Kuu: september 2003

Nõme on see, et ma tahan arhiivi teistsuguseks teha, aga sellest ei tule midagi välja. Ma ei ole kindel, kas olen mina loll või on MovableType loll. Ilmselt on nii, nagu ikka – mina kahtlustan viimast ja õige on esimene:P

Jah. Aga selle (emba-kumba siis) tõttu jääb arhiiv nõmedaks.

Tegelikult tahaks mõleda mingeid suuri ja ilusaid mõteid, aga nende jaoks pole peas ruumi. Kas saaks palun teha nii, et kui ma kontorist ära tulen, siis ma jätan oma tööarvuti ja tööteekruusi kõrvale ka oma tööpea ja panen kodupea õlgadele ja saan edasi mõelda hommikul poolelijäänud kodumõtteid? Peaks muidugi leiduma mingi sünkroniseerimisvõimalus. Aga ma sünkroniseeriks väga valikuliselt.

Tänase päeva hea uudis – mind ei ole vahepeal eksmatrikuleeritud. Mind on hoopistükkis atesteeritud hindele kolm. KOLM? Ma ei ole selles ülikoolis veel kunagi ühtegi kolme saanud! (Siiski. Teoreetiline informaatika sügissemestril 1998.) Aga noh, arvestades sellega, et ma kohal ei käinud ja üldse kogu ürituse vastu kaks päeva enne punast joont huvi hakkasin tundma, on see päris kõva hinne. Pealegi, kas need atesteerimise hinded määravad ka midagi?

Teine hea uudis – ma võtsin aastaks ajaks akadeemilise. Kui ülikool on lapsepõlve pikendus, siis akadeemiline on lapsepõlve pikenduse pikendus. Seda on mul hädasti vaja.

Halb uudis – leidsin just praegu kontori köögist melonitee. Kas on veel keegi, kes ei tea, mida ma sellistest asjadest arvan?

Päeva sõna on “vutipätt”.

(Vist on ennatlik kell 9.11 hommikul päeva sõna välja kuulutada? Ja kuupäev on täna kah nine-eleven.)

Ma sattusin lõunalt tulles peale renoveeritud Narva maantee ametlikule avamisele. Lindilõikamine ja stuff. See meenutas mulle, et nad ju lubasid jalgrattatee ka maha märkida sinna… ja tõepoolest, ongi ilmunud mingid sinised pildid asfaldi peale. Väga kunstipärased, aga neid ei ole eriti lihtne imetleda, sest enamuse aega on nad autorataste all. Seal sõiduteel tõepoolest EI OLE jalgrattatee jaoks ruumi ja ma ei saa aru, miks nad neid pilte siis juba kõnniteele ei joonistanud. Ma olen ükskord juba vapper inimene, aga läheb aega, enne kui ma rattaga Narva maanteed mööda sõitma lähen.

Uus pretendent kõige nõmedama sõna tiitlile on “telepurk”. Ja seda mitte kõla pärast.

Ma tean küll, see sõna tuleb Karlssoni raamatust. Peab järele vaatama, kuidas Lindgren originaalis ütles; tõlge on vist Beekmani oma? Igatahes ma juba päris lapsena murdsin pead, et kust otsast on telekas purgi moodi. See tundus haigelt ebaloogiline. Ja siiamaani ma ei kannata seda, kui televiisori kohta telepurk öeldakse kusagil… ajakirjanduses või nii.

Keegi võiks mulle ära seletada, mis värk selle sõnaga on.

Selliseks sõnavõtuks ajendas mind värske “Pere ja Kodu”.

Tegelesin täna poes enesekehtestamisega ja keelasin kosmeetikaleti tibil mu uue kreemipurgi Stockmanni kilekotti pakkimise. Ma aegajalt ikka mõtlen sellele, et peaks hoiduma tarbetuid pakendeid koju tassimast, aga tavaliselt on lihtsam nad vastu võtta kui hakata häält tegema. Maailmaparandaja minus leiab ikkagi, et püüame (mina ja see maailmaparandaja siis; aga teie ka, kui tahate – mul oleks hea meel) edaspidi käituda keskkonnasõbralikult. Ei kilekottidele! See õnnetu kreem – see oli niigi purgis ja purk oli karbis ja karbi ümber oli veel kile. Ja siis ma panin ta oma käekotti. Ilma täiendava pakendita. Mul oli hiljem veel mitu tundi selle pärast hea tunne.

Ma tahaksin, et mul oleksid tedretähnid.

