Kuu: oktoober 2004

Rumal lugu on see, et lollakad arvutiprobleemid varjutavad kõik toreda, mis muidu mu päevades juhtub. Tegelikult tahaksin ma hoopis jutustada pikki liigutavaid lugusid sellest, kuidas ma

* käisin keset päist päeva Politseipargis Jensi reklaamitud purskkaevu vaatamas. See oli vahva. (Mulle meeldivad purskkaevud üldse üle mõistuse suurel määral. Näiteks Budapestis on palju lahedaid purskkaeve, nende nimel võiks ma seal linnas lausa elada. Ja Zagrebis otse meie firma Horvaatia kontori ees on ka väga edev purskkaev igasuguste mõnusate eriefektidega, mille kohta sealsed kolleegid küll väidavad, et need olevat dirty.) Park oli muidu ka väga… park. Igasuguste pargilike asjadega nagu laste mänguväljak, koerte jalutusväljak, kehalise kasvatuse tundi pidavad gümnaasiumitüdrukud, purskkaevus end märjaks tegevad algkoolipoisid, kastanid. Ma hoidusin kastanimune korjamast, sest see oleks olnud nii kohutavalt meinstriim, aga

* ostsin endale Kastani-nimelisi komme Viru keskuse Kalevi kommipoest, kus on maailmakõigeägedam müüja. Teda lihtsalt ei saa kirjeldada, teda peab nägema. Ma arvan, et ma hakkan lähemal ajal üsna palju kommi sööma:P

* käisin psühholoogia loengukursuse raames videotreeningul, mis oli igav, sest ma olin seda grupitööd varem teinud, mis meile anti; seetõttu hoidusin liidrirolli võtmast ja ei vaielnud ka kuigi pikalt vene poistega selle üle, kas magnetkompassist on Kuul midagi kasu või ei, olin lihtsalt üsna vait. Hiljem asja videost vaadates avastasin, et ma olen täitsa armas, kui ma suu kinni hoian või väga vaikselt räägin. Ma vist hakkan seda omadust endas kultiveerima nüüd.

Ma tahaks maha minna, palun.

Alates sellest hetkest, kui ma uuele opsüsteemile üle läksin, olen ma, tundub, vahetpidamata mingeid asju installinud, upgrade’inud ja mida kõike veel. Lõppu ei paista, sest iga uus asi toob kaasa mõne vana mittetöötamise. Nüüd on mul uus MT, äge küll, aga sellest kommentaarimajandusest ei suuda ma end läbi närida:( no MIDA ma pean tegema, et ma ei peaks iga viimast kui kommentaari käsitsi aktsepteerima? (TypeKey accoundi tegin juba.)

Tegelikult teil ei oleks vaja teada, et ma oma arvutiprobleemidega ise toime ei tule, eks. Aga elu blogosfääris on selline – me kõik teame liiga palju üksteise suhtetragöödiatest ja tehnoloogilistest platvormidest. Ärge lugege, kui ei meeldi. Ja ärge kommenteerige, kui te ei kannata oma kommentaari lugemisega oodata, kuni ma koolist tagasi jõuan:P

Erinevatel põhjustel sõitsin ma täna üle mõne aja taas ühistranspordiga kooriproovi ja tagasi. See vaev tasus end täiega ära – esiteks pakkusid Hispaaniast tagasi jõudnud lauluõed kodusoodanutele kangeid alkohoolseid jooke (no okei, ainult ühte jooki, aga nii kõlas ju ägedamalt, eks?), mida ma üldse poleks saanud juua, kui ma oleks autoga olnud. Ja pärast sõitsin ma trollis koos ühe uue esimese aldiga, kes jäi mulle juba esimest korda proovi tulles silma, sest ta on hariduselt rootsi filoloog. Meil oli temaga tore juttu rääkida, aga mis põhiline, mõneks ajaks on jälle lahendatud pidev probleem, kust saada lugemiseks rootsikeelseid raamatuid:) Oh, see on nii lahe, et seda ei anna kohe kirjeldadagi.

Aga te Firefoxi ja ID-kaarti omavahel suhtlema olete proovinud panna? Ei no ma sain hakkama, aga ärge tulge mulle seletama, et siin ei ole midagi konfida. Huhh, vanas eas pean veel süsteemifailides sorima:P Ja see pole ka aus, et ID-kaardi veebis olev õpetus ei ole täielik ja et tegelikult asja töölesaamiseks tuleb kommentaarides sobrada…

Kui ma juba virisema hakkasin, siis Download Manager ei käitu nii, nagu ta lubab, ja mu MovableType’i kasutajaliideses ei ole Bold, Italic, Underline ja URL nuppe. IE-ga on.

