuli algus, ma olin kolm kuud tomateid kasvatanud ja ikka veel polnud mul ühtegi tomatit? selleks ajaks olin muidugi juba salati, ürtide ja maasikate varal aru saanud, et see oma toidu kasvatamise jutt ongi üks suur pettus. ikka jube palju aega ja ruumi oleks vaja, et päriselt ka kordki kõht oma aia saagist täis saada. yup, järjekordne linnaproua reaalsuskontroll.

esimestest õitest alates hakkas asi edenema. pidin muudkui tomatipeenra kohal olevat hekki kärpima, sest taimed kasvasid aina kõrgemaks (ja keegi ei öelnud mulle, et mingil hetkel võiks sellele kasvule piiri panna, kui viljad prioriteediks on). nii pikki tugesid polnud mul neile kuskilt võtta, aga sidusin hekist nöörijupid alla rippuma ja kinnitasin taimed hoopis sinna külge. kinnitamiseks kasutasin neid painduvaid… traadijuppe, millega tavaliselt uute elektri- või elektroonikaseadmete juhtmed kenaks puntraks seotakse – uskumatult praktilised vidinad majapidamises.

novembris muutusin juba veidi murelikuks, et mis siis nüüd edasi. uusi õisi tuli järjest juurde! öökülma ei tulnud. aga viljad läksid punasemaks jube aeglaselt (ehkki ikkagi põhimõtteliselt läksid) ja kuigi käisin õhtuti pealambiga tigusid jahtimas, juhtus ikka nii, et keegi sai enne mind jaole ja näris tomatile augu sisse.

lugesin internetist, et tegelikult võib KÕIK lehed ära lõigata, et viljade jaoks valgust ja toitaineid maksimeerida. selle boonus oli, et tigudel oli ka vähem kohti, kus päeval peidus passida.

• 

• 

kui ilmateade detsembri esimesse nädalasse võimalikku öökülma ennustas, ütles mul närv lõpuks üles ja korjasin saagi tuppa järelküpsema. 8 kuud on päris normaalne hooaja pikkus, ma arvan.

kahjuks olen täna sunnitud teile jutustama briti kohtusüsteemist.

mitte sellepärast, et mul oleks briti kohtusüsteemiga mingeid kokkupuuteid olnud, vastupidi! lihtsalt… varakevadest saadik oleme siin muude, toredamate toimetuste taustal jõudumööda valmistunud Ühendkuningriigi kodakondsuseksami tegemiseks. ostsime õpikud ja harjutustestide raamatu ja vahel suurema, vahel väiksema entusiasmiga oleme neid siis… lugenud.

entusiasmi mõõdukusest annab aimu ehk näiteks see, et Goodreadsi andmetel alustasin põhilise õpiku (“Life in the United Kingdom: A Guide for New Residents”) lugemist 16. juunil ja lõpetasin 7. novembril. see oli kohutavalt igav raamat, sest seal oli kaht sorti sisu: asjad, mida ma juba teadsin, ja asjad, mida ma ei tahtnud teada.

siis hakkasin harjutusteste tegema ja sealt tuli, üllatus-üllatus, välja, et õigesti vastata oskasin ma küsimustele neil teemadel, mida ma enne raamatu lugemist juba hästi valdasin, sest olen nendega elus kokku puutunud – Ühendkuningriigi kultuur, sport, geograafia, sümboolika, riigipühad, religioonid, ülesehitus ja põhiväärtused. valed vastused tulid kahest valdkonnast: ajalugu ja kohtusüsteem. ajalugu kõigi nende kuningate (ja kuningannade. ma hakkan karjuma, kui keegi mult midagi Henry VIII kuue naise kohta küsib!), lahingute ja aastaarvudega pole ma elu sees sallinud ja kohtusse pole ka iial sattunud.

ohkasin, võtsin ette teise õpiku (“Life in the United Kingdom: Official Study Guide” – ja ma ausalt ei oska seletada, miks neid raamatuid kaks on. sest lollidelt tulebki raha ära võtta? see on sama sisu, aga lühemas vormis. eelmise raamatu konspekt põmtselt) ja hakkasin ajalugu uuesti otsast üle lugema. nagu oli arvata, ei olnud see vahepeal muutunud ei huvitavamaks ega meeldejäävamaks.

vahepeal, nagu ikka, tuli elus uusi asju vahele – sattusin kuulama Grete Arro Ööülikooli loengut ja seejärel otsisin välja ühe ta veebiseminari ja siis võtsin juba ette “Maailma kõige targema rahva”. ja sain teada, et ma olen ELUAEG VALESTI ÕPPINUD. tähendab… fuck you, PISA-võitjast haridussüsteem ja eliitkool ja fuck kõik kiituskirjad, medalid ja cum lauded, mis te mulle elus olete andnud. vähe sellest, et te ei õpetanud mind õppima, te väitsite mulle aastaid, et ma olen 1) geenius, 2) hea õppija. aga nüüd tuleb välja, et olin lihtsalt 1) okei lühimäluga, 2) hea sooritaja.