Ja ma tahan moodne olla, tark välja näha ja… midagi oli veel… teada, mis mu ümber toimub? Noh, nagu sel prillireklaamil Tartu mnt. ja Liivalaia nurgal. Superhea reklaam. Sõnaga, ma tahan prille.

Wayne’s Coffee’s pakutakse muuhulgas rohelist teed, mida tehakse piimaga. Jah, nad panevad vee asemel piima. Ma ei oska öelda, kas ma seda maitsvaks nimetaksin, aga huvitav igatahes.

Wayne’s Coffee on muidu hea leiutis, sest see lahendab mu igipõlise probleemi “mida teha linnas esmaspäeviti kella 21.23 ja 22.52 vahel” – mu kooriproov lõppeb Mustamäel kell 21.00 ja ma jään alati supertäpselt 21.22 bussist maha… Seega suur tee pluss muffin 41 krooni eest pluss käekotist leitud raamat.

Mulle meeldib olla suur. Ses mõttes, et ma ei ole enam see pisike kümneaastane plika, kes näljasena trennist tuli ja sugugi mitte iga kord rosinasaia ja limonaadi jaoks kopikaid kokku ei saanud. Ja ma pole enam ka see teismeline, kes ju oleks jubedalt tahtnud mõnikord Macis burgerit süüa, aga kunagi ei saanud, sest raha lihtsalt ei olnud. “Rahas ei peitu õnn, aga raha annab sõltumatuse”.

Ühe mõtte veel lisaksin siia juurde. Kui teil on kunagi tahtmine küpsetada palju keeksi korraga ja te seisate valiku ees, kas teha üks suur või kaks väiksemat – tehke parem kaks väiksemat.

Tehnikaülikool suudab mind jätkuvalt üllatada. Mida harvemini ma sinna satun, seda rohkem üllatusi korraga.

TTÜ raamatukogu on üle läinud elektroonilisele laenutussüsteemile. Mul tuli liigutuspisar silma, ausalt! Kuigi see pisar kuivas suht kiirelt ära, kui mulle mu uut lugejapiletit hakati vormistama… see käis nii, et võeti üks ühelt poolt valge ja teiselt poolt mingi TTÜ disainiga plastikkaart, kleebiti sinna üks vöötkoodiga kleepekas, siis kleebiti minu pilt, siis kirjutati mingi pastakaga käsitsi mu nimi (koleda käekirjaga) ja siis kleebiti kilega üle. ??? Aga noh. Minu pärast joonistagu nad see pilet või vesivärvidega, igatahes ei pea ma enam mingeid paberilipikuid täitma sisenedes ja väljudes. Which is a good thing.

Siis täheldasin ma TTÜ 85. aastapäeva üritusi tutvustavaid materjale lugedes, et peale “inseneri” on veel üht väljasurnud sõna selle kooli seinte vahel edukalt tehistingimustes elus hoitud. Teisipäeval, 16. septembril kell 18.00 toimub TTÜ taidlejate kontsert Estonia kontsertsaalis. Muide, see tuleb vist isegi lahe kontsert. Sest et mina ju ka taidlen seal.

Kõige parema pärli jäädvustamiseks oleks ma endale (esimest ja ehk ka viimast korda elus) pilti tegevat telefoni soovinud, et see siis viivitamatult kõigile tuttavatele laiali saata ja siia ka üles panna. Lihtsalt üks selliste kirjadega uks TTÜs:

AVATUD ÜLIKOOL
Avatud 10.00-14.00

Täna on rahvusvaheline kirjaoskuse päev.

Postimehes on selle puhul tehtud lõppvahva trükiviga. Kui seni on partei ametlik nimi olnud Ühendus Vabariigi Eesti – Res Publica, siis nüüd oli kava jätta pikast ja lohisevast nimest alles vaid Res Publica. Ühendus Vabariigi Eesti! See on nagu otsetõlge prantsuse keelest. Union de République de l’Estonie? Mida iganes see siis ei tähendaks. Huvitav, kas see oli mingi automaatkorrektuur, mis arvas, et “eest” pole nii hea sõna kui “eesti”?

Erki kirjutas mulle, et 7. september on
* sel aastal Ameerika Ühendriikides rahvuslik vanavanemate päev
* Austraalias isadepäev
* Brasiilias iseseisvuspäev
* last but not least, Kitty sünnipäev

Ma pean temaga nõustuma, et kokkuvõttes jube lahe päev. Mul on nii hea olla!