No ikkagi mulle meeldib see rebane, aga miks ta ei võiks siis juba ideaalne olla?:P Ja… miks on alati nii lühike see armumise esimene periood, kus armumisobjekt tundubki täiesti ideaalne?

Piraaja väidab, et blogijad ei käi teatris (või kui käivad, siis ei räägi sellest), ja tõestab seda sellise päringuga. Mina tegin natuke teistsuguse päringu ja sain, noh, natuke teistsuguse tulemuse:) Tühja sellest teatrist kui niisugusest, aga ma leian viimasel ajal tihti, et eestlased võiksid Google’isse (ja teistesse otsingumootoritesse) suhtuda veidi suuremate reservatsioonidega kui nad seda tihtipeale teevad. Keele eripära tõttu.

Muidugi, meil on Yammy, otsingumootor, mis käänab – aga see pole jälle muus osas nii nutikas kui Google…

Muide, mis puutub teatrisse, siis seal ma käisin küll ükspäev – “Et keegi mind valvaks”. Aga ma ei räägi sellest;) (ja muide, kas keegi teab, kas “Aida” pileteid on veel võimalik saada?)

No ta ei tapnud, järelikult peaks ma nüüd olema kõvasti tugevam kui enne. Aga kardetavasti ei saa ma homme trepistki alla, rääkimata muudest jõunumbritest:) ma ei olnud varem kunagi 8 tundi järjest kõndinud, te olete või?

Kõige vastikum oli, teadagi, hetk, kui jalad esimest korda täiesti märjaks said. Edasi oli juba üsna soe ja mõnus.

Kõige toredam oli see, kui ma sain oma ülearuse pudelitäie Eviani kurnatud koerale anda. Ühed olid nimelt kutsika rogainile kaasa võtnud. Me kohtusime nendega enne esimest punkti, kus loom parajasti rihma otsast lahti päästeti ja ta hullunult ringi sebima hakkas… ja siis seitse tundi hiljem, enne eelviimast punkti, kus loom oli väga taltsaks muutunud ja loomaomanikud kurtsid, et ta oksendavat, ei jaksavat enam käia ja ei olevat üldse nõus gaseeritud vett jooma. Häh, ma ka ei oleks. Gaseerimata vesi lükkas ta igatahes uuesti liikvele.

Muidu see koer mulle meeldis, aga tal oli roosa nina, mis andis talle põrsa välimuse.

Ma unustasin oma autoelamusi kokku võttes kõige olulisema täiesti – meie kahekesiolemise hetked, mis, olgem ausad, on täiesti minu üksiolemise hetked, auto ei puutu üldse asjasse:P Need õhtud, kui ma sõidan üksi koju, väljas on pime ja külm ja märg, aga minul on soe, ma kuulan seda muusikat, mida ma tegelikult tahan kuulata ja millest keegi teine ei taha midagi kuulda, ma laulan kaasa või siis ei laula, vaid mõtlen asja üle järele, ma valin sellise tee ja tempo, nagu parajasti mõnusam tundub, ma olen maailma kunn.

Kui homme ka selline ilm on nagu täna, siis rogain küll pigem tapab kui teeb tugevaks:(

Eile tüdinesin ma lõplikult ära sellest, et keegi ei oska mu IE seadeid nii paika panna, et ta mu peale enam ei möliseks iga väikse asja pärast. Nüüd on mul Firefox ja ma olen armunud. Tõesõna, kõik, mis mulle temast räägitud on, on tõsi. Ükskord ometi on mul brauser, mis aitab mul tööd teha, mitte ei sega vahetpidamata!

Aga tegelikult tegi mind mõtlikuks see, et tegu ei olnud üldse armastusega esimesest silmapilgust. Kõigepealt ma kartsin, siis ma olin vihane ja siis nõutu. Või oli see nüüd mingis teises järjekorras? Igatahes olin ma äärmiselt häiritud sellest, kuidas asjad olid järsku teistmoodi, ja mul läks tundide kaupa aega ja mitu rahunemist, enne kui ma suutsin üldse rahulikult konfima hakata.

Ei, Firefox pole milleski süüdi. See ängistavate emotsioonide rünnak on juba liigagi tuttavaks saanud – alles ma vahetasin ju telefoni ja paar nädalat enne seda opsüsteemi… Skeem on iga kord sama – ma olen otsustanud, et vana ei sobi, ma tean, et mul on uut vaja, ma valin uue ise ja hoolikalt välja… ja siis on ta mul olemas ja siis on paanika, sest ta on teistsugune kui vana! Ma olen tagala hoolikalt ära kindlustanud ja valmistanud ette kõikvõimalikud migratsiooniprotseduurid, ma olen vajalikud andmed eksportinud ja varundanud ja mis kõik, mul ei ole midagi karta, aga ikkagi ma kardan. Eriti kui ma nuppu “impordi kogu oma elu” esimesel katsel üles ei leia:P (Selles suhtes oli Firefox küll väga sõbralik.)