jätsin ajaloo ülelugemise pooleli ja kohtusüsteemi enam isegi ei puutunud. selle asemel võtsin pastaka ja tühja paberi ja hakkasin peikat pinnima: nimeta Inglise ja Walesi kohtusüsteemi osi? aga Šotimaa? kas Põhja-Iirimaal oli ka mingi erisus? mitu liiget on kohtus? kas see oli ka Inglismaal ja Šotimaal erinev äkki? kuidas need erinevat tüüpi kohtud, mis meile kahe peale meelde tulid, jagunevad tsiviil- ja kriminaalõiguse vahel? kus töötavad amatöörid ja kus professionaalid? mida õieti teeb kohus ja mida kohtunik?

see oli üks üsna vaevaline vestlus, aga kahe peale saime ikka mitu asja kirja sinna paberile. alguses oli küll tunne, et me ei tea mitte midagi sellest teemast, aga tegelikult olime me raamatus ju vastava osa läbi töötanud ja hariduspsühholoogid ütlevad, et uuesti lugemine ei aita seda enam õppida. aitabki see, et tuletad meelde, mis seal olla võis. kui ei tule meelde, siis… tuletad veel. lõpuks muidugi kontrollid üle ja täidad lüngad. ja siis vahepeal puhkad. väga hea võte on ka õpetada seda materjali kellelegi teisele.

ma nüüd olen mitu päeva puhanud ja mul on teile briti kohtusüsteemi kohta jutustada järgmist:

• Inglismaa (siin ja edaspidi käib siia hulka ka Wales ja P-Iirimaa, kui pole öeldud teisiti) kriminaalsüsteemis tegeleb väiksemate kuritegudega Magistrates’ Court, Šotimaal Justice of Peace Court.
• magistraadid ja rahukohtunikud on suvalised töllid, st ilma igasuguse juriidilise hariduseta inimesed, kes teevad tööd tasuta ja vabatahtlikkuse alusel
• Põhja-Iirimaal töötavad magistraatkohtus District Judge või Deputy Distruct Judge, kellel on juriidiline kvalifikatsioon ja kes saavad palka
• Inglismaa kriminaalsüsteemis on suuremate kuritegude jaoks Crown Court, Šotimaal Sheriff Court. neil tasemetel on Inglismaal kohtunikud ja Šotimaal šerifid (kes on professionaalsed juristid) ja kohus vandekohus (suvalised inimesed, kes on valijate registrist huupi valitud. NB! seal on mingi vanuse ülempiir, tuleb välja uurida, mis see on, sest testi vastuste võti väidab üht, valitsuse veebisait teist ja õpikus pole seda üldse kirjas).
• kõige rängemad kuriteod Šotimaal lähevad High Courti, seal on kohtunik ja kohus. Inglismaal ei tundu sellele vastet olevat.
• Inglismaal on kohtus vandekohtus 12 liiget, Šotimaal 15
• kohus vandekohus otsustab, kas inimene on süüdi (‘guilty’) või süütu (‘not guilty’), kohtunik määrab karistuse. Šotimaal võib kohus vandekohus ka otsutada, et nad ei suuda otsustada (‘not proven’).
• Inglismaal on 10-17-aastaste süüdistatavate jaoks Youth Courts, Šotimaal Children’s Hearings System.
• väiksemaid tsiviilasju arutab Inglismaal County Court, Šotimaal enamasti Sheriff Court
• suuremate tsiviilasjade jaoks on Inglismaal High Court, Šotimaal Court of Session
• väikeste tsiviilnõuete jaoks on “small claims procedure”, mille rahaliseks ülempiiriks on Inglismaal ja Walesis 3000 naela, Šotimaal ja P-Iirimaal 10000 naela.

rohkem ei tule midagi pähe, aga vist on enamus teemasid kaetud. ma ikka enne “publish” nupu vajutamist võtsin raamatu ette ja kontrollisin oma jutu üle ja ühtteist parandasin ja lisasin, aga väga palju ei läinudki enam valesti. siiski ärge selle jutu pealt kohtusse minge, sest juba mu tõlge eesti keelde on kardetavasti päris… hale.

ja neid hariduspsühholooge soovitan väga lähemalt uurida, see on ikka täitsa hämmastav, mis neil meile öelda on. võistlemine ei tööta! eri inimeste erinevad õpistiilid on müüt! eksam on suurepärane õppimismeetod, vaja oleks palju rohkem testida ja palju vähem hinnata! ja nii edasi.

ühel päeval augusti keskel kohtus peika me köögis hiirega. ma ise seal polnud, aga pärast nägin videost, kuidas loomake nõudekapis järjest suurenevas stressis ringi jooksis ja ärritunult… ma ei tea, mis selle hääle kohta öelda, piiksumiseks ma ei kutsuks. kriiskas. lõpuks õnnestus tal kapist välja saada ja põgeneda sinna, kuhu siin majapidamises hiired ikka, gaasipliidi taha.

mõned nädalad hiljem oli selge, et loom on toidukappidesse ja -sahtlitesse ümber kolinud – kuivainepakke ja -karpe oli nurgast näritud, mõne sisu heaks kiidetud ja mõne oma pigem ära põlatud. otsisime küll hiirelõksu välja ja seadsime klassikalise juustutükiga üles, aga sellest hiir ei huvitunud.

võibolla oli tegu veganiga. igatahes olid tema toidueelistused sellised… tervislikud. täiesti puutumata jäid temast nisujahu ja sellest tehtud makaronid, enamus riisi, suhkur ja sool – kõik need asjad, mida valgeks mürgiks kutsutakse. täisterapasta meeldis rohkem ja mingid imelikud läätsejahust tehtud makaronid, mida mul pakipõhjas oli, söödi jäägitult ära. oad, kikerherned ja läätsed sobisid ka suurepäraselt. oo, ja kui ta siis järgmise sahtlini jõudis ja sealt küpsetamise tarbeks kõrvale pandud 100% kakaosisaldusega šokolaadi leidis! oli selge, et kui me seda hiirt kinni ei püüa, siis ta elab me kapis igavesti, sest on vananemisvastaseid antioksüdante ja kasulikke kiudaineid kurguni täis pumbatud.

panin lõksu söödaks tumeda šokolaadi. järgmisel päeval oli lõks hoopis teises kohas kui enne – tundus, et loom oli üritanud sellega koos lahkuda, aga lõpuks ikka saba kätte saanud.

siis hakkas juhtuma, et läksin keset päeva kööki ja röögatasin valju häälega, sest hiir istus jultunult põrandavaibal. ma ausalt ei karda sellist endast nii palju pisemat looma, aga lihtsalt… ehmatusest. ära ka ei harjunud, iga kord ehmatasin. minu kisa peale ehmatas jälle tema ja siis jooksid kõik mõnda aega erutunult mööda kööki ja koridori ringi, kuni hiir jälle pliidi taha välja jõudis.

ühe sellise ringijooksmise sai peika jälle üles filmitud ja seda materjali analüüsides vaatasime, et päris hästi on ikka kosutud selle tervisliku toitumise peal. näiteks kui hiir püüdis end mu nr 40 kummiku taha ära peita, siis ei mahtunud, pool saba jäi välja. läksin poodi ja ostsin suurema lõksu. hiir ignoreeris seda.

peika läks amazoni ja ostis veel suurema lõksu, aga seda me ei jõudnud veel kasutusele võtta, sest tuli aeg puhkusele sõita. peitsin kogu majapidamises leiduva toidu hiire eest ära parimas sügisel suvilast linna kolimise vaimus – jahu ja makaronid läksid näiteks malmpotti, väiksemad nutsakad kaanega ahjuvormi. kõikvõimalikud klaaspurgid olid ammu juba kasutusse võetud.

puhkuse ajal käisime külas K-l ja rääkisime tallegi lõbusaid lugusid oma hiirest, muidugi koos videomaterjali näitamisega. K sai kohe aru sellest, millest ilmselt nutikam lugeja ka juba – “kuulge, see ei ole mingi hiir teil, see on rott!”

kui nii mõelda, siis jah. ma tõesti ei tea, KUI suureks me oleks lasknud sel elukal kasvada, olles veendunud, et tegu on lihtsalt heas toitumuses hiirega. sest me oleme ilmselgelt loodusest võõrandunud suurlinnainimesed.

K õhutas meid kaaluma ideed rott kinni püüda ja teda koduloomana pidada. peika ostetud suurem humaanne lõks andis minu meelest küll juba rotipuuri mõõdu välja, nii et mina igatahes kohe ei välistanud seda mõtet. samas jälle… ikka sööks rott mu toidu ära, aga ma peaks talle seda veel ise serveerima ka? niigi olin hakanud pelgama, et kui puhkuselt koju jõuame, on rott kogu perega sisse kolinud, ukselukud ära vahetanud ja vaatab diivanil telekat (meil ei ole telekat, aga vbla ta oleks ostnud).

tegelikult läks nii, et kui puhkuselt koju jõudsime, lebas rott keset õuemuru ja oli täiesti surnud. lõpp.

kõigil need kordadel, kui ma kevade jooksul jälle kuskilt supermarketist 10-kilose kompostikotiga koju vaarusin, ei läinud minust muidugi mööda olukorra iroonia. linnaproua peab aeda: kokkuriisutud sügisesed lehed, väljakatkutud umbrohi ja hekilõikamisest tekkinud pahn lähevad kõik aiaprügikasti, mida viiakse ära (ainult) igal teisel esmaspäeval; toidujäätmed lähevad eraldi väiksesse toidujäätmete prügikasti, mida tühjendatakse küll kord nädalas, aga kui meie kahe- ja naabrite neljaliikmelise pere kõik liikmed kogu aeg kodus on, siis on seda vähe; ja siis ma kurdan, et aias pole mulda ja et komposti lillepottidesse tuleb poest tuua. tegelikult ma ju tean enamvähem, kuidas loodus töötab, ja saan aru, et siin oleks arenguruumi.

järele mõeldes muidugi selgus, et see kompostivärk ei ole nii lihtne, nagu ta maal vanaema juures tundus… et kõik köögi- ja aiasodi muudkui ühte hunnikusse ja kui sinna enam ei mahu, siis võib teha teise aianurka teise hunniku. lapsepõlvest ma eriti ei mäleta, et seda komposti oleks tegelikult kuidagi kasutatud või et kas teda üldse tekkis, ja kui kunagi ise lühikest aega eramaja ja aeda püüdsin pidada, sain teada, et päriskomposteerimise taga on terve teadus, õiged temperatuurid ja käivitid ja kiirendid ja mis kõik veel. ühesõnaga, kahtlustasin, et kui aianurka lihtsalt lehti ja rohtu hakkan viskama, siis on mul varsti aiasuurune lehe- ja rohukuhi. ja et kui ma sinna veel toidujäätmed lisan, siis on mul varsti aiasuurune rottidest kihav lehe- ja rohukuhi. ee… tagasi planeerima.