Ma olen alati arvanud, et ma kardan uut tehnoloogiat keskmisest inimesest vähem, aga nüüd on küll hakanud tekkima tunne, et ma kannatan mingi muudatusfoobia all.

Minul ja mu autol oli eile väike tähtpäev – me oleme nüüd juba pool aastat koos olnud. Ei no mida, mõned inimesed tähistavad oma suhete iga järjekordse kuu möödumist, nii et ma võin ka vahekokkuvõtteid teha siin julgelt:D

Selle poole aasta jooksul olen ma

* sõitnud maha umbes 13000 km
* sattunud ühe korra sõitma oma auto tagaistmel ja ühe korra parempoolsel esiistmel
* läbinud 12 riiki 2 nädalaga
* rallinud kiirteel 170ga
* maksnud 20 eurot trahvi telliskivi alt läbisõitmise eest
* jäänud mutta kinni ja pidanud laskma end traktoriga välja tõmmata
* õppinud parklas manööverdamisega samaaegselt akent sulgema, turvavööd kinnitama ja makis plaati vahetama
* manöövrite käigus sattunud lähikontakti parkimismaja postiga
* veerenud ummikus eessõitva (-seisva?) auto konksu otsa
* saanud selgeks mõisted “stange”, “tiib”ja “logar” (põhjus: vt. kaks eelmist punkti)
* tundnud (esimest korda elus) rõõmu sellest, et keegi ei eeldagi, et naisterahvas asjadest midagi teab
* üllatanud iseennast ja teisi sellega, et naisterahvas teab asjadest midagi… kui tal selleks tuju on
* saavutanud keskmise Tallinna autojuhi jultumuse (v.a. reavahetusse puutuv osa, seda ma ei julge ikka veel teha nii, nagu käib)
* ohjeldamatult meestega autojuttu rääkinud
* õppinud parkimismajja sisse ja sealt välja sõitma nii, et kaardi pilussetoppimiseks pole enam vaja turvavööd lahti teha
* jõudnud rohkem ja kiiremini

no ja nii edasi. Üldiselt on meie suhe täitsa paljutõotavalt alanud mu meelest. Aga tuleb pime ja porine sügis ja siis libe ja külm talv… vaatab, kas see suvesuhe jääb kestma või hääbub vaikselt või lõpeb äkki hoopis tüliga:)

Cafe Peterson on imelik kahe näoga koht.

Kui sinna minna hommikul vara, näiteks laupäeval enne kella 11 või tööpäeval Janega pärast trenni ja enne tööd putru või omletti sööma, siis on seal nii mõnus. Istud rahulikult, rüüpad oma lattet, sööd maitsvalt ja tervislikult hommikust, päike vaikselt tõuseb, keegi ei sega. Nii sobilik päeva alustuseks.

Kui sinna minna lõuna ajal, on seal hullumaja. Kõik lauad on täis, päevapraadi ootad kolmveerand tundi. Neil on seal muide ainult üks mikrolaineahi ja kogu toiduvalmistamine käib sellega. Ja neli minutit tuleb soojendada, et keedetud kartulid piisavalt kuumaks saaksid, ma kuulsin, kuidas üks teenindaja seda teisele õpetas seal:P Maitsev see toit muidugi ei ole.

Kõige hullem on ikkagi see fanaatiline idamaise välimusega vene rahvusest eesti noormees, kelle nad sinna tööle on võtnud. Ma pole elus näinud nii agarat ja pealetükkivat teenindajat! Ta jookseb inimestele uksele vastu ja hakkab neile maitsekohvi ja kõige kallimaid alkohoolseid jooke pähe määrima, seda kas eesti või inglise keeles, millest kumbagi ta eriti ei oska. Ta käib pidevalt laua juures küsimas, kas saab sulle veel midagi tuua ja kas toit maitses; seejuures ükskõik mille toomine võtab tal igaviku ja kui öelda, et üldse ei maitsenud, naeratab ja noogutab ta nii rõõmsalt, et ma ei usu, et ta mu vastust tegelikult kuulas. Ta valab lattet nii, et piim satub küll klaasi sisse, aga kohv põhiliselt välisküljele, ja ta ei pane seda tähelegi. Kui talt küsida, kaua toiduga veel läheb, teatab ta enesekindlalt, et viis kuni kaks minutit. Tegelikult läheb kakskümmend viis.

Õnneks ei ole ta vist kuigi varajase ärkamisega, igatahes hommikuti teda seal pole ja siis on see kohvik ikkagi kõige parem koht üldse.