ega ma nende rottide peale poleks ise vast tulnudki, aga eks ma uurisin, mida siinkandi linnarahvas teeb ja soovitab – britid on ju suured aiapidajad, kindlasti nad komposteerivad ka – ja tuligi välja, et ei mingit toitu isegi mitte kinnise plastkompostri puhul. rotid närivad kohe augud sisse. mingist lahtisest hunnikust või kenast puukastist rääkimata. “toidujäätmete jaoks hankige kompostiussid hoopis,” soovitati aga.

selline asi ajas mul kohe kõrva kikki. ikka tahaks ju majapidamisse elusat looma – mul on küll murdosa lehma vasakust tagumisest jalast, aga see pole justkui päriselt see. kassid on naabrite omad, rebased on iseenda omad, koera me ei hakka oma elustiili juures võtma (kuigi vbla peaks sellele otsusele uuesti otsa vaatama, sest arvestasime elustiiliga enne koroonat. nüüd justkui pole seda muret, et reisime palju ja nii)… miks mul ei võiks olla usse?

nii juhtuski, et tellisin internetist viissada ussi, nende maja, mööbli (kookoskiupudi, kus nad alguses elavad, kuni nad endale veel mulda pole teinud) ja natuke ussitoitu. väga põnev.

usla (vt ka: kanala, sigala, kausjas orus lookles usjas tee) seadsin sisse kõige varjulisemasse aianurka heki alla, et päike liialt peale ei paistaks ega kogu vihm sisse sajaks (katus on majal küll peal, aga vihmavesi pääseb sisse ikka). peenem rahvas hoiab seda tegelikult garaažis või kuuris, et oleks ühtlasem temperatuur ja kuivem elu. saab näha, kas ma võtan kunagi ette usside jaoks kuuri ehitamise, ei välista.

usside pidamise õpetus number 1 on: usse ei tohi üle toita, siis nad võivad mürgituse saada ja ära surra. LOOMULIKULT ma toitsin oma suures elevuses ussid alguses üle! või noh, ega ma kindel pole, aga ühel hetkel oli mul küll tunne, et neid on väga väheks jäänud ja nad ei suuda mu toidujäänuseid ära töödelda.

loodetavasti nad mitte ei surnud ära, vaid põgenesid – jah, nad suudavad seda teha (tavaliselt lepivad uue elukohaga paari päeva jooksul, aga seni soovitatakse uslat öösiti pappkastis hoida, et põgenikele hommikul jaole saada). mul on alust seda arvata, sest kui hilissügisel lillesibulaid maha panin, siis avastasin oma vähesest aiamullast kümnete, kui mitte sadade kaupa veidi… tuttava väljanägemisega vihmausse. kui ma midagi üldse olen õppinud 8 aasta Suurbritannias elamisega, siis see on see, kuidas käia ümber migrantidega, keda sa (võimalik, et alusetult) illegaalsuses kahtlustad. korraldasin mõned kiired repatrieerimislennud õigesse aianurka ja oligi mu usla jälle kenasti asustatud.

toiduga hoian nüüd tagasi, saavad peotäie korraga ja uut enne ei anta, kui on näha, et vana on sööma hakatud. kogu see avantüür meenutab mulle kangesti üht mu lapsepõlve lemmikraamatut, “A Fish Out of Water”, mille süžee on lühidalt see, et lapsele kingitakse kuldkala, kellele tohib süüa anda iga päev ainult NII PALJU ja mitte TERAGI rohkem; laps lajatab vaesele näljase näoga kalale terve karbitäie toitu korraga akvaariumi ja edasi järgneb lustlik möll kalaga, kes kasvab iga hetkega ainas suuremaks ja keda tuleb villida uutesse anumatesse, kuni linnabasseinini välja. lõpuks lahendab akvaariumipoe müüja probleemi kuidagi ära ja laps õpib sellest ja ei anna kalale enam kunagi rohkem süüa kui NII PALJU ja mitte TERAGI rohkem. täpselt mina ja ussid, eks.

mida nad muidu söövad – põhimõtteliselt “kõike, mis on kunagi elus olnud ja nüüd on surnud”. enamus toidujäätmeid peaks sobima, ainult sibul, küüslauk ja tsitruselised neile eriti ei meeldivat. (mu toidujäätmetest vist umbes poole moodustavad sibula-, küüslaugu- ja sidrunijäänused.) liha nad ka palju ei taha ja konte ei söö üldse. piimatooteid ei taha. koera-, kassi- ja küülikukakat võiks anda (kui mul oleks), aga kanakakat miskipärast mitte (seda mul õnneks ka pole). ühesõnaga, viin neile jaopärast köögiviljajäätmeid, tee- ja kohvipaksu ja munakoori. papist munakarpe rebin ka piskesteks tükkideks ja laotan kõige peale, need aitavad äädikakärbseid eemal hoida ja niiskust imada ja süüakse lõpuks ka ära.

talvel küll usside elutegevus aeglustub, aga siiski tundub olevat lootust, et tuleva kevade lillepottidest vähemalt osad saan juba kodutehtud kompostiga täita. parem oleks, sest poes müüdav kompost on siin kõik ainult turbapõhine ja sellega on omad jamad, keskkonna mõttes ja nii.

tookord, kui ma käisin motomessil ja ei plaaninud endale üldse tagi ja saapaid osta, aga ikka ostsin, müüdi mulle veel üks asi maha. vaatasin nimelt BMW boksis nende offroad-koolituse demo. nojah, et mismoodi sa näitad messihallis mõnekümne ruutmeetri peal offroadi? nemad olid teinud nii: võtnud ühe minust pisemat kasvu (ja vanema) punapäise naise, andnud talle BMW 1250 GS mootorratta ja lasid tal nende ruutmeetrite ja ühe mitte väga suure estakaadi peal näidata, et ta suudab selle rattaga teha, mida iganes tahab, mis siis, et masin kaalub temast viis korda rohkem ja sadulas istudes jalad maha ei ulata.

offroad või üldse mitte road, ma olin vaimustuses. SEDA ma tahan teha osata, kuhu nimi kirja panna?

kuna kõik see juhtus sobivalt eelmise aasta novembrikuus ja ma olin olnud võrdlemisi hea laps, siis jõuluvana juba korraldaski asja ära. veebruaris, kui end koolitusele (BMW offroad skills level 1) kirja panime, tundus augustikuu olevat hea aeg. noh, et äkki ei saja isegi vihma ja nii. kuigi kuna üritus pidi toimuma Walesis, oli see võibolla veidi asjatu lootus.

registreerumisel tuli ka valida, millise rattaga sõita tahad, valikus olid BMW GS tsiklid. 310, 750, 850 või 1250 kuubikut mootori töömahtu. mu igapäevaratas on 600ne Honda Hornet, nii et kõhklesin tükk aega ja otsustasin lõpuks 850 kasuks, sest tahtsin ju enda omast suuremat proovida, aga 1250 tundus ikka liig mis liig.

vahepeal juhtusid kõik need asjad, mis juhtusid, ja mais, juunis ja juulis saime tunda kergendust, et oma koolitust selle aja peale ei plaaninud, sest loomulikult jäeti kõik ära. augustikuine kursus imekombel aga tõesti toimus.

esimese päeva hommikul, kui varustust ja rattaid jagati, nägingi kohe jälle seda punapäist daami, kelle imelised rattakäsitlemisoskused mind koolitusele kohale olid meelitanud. selgus, et ta nimi on Jenny ja et ta on naiste grupi instruktor ja et jah, on tõesti olemas naiste grupp, millega ma võin soovi korral liituda. kuna enne mind oli selles grupis täpselt kaks osalejat, siis ma muidugi soovisin ja liitusin, sest miks õppida midagi 15-inimeselises seltskonnas (umbes nii suur oli see algajate grupp, kuhu mu peika sattus), kui saab valida ka praktiliselt privaatõppe.

teised prouad naiste grupis olid valinud 310-sed rattad ja ma polnud mõnda aega oma eluvalikutes (850!) enam üldse nii kindel. eriti siis, kui selgus, et alustuseks sõidame kõik kolonnis garaažist harjutusplatsile (paarkümmend kilomeetrit maanteed ehk?), vahepeal teeme bensiinijaamas ka peatuse. ahjaa, kuna tegu on maastikusõiduratastega, siis peegleid ja suunatulesid me neile külge pole hakanud panema. kõik selge, läksime!

ee, okei, aga te veel ei ole mulle õpetanud, kuidas ma alustan sõitu tsikliga, kust jalad maha ei ulatu. või üleüldse, kuidas see asi isegi tööle käib? (nuppu vajutades. polnud just raketiteadus, aga ikkagi tuli ise käigupealt välja mõelda.)

sellest, kuidas ma esimesel korral sinna ratta sega ja liikuma sain, mul mälestus konkreetselt puudub. tühi koht on selle koha peal, mäletama hakkan umbes teisest ringteest alates. aga kuidagi see kõik muidugi laabus, ei kukkunud ma pikali ega saanud surma. isegi mitte siis, kui maanteelt maha pöörati, mingi tuulepargi värava võti lagedale toodi ja siis sõitu metsa vahel kruusateedel jätkati.

(olgu öeldud, et kruusasõitu olen ma mootorratta seljas alati üsna kõvasti peljanud, kuigi olen käinud seda Motosurvivali koolitusel spetsiaalselt harjutamas ja puha. vabatahtlikult ikkagi kruusal ei sõida väga ja ausalt öeldes Suurbritannias on avalikku kruusateed päris raske leida isegi, nii et ma polnud aastaid proovinudki.)

aga jälle, ellu jäin, teelt välja ei sõitnud, ümber ei kukkunud ja harjutusplatsile jõudsin välja koos kõigi teistega.

plats oli hiiglaslik ja asus, nagu öeldud, keset metsaga kaetud künklikku tuuleparki. tundus, et ilusa ilmaga oleks olnud võimsad vaated sealt. tol nädalavahetusel ulatus vaade paraku umbkaudu omaenda kiivrivisiirini. tuleb välja, et ilm on Walesis augustis täpselt samasugune kui oktoobris või detsembris – külm, tuuline ja vihmane. aga kui oled endale mootorratta maastikusõiduks vajaliku turvavarustuse selga ajanud, ongi tegelikult üsna hea meel, et ei ole 25 kraadi sooja.

Jenny rivistas naiste grupi ühte platsinurka üles ja alustas koolitust me tausta ja soovide kaardistamisega – kes oled, miks sa tulid, mida õppida tahad? mina tunnistasin ausalt üles, et mingit offroadi mul ju väga tarvis ei ole, aga tahaks osata suurema rattaga ümber käia. ja et miks ma 850se ratta valisin? noh, tundus… piisavalt palju suurem.

arvasin, et äkki mul soovitatakse selle sissejuhatuse peale ikkagi millestki pisemast ja jõukohasemast alustada, aga ei, Jenny teatas: “I think you need a bigger bike.”

kui 1250se rattaga naine ütleb sulle, et sul on suuremat ratast vaja, siis sa vastu ei vaidle. eriti kui ongi selline naine, kellel on 100m kaugusel kaubikus sulle suurem ratas varuks ja kes selle kohe käekõrval kohale veeretab. 310-daamidele öeldi, et neil tarvitseb ainult märku anda, kui oleks ka soov millegi viisakamaga sõita. (etteruttavalt võin öelda, et järgmiseks hommikuks olime me täies koosseisus 1250ste peal ja keegi ei hakanud kordagi nutma. selle ratta raskuskese on nii madalal, et teda ongi väga lihtne käsitseda, lihtsam kui neid teisi.)

noh, ja nii ta siis läks. kõigepealt õppisime põhiasju, ühelt ja teiselt poolt ratta selga saamine, tugijala võimalikult vähene kasutamine. käik alati sees. ümber tsikli jalutamise harjutus (tsikkel seisab tasakaalupunktis püsti, tugijalga all ei ole, kõnnid ümber ratta nii, et hoiad teda ühe näpuga tasakaalus nt esiklaasi servast ja muudest kohtadest, kust teda ilmselgelt kinni ei hoiaks, kui ta kukuks. aga ei kuku ta kuhugi). tsikkel käekõrval jalutamise harjutus. kõige selle käigus juba saigi vastuse see küsimus, et kuidas saadakse kõrgele rattale peale ja maha. kuigi ei olnud see 1250 nii kõrge midagi, isegi madaldamata sadulaga mulle täitsa paras. ma olen 169 cm pikk.

siis oli ratta püstitõstmine muidugi. siis koonuste ümber ringid ja slaalomid, keharaskuse kasutamine kurvides. hiljem pidurdusharjutused kruusal (ka vanad head survivalist tuttavad – tagaratas blokki jne). mäest allasõitmine mootoripidurdusega, käiguga ja piduriga, vabakäigul ja piduriga (bemmil on päris äge ABS selliste harjutuste jaoks). midagi ma unustasin kindlasti ära. aa, lombist läbisõitmine! seda ei tohi teha nii, et laine üle pea käib.

ja siis hästi palju lihtsalt ringisõitmist seal kurvilistel kruusa- ja pinnasteedel, ohtras mudas ja sügavates lompides, mäest üles ja mäest alla, kõik see püsti jalatugede peal seistes ja lõppematu vihma saatel. olen siin hiljuti, eks, õnnelikkuse teooriatega tutvunud, ja need teooriad ütlevad muuhulgas, et üks kolmest variandist õnnelikuks saada (lisaks positiivsetele emotsioonidele ja oma elu eesmärgi teadmisele) on flow. see, kui teed midagi täie süvenemise ja pühendumuse ja fookusega ja ei märka, kuidas aeg möödub. vot seal Walesi metsade vahel jõudsin flowsse sügavamale ja kauemaks, kui iial enne oma elus. lumelaua peal saan ma ka selle tunde kätte, aga suusanõlvad on lühemad kui metsateed, tuleb välja.

õudseid asju juhtus minuga muidugi ka ja mõned võtted tahavad veel palju harjutamist. näiteks ei suuda ma järsust mäest alla sõites eriti hästi oma haaret kontrollida ja andsin ükskord päris kurjalt gaasi hetkel, kus mitte mingil juhul poleks tohtinud gaasi anda. see lugu oleks võinud lõppeda kehvemini, aga vedas ja maandusin risti ees olevasse kraavi nii, et isegi tsikkel jäi püsti. nii hästi ei läinud ühe teise kraaviga, kuhu panin ratta niiviisi külili, et neljakesi paarkümmend minutit sikutasime teda sealt välja – aga kätte saime.

enne, kui koolituse teise päeva lõpus jälle teiste gruppidega kokku saime, küsis Jenny, kas kellelgi on veel mõni küsimus või midagi hinge peal, mida tahaks õppida või proovida. mul täiega oli. see startimisviis, mida Jenny ise alailma kasutas – pani vasaku jala vasakule jalatoele, andis gaasi ja siis liikumise pealt tõstis parema jala üle sadula, nagu jalgrattal – ma PIDIN seda proovida saama. lihtsalt nii efektne ja kui üldse miski näitab, et sa kontrollid seda elukat ja et sul on täiesti ükskõik, kui suur ta on, siis see.

Jenny lubas, tingimusel, et ma seda hiljem meeste nähes ei tee :) tuli välja, et seda efekti on teisedki algajad taga ajanud, aga kui seda suure rahvahulga läheduses teha ja midagi valesti läheb (loe: 250-kilone ratas lendab sul käest ettearvamatus suunas ja kiirusega), võivad tagajärjed kehvad olla. mul üle ühe korra polnudki vaja, nüüd ma olen seda teinud ja sellest järeldub (mu enda jaoks igatahes), et… pole asja, mida ma ei suudaks teha.

kuna sel aastal jäi motomess ära, siis bemmimehed võtsid oma koolituse demo videosse, mida soovijad näevad siit. kahjuks ei ole seal Jennyt, aga see-eest on taustaks messiboksi asemel seesama Walesi tuulepark koos Walesi ilmaga, nii et päris autentne tundub.

kui ma olin kaks kuud järjest praktiliselt täiskohaga aeda harinud ja oma progressist perekondlikku skype-chatti muudkui pilte postitanud, küsis mu vennanaine ootamatu küsimuse: mis mind aia loomisel inspireeris? ma polnud osanud nii mõeldagi. olud ja piirangud? panin ta jaoks kirja, miks ma tegin asju nii, nagu tegin.

praegu üle lugedes tundub nagu… manifest. siin ta on, kirjaviis muutmata:

1) ma olen vaene (no ei ole otseselt, aga ma olen töötu ja võin jääda vaeseks), seega kõik pidi olema tasuta või odav

2) ma üürin, seega igaks juhuks võiks võimalikult paljud asjad olla mahamüüdavad või kaasakolitavad või nii odavad/vähese töömahuga, et vahet pole

3) mul on ajutiselt jube palju aega, seega algne ajainvesteering võib vabalt olla suur (pikad jalutuskäigud vajalikku poodi, käsitsi kastmine jne)

4) aga üldiselt olen ma laisk, seega tuleks asjad seada nii, et midagi ei juhtu, kui enam ei viitsi/saa tegelda (ei mingit rohimist ega niitmist!)

5) olen mures mesilaste ja liblikate pärast, seega peab olema õitsvaid asju võimalikult palju

6) olen mures väikeettevõtluse pärast, seega võimalusel püüdsin toetada tegijaid a la ürdifarm (kust ostsin taimi) ja üks startup, mis saatis n-ö loosipakiga lilli (maksid kindla summa ja selle eest tuli 15 taime, aga ei saanud valida, millised)

7) kõik see juhtus lockdownis, st 2 kuud ei olnud lahti ühtegi aiapoodi ja amazoni tarneajad olid nädalates. seega ülejäänud seemned ja taimed ostsin supermarketist ja kah väga valida ei saanud.

8) mu aias pole peaaegu üldse mulda, seega otse maha istutada eriti midagi ei saanud ja olen põhiliselt külvanud põllulillede seemneid. muud asjad peavad kasvama pottides, mis klapib hästi ka punktiga 2.

9) mingite tööstuslike muudatuste jaoks a la mulla toomine ei saa siia aeda ka ligi mitte kuskilt.

10) kompostiusside teema tuli ka sellest, et lockdowni tingimustes toodame naabriperega kahasse nii palju toidujäätmeid, et vastav prügikast on alailma juba reedel täis ja ära viiakse alles teisipäeval.

pool aastat hiljem oskan sellele kõigele üsna vähe lisada.

rohimise ja niitmisega on mul lisaks laiskusprobleemile see mure, et… ma ei tunne eriti hästi taimi ja ei oska seega iialgi arvata, kas mingi tärkama või lokkama hakanud roheline asi kavatseb osutuda suvaliseks umbrohuks või hakkab ta õitsema, silmailu pakkuma ja mesilasi meelitama. (kui ta teeb mõlemat korraga, siis minu maailmas on ta lill ja võib mu aias elada – välja arvatud võilill, mis on ainus umbrohi, mille ma igas arengufaasis ära tunnen ja halastamatult välja juurin.) seega las kasvavad, igaks juhuks. ainult ühe taime olen avastanud, millest ma juba tean, et temast midagi kena ei võrsu. kutsun teda oma peas naadiks ja kitkun välja, kui ette jääb, aga kui ma ükskord googeldasin, siis selgus, et naat on hoopis teistsugune, nii et ma ei tea, mis see minu oma päriselt on.

ja eks see iseloomustab mu stiili ka laiemalt päris hästi. mul ei ole õrna aimugi, mida ma teen! aga mis on kõige hullem, mis saab juhtuda? senise kogemuse põhjal: tuleb kuri nälkjas ja sööb lupiini ära. pole just maailmalõpp.

kompostiussidest räägin ka kindlasti mõni päev.

siis, kui kogu see koroonavärk veel uus ja huvitav oli, tundus, et eluks ajaks jäävad meelde kõik need kuupäevad, kui midagi ära keelati või jälle uuesti lubati. tühjagi. praegu oskan öelda seda, et 23. märtsil algas lockdown, kuskil mai keskel hakati inimesi jälle ilma hädavajaduseta õue lubama (näiteks võis sõita autoga – aga mitte rongiga – looduskaunisse kohta jalutama), juunis tehti järjest lahti poode ja koole ja 4. juulist tohtis ööbida väljaspool oma kodu.

ei tea, kas ma üldse kunagi elus enne olen kolm ja pool kuud järjest IGA öö ainult oma voodis maganud. lapsena ehk. nii et ma ikka üsna kõvasti kibelesin kodust välja.

see, et põhimõtteliselt tohtis, ei tähendanud samas veel, et oleks hakatud tohutu hooga hotelle avama või tube välja rentima, nii et tundus, et kõige kindlam plaan oleks ikkagi minna kuhugi telgiga. seejuures ka paljud kämpingud jäid suletuks või seadsid piirangu, et võtavad vastu ainult külastajaid, kes tulevad oma duši ja WC-ga (mhmh).

kämpingupuhkus on ka selline asi, mida ma peaaegu üldse pole oma elus enne teinud. olen tahtnud kas midagi aktiivsemat (olgu siis juba päris matk, kui nagunii telgis magan ja priimusel süüa teen) või privaatsemat (see suurte kämpingute pioneerilaagriõhkkond mind natuke heidutab). aga samas… natuke tundus romantiline ka ja üleüldse, mis meil siin valida oli. leidsin Exmoori rahvuspargi servas ühe väikese pereärina peetava kämpingu, mille omanikud olid piisavalt vaprad meid vastu võtma, ladusime kogu kodus leiduva matkavarustuse autosse ja kolisime nädalaks telki elama.

noh, ja oligi väga mõnus. päevi veetsime ikka aktiivselt, tegime pikemaid ja lühemaid jalutuskäike lähemal ja kaugemal, sõitsime autoga kõik tunni-paari raadiuses olevad vaatamisväärsused läbi, ühel päeval planeerisin hoolega ette ja hankisin piletid Rosemoori botaanikaaeda. väga hea rahulik oli, telkimisplats oli merevaatega, karavanidest ja campervanidest eraldi ja teisi telkijaid oli vähe.

ah, mis ma seletan, vaadake pilte, kellele ma tegin neid siis muidu.

ma hakkasin nädala alguses vaatama Yale’i ülikooli veebikursust “The Science of Well-Being”. see on hästi huvitav, sest ma olen materjalidega alles päris alguses, aga olen juba nii palju teada saanud sellest, mida teadlased (noh. põhiliselt psühholoogid) teavad sellest, mis inimesi õnnelikuks teeb. õigemini siiamaani pigem sellest, mis ei tee. sisurikkuja: raha, hea töö, ilus keha ja isegi armastus ei tee.

seal on koduülesanded ka (muidu mul oleks vist kursus juba läbitud, sest aega loenguid kuulata on mul suht okeilt), nad ütlevad nende kohta “rewirements” – igasuguseid asju tuleb teha 7 päeva järjest, et tekiks harjumus ja arusaamine, kuidas need asjad töötavad.

sel nädalal olen teinud kolme rewirementi paralleelselt:
1) tänulikkuspäevik – igal õhtul kirjutada üles viis asja, mille eest sel päeval tänulik oled, ja korrata neid ei tohi. täna on laupäev ja ma olen juba veidi hädas :) (osaliselt sellepärast, et mul oli millegipärast meeles, et kuus tükki päevas peab olema. nii et tehniliselt mul ongi nädalajagu tehtud ju juba.)
2) savoring – iga päev teha üht asja 100% kohal olles, kogemust nautides ja kõrvaltvaataja pilguga hinnates.
3) oma suurima tugevuse (selle väljaselgitamiseks tuli teha suht kiire isikusetest) kasutamine – iga päev teha teadlikult midagi, mis rakendab seda iseloomuomadust/tugevust, mis seal testis sul kõige rohkem punkte sai. minu oma on uudishimu, seega olen iga päev leidnud mõne täitsa uue asja, mida kogeda.

see kolmas on vähemalt minu jaoks hästi lihtne (põhimõtteliselt andis see mulle vabanduse hakata mängima uut arvutimängu, käia juudi kogukonna toidupoes uudishimutsemas ja võtta lugemisse järjekordne raamat teemal, millest ma enne kunagi mõelnudki pole), kaks esimest aga nõuavad ootamatult palju pingutust.

teooriani, miks igaüks neist asjadest on hea ja teeb õnnelikuks, pole ma veel jõudnud, see on neil meelega nii korraldatud (aktiivõppe meetodid, eks ole!) ja ega ma siin ennegi õnnetu polnud ju. aga ma vaikselt saan aru küll, kuhu see kõik tüürib.

igatahes on olnud hästi põnev nädal ja ma juba senikogetu põhjal soovitaks kõigile seda kursust, see on tasuta ja kuidas me muidu Yale’i loengutesse satuksime. luban, et esimestes loengutes (vähemalt mind) kohutavalt häiriv taustakõlin, mis vist tuleb lektori kõrvarõngastest vm ehetest, on kolmanda nädala ajaks kadunud, loodetavasti lõplikult.